Euroopa kohtu kohtujuristi 26. september 2013 ettepanek kohtuasjas C-361/12.
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 26. septembril 2013(1)
Kohtuasi C‑361/12
Carmela Carratù
versus
Poste Italiane SpA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Napoli (Itaalia))
Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Töötingimused – Töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest makstav hüvitis – Võrdne kohtlemine – Mõiste „riigi osa”
1. Tribunale di Napoli (Napoli ringkonnakohus) (Itaalia) esitab Euroopa Kohtule seitse erinevat küsimust, millega ta tahab teada saada, kas Itaalia õigus on kooskõlas Euroopa Liidu mitme üldpõhimõttega, nagu näiteks võimaluste võrdsuse põhimõte kohtumenetluses, ja konkreetselt tähtajaliste töölepingute suhtes kohalduvate normidega, nagu näiteks diskrimineerimiskeeld, mis töölepingute tingimustes kajastab EL diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtet.
2. See ei ole esimene ega ka viimane kord, kui nii Poste Italiane SpA-d (edaspidi „Poste Italiane”) kui ka direktiivi 1999/70/EÜ(2) puudutav vaidlus jõuab Euroopa Kohtusse.(3) Poste Italiane vastu on algatatud väga palju kohtuasju.(4) Sarnaseid kohtuasju, kus on arutusel muu hulgas direktiivi 1999/70 tõlgendamine, on algatatud ka Itaalia riigiasutuste ja kohalike omavalitsusasutuste vastu.(5)
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba tuvastanud, et Poste Italiane rikkus seadust, võttes põhikohtuasja hageja, C. Carratù tööle tähtajalise töölepingu alusel. Nüüd palub see kohus juhiseid hüvitise suuruse kohta. Sellega seoses küsib ta, kas direktiivis 1999/70 sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaselt tuleb seda hüvitist arvestada päevani, mil kohus teeb asjas lõpliku otsuse.(6)
4. Põhjustel, mida selgitan allpool, olen ma seisukohal, et neil asjaoludel ei ole tähtajalise töölepingu õigusvastane sõlmimine võrreldav tähtajatu töölepingu alusel ebaseadusliku töölt vabastamisega. Seega ei saa põhikohtuasjas arutusel olevat olukorda käsitada diskrimineerimisena.
I. Õiguslik raamistik
A. EL õigusnormid
5. Direktiiv 1999/70 võtab EL õigusse üle ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe”).(7) Lepe ise on direktiivi 1999/70 lisas.
6. Diskrimineerimiskeelu põhimõte, mis on sätestatud raamkokkuleppe klauslis 4, näeb ette:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid [pelgalt] seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused. [täpsustatud tõlge]
2. Kui see on asjakohane, kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.
3. Käesoleva klausli kohaldamise korra määravad liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled, pidades silmas ühenduse ja siseriiklikku õigust, kollektiivlepinguid ja praktikat. [...]”
B. Itaalia õigusnormid
1. Seadus nr 604/1966
7. 15. juuli 1966. aasta seadus nr 604(8) (edaspidi „seadus nr 604/1966”) näeb ette üldised normid, mis reguleerivad töötajate mittekollektiivset töölt vabastamist. Seaduse artikkel 8 sätestab sisuliselt, et kui töötaja on töölt vabastatud õigusvastaselt, peab tööandja ta tööle ennistama kolme päeva jooksul; kui ta seda ei tee, peab ta töötajale maksma hüvitist, mille suurus arvutatakse vastavalt tema töötajate arvule, ettevõtte suurusele ja asjaomase töötaja staažile 2,5–6 kuupalga ulatuses. Hüvitist võib maksta kuni 10 kuupalga ulatuses, kui töötaja staaž on üle 10 aasta, ja kuni 14 kuupalga ulatuses, kui staaž on üle 20 aasta ja ettevõttes töötab üle 15 töötaja.
2. Seadus nr 300/1970
8. 20. mai 1970. aasta seadus nr 300(9) (edaspidi „seadus nr 300/1970”) näeb ette teatavad normid, mis kaitsevad töötajate vabadust ja väärikust, ühinemisvabadust ja ametiühingute tegevust töökohal ning reguleerivad töötajate töölevõtmist.
9. Seaduse nr 300/1970 artikkel 18 varasema pealkirjaga „Tööle ennistamine” sisaldab erisätteid õigusvastase vallandamise ning sellisel juhul maksmisele kuuluva hüvitise arvutamise kohta. Põhikohtuasja asjaolude esinemise ajal nägi seadus nr 300/1970 ette, et kui ettevõttes töötab enam kui 15 (või põllumajandusettevõtte puhul 5) inimest, peab tööandja vallandatud töötaja tööle ennistama, kui vallandamine oli seaduse nr 604/1966 kohaselt õigusvastane. Ennistamise korral tuli töötajale maksta hüvitist täispalga ulatuses (k.a sotsiaalkindlustusmaksed), mille see oleks saanud alates enda töölt vabastamisest kuni tegeliku tööle ennistamiseni, kuid alati vähemalt 5 kuupalga ulatuses. Viimaks oli töötajal ilma, et see oleks piiranud tema õigust hüvitisele vaheperioodi eest, võimalus ennistamisest 15 kuupalga suuruse lisahüvitise eest loobuda.
3. Seadusandlik dekreet nr 368/2001
10. 6. septembri 2001. aasta seadusandlik dekreet nr 368(10) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 368/2001”) võttis Itaalias üle direktiivi 1999/70.
11. Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 1 lõike 1 kohaselt võib töölepingus kindlaks määrata kuupäeva, mil leping lõpeb tehnilistel, korralduslikel või tootmisega seotud põhjustel või seoses konkreetse töötaja asendamisega. Artikli 1 lõike 2 kohaselt aga on iga selline tähtajaline tingimus kehtiv ainult siis, kui see on otseselt või kaudselt fikseeritud kirjalikult ning vastavalt artikli 1 lõikes 1 sätestatud kategooriatele põhjendatud. Artikli 1 lõige 3 näeb ette, et tööandja peab selle kirjaliku dokumendi saatma töötajale viie tööpäeva jooksul alates selle tööleasumisest.
4. Seadus nr 183/2010
12. 4. novembri 2010. aasta seadus nr 183(11) (edaspidi „seadus nr 183/2010”) annab Itaalia valitsusele tööõiguse valdkonnas teatavad volitused ja vahetab välja mitmesugused varem kehtinud õigusnormid. Seaduse artikkel 32 käsitleb seadusega ette nähtud ajapiiranguid ja eeskirju seoses tähtajaliste töösuhetega.
13. Seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 1, mis vahetas välja seaduse nr 604/1966 artikli 6 lõiked 1 ja 2, sätestab, et töölt vabastamise korral tuleb see nõude aegumise vältimiseks vaidlustada 60 päeva jooksul pärast kirjaliku teate saamist töölt vabastamise kohta (või selle põhjenduste kohta, kui need on saadud hiljem). Vaidlustamine võib olla mis tahes kirjalikus vormis, mis võimaldab edastada töötaja tahet, ja seejärel tuleb 270 päeva jooksul esitada kaebus mis tahes kohtuasutusele, mis täidab töökohtu ülesandeid.
14. Seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 2 laiendab lõike 1 kohaldamisala kõigile õigusvastase vallandamise juhtudele. Lisaks näeb seaduse artikli 32 lõige 3 ette, et lõige 1 on muu hulgas kohaldatav ka taotluste suhtes mis esitatakse eesmärgiga tunnistada töölepingusse lisatud tähtajatingimus seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 1 kohaselt kehtetuks. Samuti on seal märgitud, et kõnealune 270-päevane tähtaeg algab lepingu lõppemisel.
15. Eelotsusetaotluse esitamise ajal nägi seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 5 ette, et kui tähtajaline leping muudetakse tähtajatuks, peab tööandja maksma töötajale seaduse nr 604/1966 artiklis 8 sätestatud tingimustel hüvitist 2,5–12 kuupalga ulatuses. Lisaks näeb seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 7 ette, et see säte on kohaldatav kõigi menetluste suhtes, kaasa arvatud need, mis on seaduse jõustumisel pooleli. Viimastes võib kohus siiski vajaduse korral anda pooltele võimaluse muuta kindlaksmääratud aja jooksul oma menetlusdokumente.
II. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
16. Poste Italiane võttis C. Carratù tööle Campania postitöötlemiskeskusesse Napolis. Töölepingu kohaselt pidi tema töösuhe kestma 4. juunist 15. septembrini 2004. C. Carratù sai mõlema poole allkirjastatud töölepingu kätte alles 15. juunil 2004.
17. Seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artiklile 1 viidates oli töölepingus märgitud, et see on tähtajaline seoses töötajate asendamisega ja konkreetselt ühe Campania keskuse töötaja asendamisega 1. juunist 15. septembrini 2004. Edasi oli lepingus märgitud, et pooled mõistavad, et nende töösuhe võib lõppeda ka enne 15. septembrit 2004, kui asendatav töötaja peaks tööle naasma, mistõttu lõpeb ka asendamisvajadus.
18. 21. septembril 2004 saatis C. Carratù Poste Italianele tähitud kirja selle kohta, et ta on tööturul kättesaadav. Poste Italiane sai selle kirja kätte 11. oktoobril 2004.
19. Euroopa Kohtule esitatud toimikust on näha, et C. Carratù algatas eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluse Poste Italiane vastu 23. septembril 2008. Oma hagis väitis ta, et tema töölepingule tähtaja määramine oli õiguslikult põhjendamatu. Seepärast nõudis ta järgmist: i) tähtajatingimus tuleb tunnistada õigusvastaseks; ii) tema ja Poste Italiane vaheline töösuhe tuleb tunnistada tähtajatuks; ning iii) ta tuleb tööle ennistada ja Poste Italianelt tuleb välja mõista tema vahepeal saamata jäänud töötasu (edaspidi „vaidlusalune hüvitis”).
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistas tähtajatingimuse oma 25. jaanuari 2012. aasta osaotsusega õigusvastaseks ning tuvastas, et tähtajatu töösuhe oli alanud 4. juunil 2004.(12)
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses on lahendamata veel C. Carratùle makstava hüvitise suuruse küsimus. Arvestades seaduse nr 183/2010 jõustumist ja jätkuvalt kaheldes mitmesuguste siseriikliku õiguse normide kooskõlas raamkokkuleppe klausliga 4 ja mitme EL õiguse üldpõhimõttega, otsustas Tribunale di Napoli oma menetluse peatada ja esitada 13. juuni 2012. aasta määrusega Euroopa Kohtule järgmised seitse eelotsuse küsimust:
„1. Kas võrdväärsuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis [direktiivi 1999/70] kohaldamisel näeb juhul, kui õigustühist tähtajaklauslit sisaldava tööleping on õigusvastaselt peatatud, ette teistsugused ja märksa väiksemad majanduslikud tagajärjed kui juhul, mil õigusvastaselt on peatatud õigustühist tähtajaklauslit sisaldav tavaline tsiviilõiguslik leping?
2. Kas [EL] õiguskorraga on kooskõlas, et mõne sanktsiooni toime selle kohaldamisalas annab kuritarvituse toime pannud tööandjale eelise kuritarvitatud töötaja arvel, nii et protsessi kestus, sh ajaline ja vältimatu kestus kahjustab otseselt töötajat, tuues kasu tööandjale, ning korvav mõju väheneb protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?
3. Kas [EL] õiguskorra kohaldamisalas [Euroopa Liidu põhiõiguste harta] artikli 51 tähenduses on [nimetatud] harta artikliga 47 ja [Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni] artikliga 6 kooskõlas, et protsessi kestus, sh ajaline ja vältimatu kestus kahjustab otseselt töötajat, andes eelise tööandjale, ning korvav mõju väheneb protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?
4. Kas võttes arvesse direktiivi 2000/78/EÜ(13) artikli 3 lõike 1 punktis c ja direktiivi 2006/54/EÜ(14) artikli 14 lõike 1 punktis c antud selgitusi, hõlmab [direktiivi 1999/70] klauslis 4 kasutatud mõiste [„]töötingimused[”] ka töösuhte õigusvastase katkestamise tagajärgi?
5. Kui [neljandale] küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas erinevus tähtajatu ja tähtajalise töösuhte õigusvastase katkestamise puhul liikmesriigi õiguskorras üldiselt ette nähtud tagajärgede vahel on [direktiivi 1999/70] klausli 4 seisukohalt õigustatav?
6. Kas selliseid [EL] kehtiva õiguse üldpõhimõtteid nagu õiguskindluse põhimõte, õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, menetlusliku võrdsuse põhimõte, tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, õigust sõltumatule kohtule ja üldisemalt õiglasele kohtumenetlusele, mida tagab [EL] lepingu artikli 6 lõige 2 (Lissaboni lepingu artikli 1 punktiga 8 muudetud redaktsioonis ning millele viidatakse [EL] lepingu artiklis 46) – koosmõjus [...] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 ja [...] harta artiklitega 46, 47 ja artikli 52 lõikega 3 – tuleb tõlgendada nii, et need keelavad Itaalia riigil kehtestada pärast märkimisväärse ajavahemiku (9 aastat) möödumist sellist õigusnormi nagu seaduse nr 183/10 artikli 32 lõige 7, [mis] muudab pooleliolevate protsesside tagajärgi, kahjustades otseselt töötajat tööandja kasuks, ning mille tõttu väheneb korvav mõju protsessi kestuse pikenedes proportsionaalselt, kuni see peaaegu kaob?
7. Kui Euroopa Kohus ei peaks omistama nimetatud põhimõtetele [EL] õiguskorra aluspõhimõtete väärtust, nii et need oleksid horisontaalselt ja üldiselt kohaldatavad, ja mistõttu sellised sätted nagu seaduse nr 183/10 artikli 32 lõigete 5–7 on vastuolus üksnes [direktiivis 1999/70] ja [põhiõiguste hartas] sätestatud kohustustega – kas sellist äriühingut nagu kostja, kellel on [käesoleva eelotsusetaotluse] punktides 55–61 kirjeldatud omadused, tuleb pidada riigiasutuseks, nii et Euroopa õigusel, eriti [direktiivi 1999/70] klauslil 4 ja [põhiõiguste hartal] oleks tema suhtes vahetu vertikaalne ülenev kohaldatavus?”
22. Kirjalikud märkused on esitanud Poste Italiane, Itaalia ja Poola valitsus ning komisjon. 5. juuni 2013. aasta istungil esitasid oma suulised märkused C. Carratù, Poste Italiane, Itaalia valitsus ja komisjon.
III. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub käesolevas asjas vastust seitsmele küsimusele, mis hõlmavad väga laia teemaderingi. Lühidalt, esimene küsimus puudutab seda, kas võrdväärsuse põhimõttega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad ühelt poolt direktiivi 1999/70 tähenduses õigusvastaseid tähtajatingimusi ja teiselt poolt tavalise lepinguõiguse tähenduses õigusvastaseid tingimusi. Teine ja kolmas küsimus, mis on küll mõneti erinevalt sõnastatud, puudutavad sisuliselt kõnealuste siseriiklike õigusnormide kooskõla tõhususe põhimõttega, arvestades asjaolu, et menetluse kestus võib mõjutada töötajale makstavat hüvitist. Neljas ja viies küsimus puudutavad raamkokkuleppe klausli 4 tõlgendamist ja kohaldamist. Kuues küsimus puudutab sisuliselt menetlust selles osaleva avaliku sektori poole kasuks mõjutavate siseriiklike õigusnormide kooskõla EL õiguse mitme üldpõhimõttega. Viimane, seitsmes küsimus puudutab direktiivi 1999/70 vahetut kohaldatavust sellise ettevõtte suhtes nagu Poste Italiane.
24. Minu arvates on suurem osa neist küsimustest mõneti ebaselged ja seosetud. Seepärast keskendun kahele küsimusele, millest minu arvates tulenevad uued ja piisavalt selged õiguslikud küsimused, s.o neljandale ja viiendale küsimusele. Kuna vastus nendele küsimustele aitab leida vastust ka ülejäänutele, leian ma, et kasulik on alustada analüüsi sisulist osa just nendega.
25. Olgu kohe ka rõhutatud, et eelotsusetaotlus ei anna siseriiklikust õigusraamistikust selget pilti. Peale selle, et siseriiklik kohus viitab oma eelotsusetaotluses ulatuslikult mitmesugustele siseriiklikele õigusnormidele, märkimata ära nende olulisust või omavahelisi seoseid, viitab ta ka ohtralt kõrgema astme siseriiklike kohtute praktikale, millega ta, nagu näib, nõus ei ole, hägustades sellega EL õiguse küsimusi, mille kohta ta Euroopa Kohtult eelotsust palub. Selles mõttes jätab eelotsusetaotlus soovida.
26. Lisaks ei ole Poste Italiane ja Itaalia valitsus üldse nõus tähtajalist tööd reguleerivate õigusnormide kirjeldusega, nii nagu seda eelotsusetaotlusest välja lugeda võib. Kahjuks ei olnud istungil võimalik seda vaidlusküsimust lahendada, s.o millised normid kehtisid enne ja pärast seaduse nr 183/2010 vastuvõtmist.(15)
27. Kuid pole Euroopa Kohtu ülesanne lahendada eelotsusemenetluses vaidlusi siseriikliku õiguse õige tõlgendamise üle ega viia omavahel kokku siseriikliku kohtupraktika erinevaid tulemeid. Seega võiks ja peakski Euroopa Kohus keskenduma põhikohtuasja lahendamise huvides neljandale ja viiendale küsimusele.
28. Niisiis käsitlen siin kõigepealt Poste Italiane väidet eelotsuse küsimuste vastuvõetamatuse kohta ning keskendun seejärel oma analüüsis küsimusele, milles kogu asi ongi: kas Itaalia õigus lubab põhjendamatult diskrimineerida tähtajalisi töötajaid nagu C. Carratùt.
B. Vastuvõetavus
29. Poste Italiane väidab, et kõik eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud. Tema väitel ei võetud seadust nr 183/2010 vastu selleks, et direktiivi 1999/70 üle võtta, ja pealegi on nendel õigusaktidel erinevad eesmärgid ja otstarbed. Seepärast jääb käesolev vaidlus tema arvates EL õigusest välja.
30. Järgnevalt seda väidet lühidalt käsitlengi, samas kui konkreetsemaid vastuvõetamatusega seotud küsimusi kavatsen käsitleda jooksvalt oma analüüsi käigus.
31. Eelotsusemenetluses eeldatakse, et esitatud küsimused on asjakohased. ELTL artiklit 267 kandva õigusalase koostöö vaimus keeldub Euroopa Kohus nendele vastamast ainult erandjuhtudel.(16)
32. Käesolevas asjas on vaidluse all raamkokkuleppe tõlgendamine õigusvastase tähtajalise lepingu alusel tööle võetud C. Carratù ja selle tööandja, Poste Italiane vahelises kohtuvaidluses. Ei ole aga ilmne, et EL õiguse tõlgendamine, mida Euroopa Kohtult palutakse, ei oleks mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, ega seegi, et küsimus on hüpoteetiline.(17)
33. Kui siseriiklik kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada EL õiguse sätteid nagu neljanda ja viienda küsimuse puhul, on see palve põhimõtteliselt vastuvõetav.(18) EL õiguse sätte – nagu näiteks raamkokkuleppe klausli 4 – väidetava kohaldamatuse puhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ei ole küsimus mitte vastuvõetavuses, vaid sisus.(19) Pealegi ei ole see, kas seadus nr 183/2010 võeti vastu direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks, vastuvõetavusega mitte mingil moel seotud.
34. Sellest lähtuvalt asungi nüüd eelotsusetaotluses esitatud küsimusi analüüsima.
C. Neljas küsimus: „Töötingimuste” mõiste
35. Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raamkokkuleppe klauslis 4 kasutatud mõiste „töötingimused” hõlmab ka „töösuhte õigusvastase katkestamise tagajärgi”. Ma saan sellest küsimusest aru nii, et kas raamkokkuleppe klauslis 4 sisalduv „töötingimuste” mõiste hõlmab ka käesolevas asjas arutusel olevat hüvitist.
36. Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.
37. Direktiivis 1999/70 ei ole raamkokkuleppe klauslis 4 kasutatud mõiste „töötingimused” määratletud. Samas on Euroopa Kohus seda mõistet juba tõlgendanud.
38. Kohtuasjas Del Cerro Alonso(20) küsiti Euroopa Kohtult, kas selle mõiste alla kuuluvaks tuleb lugeda ka staažihüvitised (konkreetselt kolme teenistusaasta lisatasud). Euroopa Kohus vastas jaatavalt, märkides et raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 kasutatud mõiste „töötingimused” hõlmab ka „töötasu koostisosi”.(21)
39. Kohtuasjas Impact(22), kus oli vaidluse all küsimus, kas raamkokkuleppe klauslis 4 kasutatav mõiste „töötingimused” hõlmab ka palka ja pensioni, andis Euroopa Kohus küsimusele taas jaatava vastuse ja isegi laiendas seda. Töötasu kohta märkis kohus, et „riigi pädevad ametiasutused [peavad] nii töötasu komponentide kui ka nende komponentide suuruse kindlaksmääramisel kohaldama tähtajalistele töötajatele raamkokkuleppe klauslis 4 ette nähtud mittediskrimineerimise põhimõtet”.(23) Pensionide kohta lisas kohus ELTL artiklile 157 viidates, et „mõiste „töötingimused” alla raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 mõttes kuuluvad pensionid, mille aluseks on töötajat ja tööandjat ühendav töösuhe, kuid mitte need pensionid, mis põhinevad riiklikul sotsiaalkindlustusel, st need mis sõltuvad rohkem sotsiaalsetest kaalutlustest kui töösuhtest.”(24)
40. Euroopa Kohus on tõlgendanud ka direktiivile 97/81/EÜ lisatud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe peaaegu sõna-sõnalt kattuvat klauslit 4.(25) Kohtuasjas Bruno jt(26) oli arutusel küsimus, kas vanaduspensioniõigused kuuluvad nimetatud raamkokkuleppe diskrimineerimiskeeldu käsitlevas klauslis 4 sätestatud osalise tööajaga töötajate „töötingimuste” alla. Pensionide küsimust käsitledes viitas Euroopa Kohus ELTL artikliga 157 seotud kohtupraktikale ning korrates üle, millistel tingimustel tuleb pensione käsitleda selle sätte tähenduses „tasuna”, kohaldas ta neid tingimusi analoogia alusel osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 suhtes. Euroopa Kohus leidis, et ainsana võib olla määrav „nn töösuhte kriteerium, mis tugineb konstateeringule, et töötajale makstakse pensioni tulenevalt tema töösuhtest endise tööandjaga”.(27)
41. Minu arvates on see mõttekäik kehtiv ka tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 puhul, mis on väga sarnane osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppega. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et mõlemad kohtuotsused on tehtud samadel alustel – nimelt lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikast seoses ELTL artikliga 157 –, viitas Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas Bruno jt analoogia alusel kohtuotsusele Impact just mõlema raamkokkuleppe sarnasuse tõttu.(28)
42. Peaksin siinkohal lisama, et kui hüvitis on ette nähtud seadusega, ei pruugi ta „töötingimuste” alla kuuluda. Eespool viidatud kohtupraktikast selgubki, et pensionid, mida makstakse riiklike sotsiaalkindlustusskeemide raames ning mille aluseks ei ole toimunud töösuhe, vaid sotsiaalpoliitilised kaalutlused, „töötingimuste” mõiste alla ei kuulu. Ma ei näe põhjust, miks see mõttekäik ei peaks kehtima igasuguste seadusega ette nähtud hüvitiste suhtes. Kuid kui seadusega ette nähtud hüvitis puudutaks vaid üht erilist töötajate kategooriat, sõltuks otseselt töötatud ajast, ning kui hüvitise summa arvutataks viimase palga alusel, oleks ta paratamatult „töötingimus”, kuna prevaleeriv oleks töösuhe, mitte õigusnormi sotsiaalne eesmärk.(29)
43. Kokkuvõtteks: selle puhul, millal kuulub meede tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslis 4 kasutatud „töötingimuste” mõiste alla, on määrav töösuhe. Selles osas on Euroopa Kohus otsustanud, et töötasu koostisosad, nende suurus ja pensionid kuuluvad kõik selle mõiste alla.
44. Käesolevas asjas on vaidlusalune hüvitis Itaalia õiguses ette nähtud seoses tähtajalise töötaja ning tema endise tööandja vahelise töösuhtega. Selle eesmärk on tagada töötajale konkreetselt summa, mille ta oleks teeninud, kui asjaomast tähtajatingimust ei oleks tema lepingusse õigusvastaselt lisatud. Seega on tegemist n-ö edasilükatud tasuga, mis vastab eelmises punktis mainitud töösuhte tingimusele ja on seepärast „töötingimus”.
45. Juhin tähelepanu sellele, et ELTL artiklis 157 kasutatud mõistega „tasu” seotud kohtupraktika kinnitab seda järeldust. Selle kohtupraktika kohaselt on hüvitis, mida tööandja maksab töösuhte lõppemisel töötajale, edasilükatud „tasu”, millele töötajal on õigus oma töösuhte tõttu, kuid mida talle makstakse töösuhte lõppemisel, et ta saaks kohaneda sellega kaasneva uue olukorraga.(30) Lisaks on töötajale ebaõiglase vallandamise eest makstav hüvitis, mis koosneb põhi- ja lisahüvitisest, mõeldud tagama töötajale tasu, mille see oleks teeninud, kui tema tööandja poleks töösuhet temaga õigusvastaselt lõpetanud.(31) See kohtupraktika on asjakohane selles mõttes, et raamkokkuleppe üks eesmärk on aidata parandada meeste ja naiste võimaluste võrdsust, arvestades et enam kui 50% tähtajalistest töötajatest on EL‑s naised.(32)
46. Sellest tulenevalt hõlmab raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 kasutatav mõiste „töötingimused” hüvitist töölepingu õigusvastase lõpetamise eest, sealhulgas arutusel olevat hüvitist.
D. Viies küsimus: Põhjendamatu kohtlemiserinevuse olemasolu
1. Üldised märkused
47. Oma viienda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „erinevus tähtajatu ja tähtajalise töösuhte õigusvastase katkestamise puhul liikmesriigi õiguskorras üldiselt ette nähtud tagajärgede vahel [on] raamkokkuleppe klausli 4 seisukohalt õigustatav”.
48. See küsimus on sõnastatud nii, et eeldatavasti on see „erinevus” olemas ning et selle puhul on pealtnäha tegemist raamkokkuleppe klauslis 4 keelatud diskrimineerimisega. Tegelikult küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus ainult seda, et kas selline kohtlemiserinevus võib klausli 4 seisukohalt olla õigustatav.
49. Kõnealune kohtlemiserinevus tekib eeldatavasti sellepärast, et seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõige 7 ei taga tähtajalistele töötajatele, kes töötavad enam kui 15 töötajaga ettevõttes, samasugust kohtlemist kui töötajatele, kes teevad sama tööd seaduse nr 300/1970 artikli 18 tähenduses tähtajatu lepingu alusel. Tõepoolest, seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõike 5 kohaselt saaks C. Carratù parimal juhul hüvitiseks 12 kuupalka ja halvimal juhul 2,5 kuupalka. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul aga oleks ta seaduse nr 300/1970 alusel võinud hüvitist nõuda alates kuupäevast, mil ta oma lepingu tähtajalisuse vaidlustas, s.t tal oleks õigus enam kui kaheksa aasta täistöötasule.(33)
50. Eeldust, mille põhjal eelotsusetaotluse esitanud kohus näib oma küsimusi esitavat, ei saa võtta puhta kullana. Kõigepealt on vaja kaaluda, kas õigusvastane vallandamine saab ikka olla võrreldav tähtajatingimuse õigusvastase lisamisega töölepingusse. Nagu eespool öeldud, minu arvates ei ole.
51. Enne, kui ma naasen väidetava diskrimineerimise küsimuse juurde, tahaksin teha paar üldist märkust raamkokkuleppe klauslis 4 ette nähtud diskrimineerimiskeelu kohta.
52. Mittediskrimineerimise põhimõte näeb ette, et võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda erineval viisil ja et erinevaid olukordi ei tohi kohelda võrdväärsetena. Selline käsitlemine on põhjendatud üksnes siis, kui see rajaneb objektiivsetel, asjaomase isiku kodakondsusest sõltumatutel ning õiguspäraselt saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel.(34)
53. Raamkokkuleppe klauslis 4 ette nähtud diskrimineerimiskeeld on aga pisut piiratum. Esiteks hõlmab see ainult „töötingimusi”. Teiseks näeb see ette, et tähtajalisi töötajaid ei tohi kohelda „vähem soodsalt”. Viimaks näib sõna „pelgalt” peale selle, et see tähendab põhjuse olemasolu, viitavat ka sellele, et muid usutavaid põhjuseid väidetaval diskrimineerimisel olla ei tohi.
54. Väljend „vähem soodsalt” jätab lahtiseks selle, kas kohtlemine ei tohi olla vähem soodne üldiselt või kas seda sätet on rikutud ainult siis, kui kohtlemine on vähem soodne mõnel konkreetsel juhul. Poste Italiane ja Itaalia valitsus väidavadki, et tähtajaliste töötajate õiguslik olukord on pärast seaduse nr 183/2010 jõustumist üldiselt paranenud. Kuid nagu ka komisjon istungil märkis, näib küsimus selle kohta, kas tähtajalistele töötajatele tagatud õiguskaitse on üldiselt paranenud või halvenenud, jäävat hoopis raamkokkuleppe klausli 8 punkti 3 (nn mittevähendamise klausel) alla.(35) Seepärast kasutaksin konkreetset lähenemisviisi.(36)
55. Pealegi nõuab see test „võrreldava alatise töötaja” leidmist. Raamkokkuleppe klausli 3 punktis 2 sätestatud määratluste kohaselt tähendab „võrreldav alatine töötaja” võimaluse korral „töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi.” Tundub, et selle määratluse viimane osa jätab tõlgendamiseks palju ruumi.
56. Seega on direktiivis 1999/70 kasutatud diskrimineerimismõiste tõlgendamisel vaja arvestada mitut aspekti. Mõnikord ei pruugi see test olla nii lihtne.
57. Praktikas aga on Euroopa Kohus seda suhteliselt lihtsana hoidnud. Hindamaks, kas asjaomased isikud teevad raamkokkuleppe tähenduses sama või samalaadset tööd, tuleb vastavalt selle klausli 3 punktile 2 ja klausli 4 punktile 1 uurida, kas kõiki faktoreid, nagu töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi, arvesse võttes võib nende isikute olukordi pidada samalaadseks.(37)
58. Neid märkusi silmas pidades analüüsingi nüüd, kas käesoleval juhul on tegemist diskrimineerimisega.
2. Kas diskrimineerimiskeeld on käesolevas asjas kohalduv?
a) Sissejuhatavad märkused
59. Alustuseks on mõttekas meenutada, millistel alustel püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks määrata seda, milline hüvitis oleks C. Carratù jaoks olnud kõige soodsam. Eelotsusetaotluses kohaldatava siseriikliku õiguse kohta antud teabe põhjal otsustades tuleb kõige soodsama tulemuseni jõudmiseks:
– tunnistada tähtajatingimus seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 1 lõike 2 alusel kehtetuks ning sellest tulenevalt järeldada, et leping on tähtajatu;
– võrrelda C. Carratù olukorda raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses enam kui 15 töötajaga ettevõttest õigusvastaselt vallandatud alalise töötaja omaga seaduse nr 300/1970 artikli 18 tähenduses; ning
– tuvastada raamkokkuleppe klausli 4 rikkumine ning sellest tulenevalt määrata, et töötajal on õigus ennistamisele ja täistöötasule alates tema vallandamisest kuni tegeliku ennistamiseni seaduse nr 300/1970 artikli 18 alusel.
60. Seega näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus paneb kokku mitu töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise korral tekkivat eraldi õiguskaitsevahendit: i) õigus (rahalisele) hüvitisele õigusvastase tähtajatingimuse eest, ii) õigus tähtajalise lepingu muutmisele tähtajatuks, ja iii) õigusvastase vallandamise korral õigus ennistamisele, millega juhtumisi kaasneb täistöötasu vahepealse aja eest, kui ettevõttes töötab üle 15 inimese.
61. Peaksin kohe meenutama, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pane raamkokkulepe liikmesriikidele üldist kohustust näha ette tähtajaliste töölepingute muutmist tähtajatuks.(38) See on seda enam niimoodi sellepärast, et käesolevas asjas on kõne all seaduse nr 300/1970 artiklist 18 tulenev õigus ennistamisele ja vahepealsel ajal saamata jäänud töötasule. Need õigused ei tulene raamkokkuleppest, vaid siseriiklikust õigusest ning ELTL artikli 267 alusel ei ole Euroopa Kohus pädev siseriiklikku õigust tõlgendama ega määrama kindlaks sellest tulenevaid tagajärgi. Selles mõttes nõuab klausel 4 ainult võrdset, mitte „kõige soodsamat” kohtlemist.
b) Lepingusuhete ja arutusel oleva õigusvastasuse võrdlus
62. Põhimõttelisemal tasandil tekib käesolevas asjas küsimus raamkokkuleppe klausli 4 piirangute kohta. Mõned Euroopa Kohtu menetluse pooltest on sellele küsimusele kaudselt vihjanud.
63. Nii küsib komisjon oma kirjalikes märkustes, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtus arutusel oleval juhul ei seisne objektiivne põhjendus mitte asjaolus, et võrreldavad alalised töötajad, kes on õigusvastaselt vallandatud, võivad – võrreldes töötajatega, kellega on õigusvastaselt sõlmitud tähtajaline tööleping – õiguspäraselt eeldada, et nende töösuhe on stabiilsem ja nad võivad seepärast ka rohkem loota tasule pärast oma lepingu lõppemist.(39) Poste Italiane väidab sisuliselt sama.
64. Itaalia valitsus on sarnasel seisukohal ja väidab, et erinevalt alalistest töötajatest ei saa tähtajalised töötajad eeldada oma lepingu jätkumist. Poola valitsus lisab, et tähtajalise lepingu pooled ei soovi sõlmida tähtajatut õiguslikku suhet.
65. C. Carratù esindaja selle kohta oma arvamust ei väljendanud.
66. Ma olen põhimõtteliselt nõus Poste Italiane, Itaalia valitsuse ja komisjoni arvamusega. Töösuhte õigusvastase lõpetamise eest makstava hüvitise summa puhul ei saa tähtajalistel töötajatel üldiselt olla samu ootusi kui võrreldavatel alalistel töötajatel.
67. Pean aga tunnistama, et mul on palju raskem nõustuda sellega, et käesolevas asjas on tegemist diskrimineerimisega, mis peab järelikult olema „objektiivselt põhjendatud”, kuna see on arvatavasti raamkokkuleppe klausli 4 kohaselt õigusvastane. Täpsustamaks oma märkusi eespool punktis 61, pean lisama, et minu arvates ei ole õigusvastane vallandamine tähtajatingimuse õigusvastase lisamisega võrreldav.
68. Tõsi, mõlemal juhul kaasneb õigusvastase toiminguga lepingu lõppemine. Kuid kui õigusvastasus sellest stsenaariumist välja jätta, jääks kehtima ainult üks leping. Pealegi esineb kõnealuseid õigusvastaseid toiminguid mitmel kujul. Õigusvastane vallandamine on muidu kehtiva ja kestva töösuhte ühepoolne ebaseaduslik lõpetamine tööandja poolt. Õigusvastane tähtajatingimus lepingus aga on seotud selle lepingu endaga, mis peaks automaatselt lõppema siis, kui pooled soovivad, ja mille puhul õigusvastasus tekib olenevalt asjakohasest siseriiklikust õigusest (kus, nagu käesolev asi näitab, võivad olla ette nähtud formalistlikud eeskirjad) kas ab initio või pärast lepingu sõlmimist. Seega näib, et erinevalt õigusvastasest vallandamisest võivad siin õigusvastasuses süüdi olla mõlemad pooled. Ainsad tõeliselt võrreldavad olukorrad oleksid ühelt poolt tähtajatu töölepinguga töötaja õigusvastane vallandamine ja teiselt poolt väga pikaks ajaks sõlmitud tähtajalise lepinguga töötaja ennetähtaegne õigusvastane vallandamine.(40)
69. Mis puudutab kõnealuste lepingute põhiomadusi, siis tähtajaline leping ei ole lihtsalt sama mis tähtajatu. Ka Euroopa Kohtule näivad need erinevused selged olevat. Nii on ta tuvastanud, et kui tähtajaline leping lõpeb, ei saa selle pikendamata jätmist võrrelda vallandamisega.(41) Diskrimineerimiskeelu abil ei saa lepingu pikendamata jätmise ja töötaja vallandamise erinevust „ületada” ilma, et selleks ei tule täielikult lahti saada mõlema lepinguliigi põhimõttelistest erinevustest. Minu arvates ei hõlma raamkokkuleppe klausliga 4 ette nähtud diskrimineerimisvastane kaitse selliseid erinevusi mitte kuidagi. Püüangi nüüd näidata, miks.
70. Tähtajalised töötajad võivad erinevalt osalise tööajaga töötajatest teha nädalas või kuus tööd vabalt sama graafiku alusel kui võrreldavad alalised töötajad. Kuid erinevalt osalise tööajaga töötajatest on tähtajaliste töötajate töölepingu puhul kindlaks määratud selle lõppemise aeg, mis väljendab mõlema poole tahet. Selline dokument võimaldab nii tööandjal kui ka töötajal omavahelise töösuhte lõppemiseks valmistuda.
71. On ilmne, et vastastikusel kokkuleppel võidakse tähtajalisi lepinguid sõlmida aastateks, mis tähendab, et nad ei pruugi sugugi olla lühiajalised. Samas on siiski mõtet ka väites, et pikas perspektiivis ei saa tähtajaliste töötajate puhul üldiselt öelda, et nad on sama tööandja jaoks töötanud sama palju kui võrreldavad alatised töötajad.
72. Sel põhjusel ongi raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 pro rata temporis reegel. See reegel saab kehtida ainult lepingute suhtes, mis näevad ette osadeks jagatavad hüvitised (sh eelkõige sellised maksed nagu palk, palgalisad ja teatavad preemiad),(42) mis tähendab, et ka töökoormus on vastavalt väiksem.(43) Seega tuleneb juba raamkokkuleppe süsteemist endast, et aja jooksul võivad tähtajalised töötajad teha vähem tööd kui võrreldavad alatised töötajad.
73. Pealegi ei ole üldiselt rääkides tööõiguses sugugi haruldane see, et töötajatele tagatud kaitse kasvab järk-järgult koos nende staažiga.(44) Võib ju olla nii, et mida pikem staaž, seda pikemalt peab tööandja vallandamisest ette teatama ja seda suurem on õigusvastase vallandamise eest makstav (rahaline) hüvitis. Seega ei ole mitte kõigi staažist tulenevate erinevuste puhul tegemist diskrimineerimisega.(45)
74. Tähtajalise lepingu puhul on tööandja ja töötaja omavahel kokku leppinud, et ei astu alalisse töösuhtesse. Seega teavad mõlemad, et tähtajalise töötaja tasustamine kunagi lõpeb. Sellega kaasneb see, et tähtajalised töötajad ei saa õiguspäraselt eeldada, et nad saavad oma lepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest samasugust hüvitist kui alalised töötajad õigusvastase vallandamise korral.
75. Seda arvestades saab muidugi õigusega väita, et sellises töösuhtes on nõrgem pool töötaja.(46) Määramata tähtajaga töölepingud on üldine töösuhete vorm ning need aitavad kaasa töötajate elukvaliteedi ja töö tulemuslikkuse paranemisele.(47) Lisaks on raamkokkuleppe eesmärk parandada diskrimineerimiskeelu kaudu tähtajalise töö kvaliteeti.(48)
76. Pole vist aga vaja lisadagi, et tähtajaliste töölepingute kasutamine ei ole iseenesest õigusvastane. Sellised lepingud võivad tõepoolest eri liikmesriikides tuua tööturule paindlikkust.(49) Olukorrast olenevalt võib tähtajaline leping olla isegi sammuks teel tähtajatu töölepingu suunas.(50) Sellegipoolest ei ole raamkokkuleppe klausli 4 eesmärk tingimata luua alalisi töökohti.(51) Raamkokkuleppe eesmärgiga ongi vastuolus ainult tähtajaliste töötajate põhjendamatud kohtlemiserinevused töötingimuste osas (vt klausel 4) või järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamine (vt klausel 5).
77. Neil põhjustel ei ole tähtajalise töölepingu lõppemise puhul tegemist diskrimineerimisega, kuna lõppemine on tähtajalise lepingu puhul loomulik.(52) Sama käib vaidlusaluse hüvitise kohta, mis olgugi, et ta on otseselt seotud lepingu lõppemisega, kuulub maksmisele sellepärast, et käesoleval juhul oli lepingusse lisatud tähtajatingimus õigusvastane. Vastupidisel juhul tähendaks see, et selliseid tingimusi tuleb üldjuhul pidada kehtetuks.
78. Seega ei leia ma, et raamkokkuleppe klausel 4 keelaks siseriiklike õigusnormidega, mis näevad ette, et töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest tuleb maksta hüvitist, määrata kindlaks, et seda hüvitist tuleb maksta ainult 2,5–12 kuupalga ulatuses, kuna siseriiklikud õigusnormid jäävad klausli 4 kohaldamisalast välja.
c) Tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate suhtes kohalduvate õiguskordade võrdlus
79. Kui aga Euroopa Kohus peaks põhimõtteliselt otsustama teisiti ja võrdsustab õigusvastase tähtajatingimuse lisamise õigusvastase vallandamisega, tahaksin ma selgitada, miks ei saa igatahes raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses omavahel võrrelda käesoleva asjaga seotud eri tööhõivesüsteeme.
80. Tundub, et kohtlemiserinevuse olemasolu sõltub vastusest järgmisele küsimusele: kas C. Carratù saaks vähem soodsama hüvitise kui õigusvastaselt vallandatud alaline töötaja, kellel on samad oskused ja kes on töötanud sama kaua ja teinud sama tööd, ainult sellepärast, et tal oli tähtajaline leping?
81. Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata.
82. Kuna käesolevas asjas on tegemist „suurema” ettevõttega, pean oma märkustes silmas enam kui 15 töötajaga ehk selliseid ettevõtteid, mille suhtes seaduse nr 300/1970 artikkel 18 kohaldub.
83. Töölepingud, kuhu on lisatud õigusvastane tähtajatingimus, muutuksid juba sellepärast, et selline tingimus oleks seadusandliku dekreedi nr 368/2001 artikli 1 lõike 2 tähenduses kehtetu, tähtajatuks, millega kaasneb tulevikus parem kaitse.
84. Hüvitise suuruse küsimus näib olevat sõnaselgelt reguleeritud seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõikega 5. See võib varieeruda olenevalt ettevõtte ja selle töötajaskonna suurusest ning asjaomase töötaja staažist. Selle sätte kohaselt saaks C. Carratù hüvitist vähemalt 2,5 ja kuni 12 kuupalga ulatuses.
85. Kui C. Carratù oleks aga olnud tähtajatu töölepingu alusel õigusvastaselt vallandatud, oleks tal seaduse nr 300/1970 artikli 18 kohaselt õigus ennistamisele. Sellisel juhul makstava hüvitise summa aga ei ole selge. Seaduse nr 300/1970 artikli 18 kohaselt tuleks sellises olukorras töötajale hüvitist maksta vähemalt 5 kuupalga ulatuses. Samas oleks sellisel töötajal õigus ka hüvitisele vahepealse aja eest ja selle summa kasvaks piiramatult kuni tegeliku tööle ennistamiseni. Kui õigusvastasus on ametlikult kindlaks määratud, oleks töötajal lisaks õigus enda tööle ennistamisest loobuda ja saada vahepealse aja eest makstavale hüvitisele lisaks 15 kuupalka.
86. Kuigi seaduse nr 300/1970 artikli 18 kohaselt on hüvitise alampiiriks 5 kuu palk, siis ülempiiri kindlaks määratud ei ole. Tööle ennistamise korral see säte tõepoolest hüvitise maksimumsummat kindlaks ei määra. Seega võib hüvitise summa sõltuda suvalistest muutujatest, nagu kohtumenetluse edenemine; asjaolu, et tööandja keeldub tunnistamast, et vallandas töötaja õigusvastaselt, või see, millal töötaja kohtusse pöördub. Sellise ebakindluse tõttu ei ole võimalik määrata kindlaks hüvitise üldkehtivat maksimumsummat.
87. Kui nüüd võrrelda mõlemat süsteemi lähemalt, võiks väita, et nendest eeskirjadest tuleneb kaudselt, et õigusvastaselt vallandatud alalisele töötajale tuleb hüvitist maksta rohkem ja see on seega soodsam kui seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõike 5 alusel tähtajalistele töötajatele ette nähtud hüvitis. Kuid see väide oleks tühine, kuna see oleks igal juhul vale. On tõsi, et kui õigusvastaselt vallandatud töötaja ennistataks tööle juba paari kuu pärast, oleks talle makstav hüvitis mõistagi väiksem kui hüvitis, mida makstakse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest töölepingusse.(53)
88. Pealegi, nagu on kinnitanud istungil tehtud märkused ja Corte Costituzionale(54) (põhiseaduskohus) (Itaalia) kohtupraktika, võidakse seaduse nr 300/1970 artikliga 18 töötajale vahepealse aja eest ette nähtud hüvitisest muu tasu puhul põhimõtteliselt teha mahaarvamisi. Seega võidakse mis tahes vahepealse aja eest makstavaid hüvitisi tasaarveldada. Samas näitab Corte Costituzionale sama kohtupraktika, et seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõikega 5 ette nähtud hüvitisel on ilmsed karistuse tunnused. Seda tuleb maksta igas olukorras, isegi kui töötaja ei ole kannatanud, vaid leidnud kiiresti teise töö. Seega ei ole selline hüvitis niivõrd kahjutasu moodi, mis on mõeldud tegelikult tekkinud kahju korvamiseks, vaid rohkem ühekordse kompensatsiooni moodi. Erinevalt õigusvastase vallandamise korral makstavast hüvitisest, määrab õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest makstava hüvitise suurus, mis on kindlaks määratud seadusega, ära õiguskindluse ning menetluse kiiruse sellistes asjades. Istungil mainiti samuti, et tähtajalisel töötajal on ikkagi võimalus algatada oma tööandja vastu Itaalia tavapärases tsiviilkohtumenetluse korras kohtumenetlus kahjutasu väljanõudmiseks summas, mis ületab seadusega nr 183/2010 ette nähtud hüvitist.
89. Lisaks on minu arvates problemaatiline rajada nende erinevate süsteemide võrdlust eeldusele, et õigusvastaselt vallandatud alaline töötaja kasutaks kindlasti oma õigust loobuda 15 kuupalga pärast enda ennistamisest tööle – ehk lihtsalt öeldes eelistada raha töökohale. On mõeldav, et töötaja eelistaks hoopis oma töökohta säilitada (liiatigi majanduslanguse ajal), millega kaob tema väidetav eelis töötaja ees, kellel on õigusvastase tähtajatingimusega tööleping.
90. Kõiki eespool kirjeldatud muutujaid silmas pidades on minu arvates neid erinevaid hüvitamissüsteeme võimatu võrrelda in abstracto, kuna üks on kohalduv õigusvastaselt vallandatud alaliste töötajate suhtes ja teine õigusvastaselt sõlmitud tähtajalise töölepinguga töötajate suhtes, rääkimata selle kindlaksmääramisest, milline süsteem on soodsam. Kuid just seda eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult palubki.
91. Sisuliselt palub ta Euroopa Kohtul hinnata, kui õiglane on see, et õigusvastaselt vallandatud alalisel töötajal on aja tõttu, mis kulub tema õigusvastase vallandamise küsimuse lahendamiseks, kokkuvõttes eelis õigusvastaselt sõlmitud tähtajalise lepinguga töötaja ees, kuna ta saab hüvitist ka vahepealse aja eest. Mina aga tahaksin esiteks juhtida tähelepanu sellele, et arvesse tuleb võtta kaalutlusõigust, mis on direktiiviga 1999/70 antud liikmesriikidele(55) seoses vajadusega säilitada oma tööturu paindlikkus. Teiseks väidaksin, et olukorras, nagu see on kõne all käesolevas asjas – ehk olukorras, mis on seotud eraisikuga ja mitte ELTL artikli 258 kohase rikkumismenetlusega ning kus tuleb lahendada liikmesriigi õiguse kooskõla küsimus raamkokkuleppe klausliga 4(56) –, ei ole võrreldavuse tuvastamiseks hindamist vaja teha globaalselt ja abstraktselt, vaid konkreetselt ja täpselt seoses asjaomase hüvitisega, nagu kirjeldasin eespool punktides 79–89.(57)
92. Kõigil eespool esitatud põhjustel ei näe ma muud võimalikku järeldust kui see, et käesolevas asjas arutusel oleva olukorra puhul ei ole tegemist diskrimineerimisega raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses.
93. Seepärast teengi ettepaneku vastata viiendale küsimusele nii, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela liikmesriigil olukorras, nagu see on arutusel põhikohtuasjas, kehtestada eeskirju, mille kohaselt tuleb töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise korral hüvitist maksta ainult 2,5–12 kuupalga ulatuses.
3. Tähendus esimese küsimuse jaoks
94. Nagu eespool punktis 23 mainitud, tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul lahendada küsimuse, kas siseriiklikud õigusnormid, mis tagavad kaitse ühelt poolt direktiivi 1999/70 tähenduses õigusvastaste tähtajatingimuste eest ja teiselt poolt tavapärase lepinguõiguse tähenduses õigusvastaste tingimuste eest, on kooskõlas võrdväärsuse põhimõttega.
95. Kuid paistab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab tegelikult, et Euroopa Kohus teeks taas – kuid seekord ainult võrdväärsuse põhimõtte seisukohalt – otsuse selle kohta, kui õiglane on see, et õigusvastaselt sõlmitud tähtajalise lepinguga töötaja on aja tõttu, mis kulub tema õigusvastase vallandamise küsimuse lahendamiseks, kokkuvõttes halvemuses. See saab selgeks siis, kui meenutada, et seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõikes 3 on viide lõikele 1 ning et seega on menetlusnormid kaebuste puhul, millega taotletakse töölepingusse lisatud tähtajatingimuse kehtetuks tunnistamist, samad mis vallandamise vaidlustamisel.
96. Arvestades seda ja ka mu ettepanekut selle kohta, kuidas vastata viiendale küsimusele, ei ole sellele küsimusele vaja vastata.
4. Tähendus teise, kolmanda ja kuuenda küsimuse jaoks
97. Nagu esimese küsimuse puhul, tunduvad ka need küsimused olevat ühel või teisel moel selle kohta, kui õiglane on tähtajaliste töötajate suhtes rakenduva menetluse pikkus. Olen siin nõus komisjoniga, et arvestades minu ettepanekut selle kohta, kuidas vastata viiendale küsimusele, ei ole Euroopa Kohtul vaja nendele küsimustele vastata.(58)
E. Seitsmes küsimus: „Riigi osa” mõiste
98. Oma seitsmenda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas direktiivile 1999/70 võib vahetult tugineda Poste Italiane kui „riigi osa” vastu. Poste Italiane ei ole sellega üldse nõus.(59)
99. Pean tunnistama, et mulle jääb pisut arusaamatuks, miks see küsimus üldse Euroopa Kohtule esitatud on.
100. Tegelikult ei ole ju ükski pooltest vaidlustanud seda, et seadusandlik dekreet nr 368/2001 võttis Itaalia õigusse üle direktiivi 1999/70. Peale väite, et seadus nr 183/2010 ei ole raamkokkuleppe klausliga 4 kooskõlas, ei ole kunagi väidetud seda, et direktiivi 1999/70 ei ole Itaalia õigusse õigesti üle võetud. Sellele küsimusele ei viita eelotsusetaotluse küsimuste sõnastus ega kasutatud terminid ning arvestades mu ettepanekut selle kohta, kuidas vastata viiendale küsimusele, ei leia ma, et see seadus muudaks direktiivi ülevõtmise Itaalia õigusse valeks. Lisaks märgib Itaalia valitsus oma vastuses sellele küsimusele, et see küsimus on ebaoluline, kuna need õigusnormid on üldised ja hõlmavad nii era- kui ka avalikku sektorit.
101. Seega on mul kahtlusi seitsmenda küsimuse vastuvõetavuses, kuna paistab, et sellele vastamine ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.(60) Lisan aga sellegipoolest omalt poolt mõned põgusad märkused juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab sellele küsimusele vastata.
102. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et raamkokkuleppe klauslil 4 on vahetu õigusmõju(61) vähemalt „vertikaalses” mõttes.
103. Samuti tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus ei käsitle Poste Italianele direktiivist 1999/70 tulenevaid kohustusi esimest korda.(62) Poste Italiane ongi varem vaidlustanud väite, et direktiivile saab tema vastu tugineda vahetult.(63)
104. Vastus seitsmendale küsimusele sõltub Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Foster(64) tehtud otsuse kohaldamisest arutusel olevate asjaolude suhtes. Kohtuotsuses Foster ütles Euroopa Kohus need kuulsad sõnad, et direktiivi vahetut õigusmõju omada võivatele sätetele saab tugineda näiteks üksuse vastu, kellele on olenemata tema juriidilisest vormist tehtud ametiasutuste korraldusel ülesandeks viimaste kontrolli all olevate avalike teenuste osutamine ja kellel on sellega seoses märksa laiemad volitused kui need, mis tulenevad üksikisikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest.(65) Nagu sõna „näiteks” näitab, ei hõlma kohtuotsus Foster ainult küsimust, millal tuleb mingit üksust pidada „riigi osaks”. Vastupidi, see mõiste on üpris lai, sest nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on „ühenduse direktiividest tulenevad kohustused siduvad muu hulgas asutustele või üksustele, mis alluvad avaliku võimu kandjale või riigile või on selle kontrolli all”.(66)
105. Natuke tõtt võib olla Poste Italiane vastuväites, et „riigi” mõiste on paindlik selles mõttes, et era- ja avalik-õigusliku sektori vahel ei ole raudseid piire ja et need sõltuvad pealegi EL õiguse asjaomasest valdkonnast.(67) Kuid tingimused, mil üksust tuleb kindlasti pidada „riigi osaks”, mille vastu saab tugineda direktiivi vahetut õigusmõju omavatele sätetele, määrati kindlaks kohtuotsuses Foster.(68) Mis puudutab asjaolu, et Itaalia õigus eristab era- ja avalik-õigusliku sektori asutusi, ei ole sellel eristusel käesolevas asjas mingit tähtsust, väitku Poste Italiane mida tahes.
106. Eelotsusetaotluses on märgitud, et Poste Italiane kuulub selle ainuomaniku, majandus- ja rahandusministeeriumi kaudu täielikult Itaalia riigile. Peale selle kontrollib teda riik ja Corte dei Conti (kontrollikoda), kelle üks liige kuulub tema juhatusse. Taotluses on lisatud, et minister, kellel on üldised järelevalve- ja aruandlusvolitused, on Poste Italianele pannud ühiskondlike teenuste osutamise kohustuse mitmes sektoris, sealhulgas postisektoris. Lisaks on Poste Italiane eelarve seotud riigieelarvega, kust ta saab vahendeid oma teenuste osutamise katteks.
107. Neid kaalutlusi silmas pidades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus ise kindlaks määrama, kas kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades on kohtuotsus Foster kohaldatav ka Poste Italiane suhtes ehk kas talle on antud laiemad volitused kui need, mis tulenevad tavapärastest normidest.(69)
108. Poste Italiane ise tugineb peamiselt direktiivile 2004/17(70) ja kahele komisjoni otsusele,(71) väites et ta on teatavates aspektides direktiivi täitmisest vabastatud. See on aga eksiarvamus.
109. Esiteks ei ole konkreetse direktiivi kohaldamisala sama kui küsimus, kas riik kui selline võib ELTL artikli 288 alusel ühingute või organisatsioonide kaudu, mida avalik õigus formaalselt ei hõlma, oma õiguslikku autonoomiat kasutades vältida direktiivi täitmist. Tõepoolest, liikmesriik ei saa EL õigusest tulenevatest kohustustest pääsemiseks oma struktuuri lihtsalt ümber korraldada.(72)
110. Teiseks, direktiivi 2004/17 artikli 30 lõike 4 alusel tehtud otsused nagu ka need, millele viitab Poste Italiane, käsitlevad seda, kas mõni kindel sektor on otseselt mõjutatud täielikult avatud turgudel toimuvast konkurentsist, ja mitte seda, kas mõni kindel üksus kuulub selle direktiivi isikulisse kohaldamisalasse.
111. Kolmandaks on Poste Italiane kantud postiteenuste sektoris tegutseva ostjana direktiivi 2004/17 VI lisasse. Seega peab ta direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt olema: i) telliv asutus, nagu see on määratletud artikli 2 lõike 1 punktis a; või ii) riigi osalusega äriühing, nagu see on määratletud artikli 2 lõike 1 punktis b; või iii) eri- või ainuõigustega äriühing, nagu see on määratletud artikli 2 lõikes 3. Nii et kuigi ükski nendest kolmest variandist ei ole iseenesest piisav,(73) toetab direktiiv 2004/17 minu arvates üpriski seisukohta, et Poste Italiane on kohtuotsuse Foster tähenduses „riigi osa”.
112. Kokkuvõtteks: seitsmendale küsimusele ei ole vaja vastata. Kuid isegi kui Euroopa Kohus peaks arvama, et seda küsimust on kasulik käsitleda, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus ikkagi ise kindlaks määrama, kas kohtuotsus Foster saab kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes olla kohaldatav ka Poste Italiane suhtes.
IV. Ettepanek
113. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Napoli (Itaalia) eelotsusetaotluses esitatud neljandale ja viiendale küsimusele järgmiselt:
– nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisa klausli 4 punktis 1 sisalduvat mõistet „töötingimused”, tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab töölepingu õigusvastase lõpetamise, kaasa arvatud töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise eest makstavaid hüvitisi;
– raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela liikmesriigil olukorras, nagu see on arutusel põhikohtuasjas, kehtestada õigusnorme, mille kohaselt tuleb töölepingusse õigusvastase tähtajatingimuse lisamise korral hüvitist maksta ainult 2,5–12 kuupalga ulatuses.
1 – Algkeel: inglise.
2 – Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).
3 – Viitan siin muu hulgas Euroopa Kohtu otsustele ja määrustele järgmistes kohtuasjades: 24. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑98/09: Sorge (EKL 2010, lk I‑5837); 11. novembri 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑20/10: Vino; 22. juuni 2011. aasta määrus C‑161/11: Vino; ja 11. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑290/12: Della Rocca (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli saanud käesolevas asjas eelotsusetaotluse, palus Tribunale di Napoli Euroopa Kohtult Itaalia õigusnormide arengut silmas pidades eelotsust kaheksas küsimuses, millest esimesed seitse on käesolevatega praktiliselt identsed ja mis olid esitatud 18 hagejaga kohtuasjas; vt praegu Euroopa Kohtus menetlemisel olev kohtuasi C‑89/13: D’Aniello jt.
4 – Väidetavalt oli 1. juuli 2009. aasta seisuga menetlemisel ligi 15 000 Poste Italiane ja selle töötajate vahelist kohtuasja; vt kohtujurist Jääskineni 22. aprilli 2010. aasta ettepanek kohtuasjas Sorge, punkt 17. Lisaks märgib Poste Italiane eelotsusetaotluses, et asjaomasel perioodil 1. juunist 2004 kuni 15. septembrini 2004 oli tema Campania keskuses tähtajalise töölepinguga tööl veel 40 töötajat. Peale selle märkis C. Carratù esindaja istungil, ilma et seda oleks vaidlustatud, et ligi 95% Itaalias sõlmitud tähtajalistest töölepingutest on seotud Poste Italianega.
5 – Vt 15. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑157/11: Sibilio (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Vt ka kohtuasjad C‑22/13: Mascolo, C‑61/13: Forni, C‑62/13: Racca ja C‑63/13: Russo, mis on kõik praegu Tribunale di Napoli eelotsusetaotluse alusel Euroopa Kohtus menetlemisel. Vt lisaks kohtuasjad C‑50/13: Papalia ja C‑221/13: Mascellani, mis on samuti praegu Euroopa Kohtus menetlemisel.
6 – Arutusel olevas asjas pidi õigusvastane tööleping esialgu lõppema 15. septembril 2004. Siseriikliku kohtu arvates võib asjaomane hüvitis hõlmata enam kui kaheksa aasta palka.
7 – Direktiivi 1999/70 õiguslik alus on EÜ artikli 139 lõige 2 (nüüd ELTL artikli 155 lõige 2); vt ka direktiivi preambuli esimene volitus.
8 – GURI nr 195, 6.8.1966.
9 – GURI nr 131, 27.5.1970.
10 – Seadusandlik dekreet nr 368, millega võetakse üle direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta) (GURI nr 235, 9.10.2001, lk 4).
11 – GURI nr 262, 9.11.2010, regulaarne lisa 243.
12 – Euroopa Kohtu istungil väitis Poste Italiane, et see osaotsus on edasi kaevatud ja et selle kohta ei ole veel otsust tehtud.
13 – Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).
14 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (ELT 2006, L 204, lk 23).
15 – Kuigi Poste Italiane märkis istungil, et seaduse nr 300/1970 artikkel 18 ei hõlmanud ega hõlma ka praegu tähtajalist tööd, jääb selgusetuks küsimus, kas sama kehtib töötajate kohta, kelle tähtajaline leping on muudetud tähtajatuks.
16 – Vt nt 28. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑41/11: Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).
17 – Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlus algatati 23. septembril 2008, selgus istungil, et selle aegumist väidetud ei ole.
18 – Vt 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt (EKL 2006, lk I‑289, punktid 67 ja 68).
19 – Selle kohta vt 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I‑6619, punkt 30). Sellega seoses olen nõus komisjoniga, et raamkokkuleppe klausel 4 võib olla kohaldatav isegi üheainsa tähtajalise lepingu suhtes; vt 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑378/07–C‑380/07: Angelidaki jt (EKL 2009, lk I‑3071, punktid 116 ja 117).
20 – 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑307/05 (EKL 2007, lk I‑7109).
21 – Vt viidatud otsuse punkt 47, mida Euroopa Kohus kinnitas oma 22. detsembri 2010. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑444/09 ja C‑456/09: Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres (EKL 2010, lk I‑14031, punkt 58), ning 18. märtsi 2011. aasta määruses kohtuasjas C‑273/10: Montoya Medina (EKL 2011, lk I‑32*, punkt 32).
22 – 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483).
23 – Ibid., punkt 130.
24 – Ibid., punktid 131 ja 132.
25 – Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267).
26 – 10. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/08 ja C‑396/08: Bruno jt (EKL 2010, lk I‑5119), kinnitatud 1. märtsi 2012. aasta otsusega kohtuasjas C‑393/10: O’Brien (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
27 – Kohtuotsus Bruno jt, punkt 46; vt ka punktid 47 ja 48.
28 – Ibid., punktid 28, 32, 37 ja 42. Vt ka kohtuotsuse O’Brien punktides 36, 37 ja 64 ning 22. aprillil 2010 kohtuasjas C‑486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols tehtud otsuse (EKL 2010, lk I‑3527) punktis 25 analoogia alusel esitatud viited tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppega seotud kohtupraktikale.
29 – Vt kohtuotsus Bruno jt, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.
30 – Vt 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑262/88: Barber (EKL 1990, lk I‑1889, punkt 13) ja 27. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑33/89: Kowalska (EKL 1990, lk I‑2591, punkt 10).
31 – Vt 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑167/97: Seymour-Smith ja Perez (EKL 1999, lk I‑623, punkt 26).
32 – Vt raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 9 ja klausli 8 punkt 2.
33 – Alates päevast, mil Poste Italiane sai kätte C. Carratù kirja selle kohta, et ta on valmis ettevõtja juures töötama (11. oktoober 2004), kuni päevani, mil eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb asjas oma lõpliku otsuse. See, miks see aeg nii pikk on, ei ole sugugi selge (menetluste viibimise kohta Itaalia kohtutes vt kohtujurist Sharpstoni 17. novembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑500/10: Belvedere Costruzioni (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), 27. joonealune märkus). Istungil märkis C. Carratù esindaja, et C. Carratù ennistati tööle 2012. aastal.
34 – Vt nt 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑148/02: Garcia Avello (EKL 2003, lk I‑11613, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 – Selle kohta vt kohtuotsus Sorge, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika.
36 – Mujal ongi Euroopa Kohus tuvastanud, et esiteks ei ole nõutud mitte seda, et olukorrad oleksid identsed, vaid üksnes seda, et need oleksid samalaadsed; teiseks tuleb olukordade sellist samalaadsust hinnata mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid asjaomase juhtumi asjaoludest lähtudes ja konkreetselt asjaomast hüvitist silmas pidades (vt nt 10. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑147/08: Römer (EKL 2011, lk I‑3591, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 – Vt 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I‑7907, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 – Vt 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 91). Lisaks ei keela raamkokkuleppe klausel 5 iseenesest liikmesriikidel näha ette, et lepingu muutmise õigus on ainult erasektori töötajatel järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise korral; vt 12. juuni 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑364/07: Vassilakis jt (EKL 2008, lk I‑90*, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 – Lisaks selgitas komisjon istungi lõpus, et raamkokkuleppe diskrimineerimiskeeldu käsitlevat klauslit 4 tuleb tõlgendada koos klausliga 5, mis käsitleb järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist.
40 – Poste Italiane mainiski, et tööandja võib tähtajalist töötajat vallandada, kuigi see võib olla keerulisem kui alalise töötaja puhul. See, et üks olukord ei välista teist, rõhutab mõlemavahelisi erinevusi.
41 – Selle kohta vt 4. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑438/99: Jiménez Melgar (EKL 2001, lk I‑6915, punkt 45) ja 12. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑614/11: Kuso (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).
42 – Kohtuotsus Impact, punkt 116, ja samas asjas 9. jaanuaril 2008 esitatud kohtujurist Kokott’i ettepaneku punkt 161.
43 – Näiteks põhipuhkuse vähendamine on osalise tööajaga töötajate puhul võrreldes täistööajaga töötajatega objektiivselt põhjendatud; osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 kohta vt 13. juuni 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑415/12: Brandes (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 – Vt nt Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkt e.
45 – Selle kohta vt Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni ettepaneku kohta, mis käsitleb nõukogu direktiivi, milles käsitletakse ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (KOM(99) 203 – C4-0220/99) (EÜT 1999, C 279, lk 430); vt resolutsiooni preambuli põhjendus M.
46 – Selle kohta vt 25. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑429/09: Fuß (EKL 2010, lk I‑12167, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika) ning minu 16. aprilli 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑64/12: Schlecker (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25).
47 – Vt raamkokkuleppe üldkaalutluste punkt 6.
48 – Vt raamkokkuleppe klausli 1 punkt a.
49 – Enne direktiivi 1999/70 vastuvõtmist märkis komisjon uute töövormide kohta oma teatises KOM(94) 333 (lõplik) „Euroopa sotsiaalpoliitika – edasitee liidu jaoks”, lk 22, punkt 8, et aja jooksul on tekkinud „paindlikumad töölepinguvormid (tähtajalised, ajutised ja osalise tööajaga). See ei ole nii ainult sellepärast, et ettevõtete juhid soovivad suuremat paindlikkust, vaid ka sellepärast, et töötajad ise eelistavad sageli alternatiivseid töövorme.” Komisjon on hiljem lisanud, et „[t]ähtajaline töö aitab muuta tööturge paindlikumaks. See loob puhvri nõudluse tsüklilisele kõikumisele, mis võimaldab ettevõtetel oma töötajaskonna suurust reguleerida ilma, et sellega kaasneks suuri vallandamiskulusid. Lisaks võimaldab tähtajaline töö ettevõtetel kasutada ära turu võimalusi, algatades lühiajalisi projekte, millega ei kaasne ebaproportsionaalseid personalikulusid. See on eriti oluline nendel tööturgudel, kus alaline tööhõive on kaitstud rangete eeskirjadega ja mida on paindlikumaks muudetud vaid piiratud ulatuses. Töötajate jaoks võib tähtajaline töö avada ukse tööturule ja võimaluse omandada oskusi ja kogemusi”; vt komisjoni talituste aruanne ETUC, UNICE ja CEEP (EL-15) raamkokkulepet tähtajalise töö kohta käsitleva nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ rakendamise kohta, SEC(2006) 1074, lk 2.
50 – Kooskõlas raamkokkuleppe klausliga 6.
51 – Vt kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, punkt 46.
52 – Vt Barnard, C., EU Employment Law, 4th ed., Oxford University Press, Oxford, 2012, lk 440.
53 – Peaksin kuni 15 töötajaga ettevõtete puhul lisama, et seaduse nr 604/1966 artikliga 8 ette nähtud hüvitis õigusvastase vallandamise eest, mida reeglina makstakse 2,5–6 kuupalga ulatuses, tundub tervikuna võttes vähem soodne kui seaduse nr 183/2010 artikli 32 lõikega 5 ette nähtu.
54 – Vt Corte Costituzionale 9. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 303/2011.
55 – Vt raamkokkuleppe klausli 4 punkt 3 koostoimes üldkaalutluste punktiga 10; vt ka direktiivi 1999/70 preambuli põhjendus 17.
56 – Lisan, et komisjon on vastuseks küsimusele, kas selle puhul, et töötingimusi hinnatakse koos, on tegemist vähem soodsama kohtlemisega, märkinud et „peaks olema õigustatud, et siseriiklikud kohtud teevad oma hindamisekonkreetsete asjaolude põhjal. Komisjoni talitused jälgivad liikmesriikides toimuvat arengut ja eriti sellist, kus tähtajaliste ja alaliste töötajate olukorda saab võrrelda ainult töötingimuste põhjal tervikuna”, vt SEC(2006) 1074, lk 38 ja 39 (kohtujuristi kursiiv).
57 – Selle kohta vt eespool punkt 54.
58 – Euroopa Kohus märkis oma 6. septembri 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑108/10: Scattolon (EKL 2011, lk I‑7491, punkt 84), et arvestades selles asjas teistele küsimustele antud vastust, ei ole enam tarvis vastata neljandale küsimusele, mis oli sõnastatud sarnaselt kõnealuses asjas esitatud kuuenda küsimusega.
59 – Tema märkuste122 punktist 38 on pühendatud just sellele küsimusele.
60 – Selles mõttes erinevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses arutusel olevad asjaolud väidetest, mis olid kohtuotsuse Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres punktides 84 ja 85 esitatud ja tagasi lükatud selle kohta, miks ei ole põhjust kohaldada direktiivi 1999/70 vahetult.
61 – Vt kohtuotsus Impact, punkt 68.
62 – Vt eespool 3. joonealune märkus.
63 – Vt selle kohta kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Sorge, punkt 64.
64 – 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑188/89: Foster jt (EKL 1990, lk I‑3313, punkt 20).
65 – Vt ka 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑157/02: Rieser Internationale Transporte (EKL 2004, lk I‑1477, punkt 24), ja 24. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑282/10: Dominguez (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 39).
66 – Vt 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑6/05: Medipac-Kazantzidis (EKL 2007, lk I‑4557, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 – Eraõigusliku asutuse meetmete riigi süüks panemise kohta ELTL artikli 30 kohaldamisel vt 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑325/00: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2002, lk I‑9977, punktid 17, 19 ja 20); ning ELTL artikli 107 kohaldamisel 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑4397, punktid 55 ja 56).
68 – Olgu mainitud, et Euroopa Kohus võib neid tingimusi oma pooleliolevas menetluses kohtuasjas C‑279/12: Fish Legal ja Shirley veel täpsustada.
69 – Vt 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑343/98: Collino ja Chiappero (EKL 2000, lk I‑6659, punkt 24), ja kohtuotsus Dominguez, punkt 40. Viitan lisaks oma ettepanekule Euroopa Kohtus praegu menetlemisel olevas kohtuasjas C‑425/12: Portgás, punktid 41 ja 45.
70 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19), muudetud.
71 – Komisjoni 20. aprilli 2008. aasta otsus 2008/383/EÜ, millega vabastatakse kiir- ja kullerpostiteenused Itaalias Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) kohaldamisest (ELT 2008, L 132, lk 18), ja komisjoni 5. jaanuari 2010. aasta otsus 2010/12/EL teatavate Itaalia postisektori finantsteenuste väljajätmise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) kohaldamisalast (ELT 2010, L 6, lk 8).
72 – Selle kohta vt 24. novembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 249/81: komisjon vs. Iirimaa (EKL 1982, lk I‑4005, punkt 15), ja kohtujurist Alberi 18. jaanuari 2000. aasta ettepanek kohtuasjas Collino ja Chiappero, punkt 23. Vt ka mu ettepanek kohtuasjas Portgás, punkt 41.
73 – Vt lähemalt mu ettepanek kohtuasjas Portgás, punktid 37–39, 42 ja 43.
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi