Euroopa Kohtu kohtujuristi 19. juuli 2012 ettepanek kohtuasjas C-367/11.
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 19. juulil 2012(1)
Kohtuasi C‑367/11
Déborah Prete
versus
Office national de l’emploi
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation)
Töötajate vaba liikumine – Esimest töökohta otsivatele noortele ette nähtud toetused – Tööotsijate õigus saada toetusi – Toetuse andmine tingimusel, et vastuvõtvas liikmesriigis on õpitud vähemalt kuus aastat – Kaudne diskrimineerimine – Proportsionaalsus
1. Belgia Cour de cassation esitas käesoleva eelotsusetaotluse, et Euroopa Kohus otsustaks veel kord tööturule esmakordselt sisenemise korral tööd otsivatele noortele antavate Belgia sotsiaaltoetuse korra üle (edaspidi „ootetoetus”). Pärast kohtuotsuseid Deak(2), Kziber(3), komisjon vs. Belgia(4), D’Hoop(5) ja Ioannidis(6) muudeti Belgia õiguskorda mitmel korral, et kohandada seda järk‑järgult isikute ja töötajate vaba liikumise nõuetele. Viimane reform tekitab siiski jätkuvalt kahtlusi, kuna nõutakse, et viidatud toetuse taotlejad oleksid eelnevalt õppinud Belgia haridusasutuses ning seda igal juhul vähemalt kuus aastat. See tingimus laieneb teiste liikmesriikide kodanikele, kes on õppinud muus liikmesriigis kui Belgia nagu ka põhikohtuasja kaebuse esitaja.
2. Käesolev kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul arendada sotsiaaltoetusi käsitlevat kohtupraktikat edasi tööotsijate kontekstis. Selles valdkonnas, kus pärast kohtuotsust Collins(7) on kohtupraktika ja õigusnormid pidevalt arenenud, on jätkuvalt vajadus Euroopa Kohtu selgituste järele, eriti osas, mis puudutab tööotsija ja vastuvõtva liikmesriigi vahelist seost – see on tundlik küsimus, mis õigustab käesoleva ettepaneku esitamist.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
3. EÜ artikli 18 (ELTL artikkel 21) kohaselt on „igal liidu kodanikul […] õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.”
4. EÜ artikkel 39 (ELTL artikkel 45), mis käsitleb töötajate vaba liikumist, sätestab järgmist:
„1. Tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires.
2. Selline liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui muude töötingimuste puhul.
3. Alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob see endaga kaasa õiguse:
a) võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi;
b) liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil;
[…]”
5. Määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (hiljuti kehtetuks tunnistatud määrusega nr 492/11)(8) artiklis 3 on sätestatud järgmist:
„Artikkel 3
1. Käesoleva määruse alusel ei kohaldata liikmesriigi õigus- ja haldusnorme või haldustavasid:
– kui nendega piiratakse töötaotlusi ja -pakkumisi või välisriigi kodanike õigust tööle asuda ja töötada või kehtestatakse selleks tingimusi, mida ei kohaldata selle riigi kodanike suhtes,
– kui nende ainus või peamine eesmärk või mõju on teiste liikmesriikide kodanikke pakutavast tööst eemale tõrjuda, hoolimata sellest, et neid kohaldatakse kodakondsusest olenemata.
[…]
Artikkel 7
1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.
2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.
[…]”
B. Siseriiklikud õigusnormid
6. 25. novembri 1991. aasta kuningliku dekreedi töötuse kohta artikli 36 lõike 1 esimene lõik näeb ette, et ootetoetuse saamiseks peab noor töötaja vastama järgmistele tingimustele:
„1. ta on täitnud koolikohustuse;
2. a) ta on lõpetanud päevases õppevormis kõrgemad keskkooliõpingud või alama keskastme tehnilised või kutseõpingud keelekogukonna organiseeritud, toetatud või tunnustatud haridusasutuses; […] või
j) tal on keelekogukonna väljastatud dokument, mis on võrdväärne punktis b osutatud tunnistusega või mis annab juurdepääsu kõrgharidusõppele; seda punkti kohaldatakse ainult siis, kui eelnevalt on läbitud vähemalt kuus aastat õpinguid haridusasutuses, mida organiseerib, toetab või tunnustab üks keelekogukond
[…]”
7. Punkt j viidi määrusesse sisse 11. veebruari 2003. aasta kuningliku dekreediga, lähtudes Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas D’Hoop.
II. Asjaolud
8. D. Prete on 1981. aastal sündinud Prantsuse kodanik ning alates 2001. aastast on ta abielus Belgia kodanikuga. Alates abielu sõlmimise aastast asus D. Prete oma abikaasaga elama Belgiasse ning mõni aeg hiljem, s.o 1. veebruaril 2002 registreeris ta end Belgia tööturutalituses tööotsijana.
9. Ajavahemikus 3. kuni 8. juunini 2002 ning 5. septembril 2002 töötas D. Prete tähtajalise töölepingu alusel.
10. D. Prete taotles 1. juunil 2003 Belgia ametiasutustelt ootetoetust, nimelt nendele noortele antavat töötustoetust, kes on just lõpetanud oma õpingud ning kes otsivad oma esimest töökohta. Taotlus jäeti 11. septembri 2003. aasta otsusega rahuldamata, kuna kooskõlas 25. novembri 1991. aasta kuningliku dekreediga leiti, et D. Prete ei olnud läbinud nõutud miinimumi ehk kuut aastat õpinguid Belgias.
11. Nimelt läbis D. Prete oma keskkooliõpingud Prantsusmaal ning sai selles riigis kutsealase baccalauréat’ diplomi sekretäri erialal. Seega ei vastanud ta ühele viidatud kuninglikus dekreedis nimetatud peamistest nõuetest.
12. D. Prete esitas keeldumise otsuse peale kaebuse esimeses astmes Tribunal du travail de Tournai'le, kes selle rahuldas. Vastustajaks olev asutus Office national de l’emploi esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Teises astmes kinnitas Cour du travail de Mons asutuse keelduva otsuse õiguspärasust, mistõttu D. Prete esitas kassatsioonkaebuse Belgia Cour de cassationile, kes esitab käesoleva eelotsuse küsimuse.
III. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus
13. 11. juulil 2011 esitas Belgia Cour de cassation Euroopa Kohtu kantseleisse eelotsusetaotluse, milles esitati kaks järgmist küsimust:
„1. Kas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklitega 12, 17, 18 ja vajaduse korral artikliga 39 redaktsioonis, mis on konsolideeritud 2. oktoobri 1997. aasta Amsterdami lepinguga, on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis nagu Belgia 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse töötuse kohta artikli 36 lõike 1 punkti 2 alapunkt j seab õiguse saada ootetoetust – Euroopa Liidu kodanikust noore töötaja puhul, kes ei ole töötaja asutamislepingu artikli 39 tähenduses, kes on oma keskkooliõpingud läbinud Euroopa Liidus, kuid mitte haridusasutuses, mida organiseerib, toetab või tunnustab Belgia üks keelekogukond, ning kes on saanud kas neist ühe keelekogukonna väljastatud dokumendi, mis tõendab nende õpingute võrdväärsust ühe keelekogukonna pädeva komisjoni väljastatud tunnistusega Belgia haridusasutustes sooritatud õpingute kohta, või dokumendi, mis annab juurdepääsu kõrgharidusõppele, – sõltuvusse tingimusest, et see noor töötaja on eelnevalt kuus aastat õppinud haridusasutuses, mida organiseerib, toetab või tunnustab Belgia üks keelekogukond, kui see tingimus on välistav ja absoluutne?
2. Juhul kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas see, et esimeses küsimuses kirjeldatud noor töötaja, kes ei ole läbinud kuut aastat õpinguid Belgia haridusasutuses, elab Belgias oma belglasest abikaasaga ning on töökohta taotleva tööotsijana registreeritud Belgia tööturutalituses, kujutavad endast asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata noore töötaja sidet Belgia tööturuga, arvestades asutamislepingu artikleid 12, 17, 18 ja vajaduse korral artiklit 39? Mil määral tuleb arvesse võtta elamise, abielu ja töökohta taotleva tööotsijana registreeritud olemise ajavahemike kestust?”
14. Kirjalikke märkusi esitasid D. Prete esindaja, Belgia Kuningriigi ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon.
IV. Cour de cassationi esitatud küsimuste analüüs
15. Kõigepealt toon esile, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõlemad küsimused viitavad sisuliselt samale küsimusele: ühe või mitme liikumisvabaduse võimalik rikkumine. Kui esimene küsimus viitab piirangu olemasolule, tõstatab teine võimalike õigustuste küsimuse juhul, kui Belgia õigusnormide puhul on tõepoolest tegemist piiranguga.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on teatavaid kahtlusi ka seoses sellega, milline vabadus on kohtuasjas kohaldatav. Esimeses küsimuses viitab ta EÜ artiklitele 12, 17, 18 ja 39 ning teeb seda lisaks alternatiivselt, andes niiviisi mõista, et ta palub asjassepuutuva õigusnormi väljaselgitamisel Euroopa Kohtu koostööd.
17. Käesolevas asjas on tegemist Prantsuse tööotsijaga, kelle elukoht on Belgias (kus ta abiellus Belgia kodanikuga) ning kes taotleb ootetoetust, mis on ette nähtud neile, kes on lõpetanud õpingud ja soovivad siseneda Belgia tööturule. Niisiis ristuvad omavahel mitu staatust (üliõpilane, tööotsija, töötaja ning ka liikmesriigi kodaniku abikaasa), mis võivad õigustada erinevate vabaduste samaaegset kohaldamist.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendusprobleemi niiviisi vaadeldes alustan käesolevas kohtuasjas kohaldatavate sätete ajalise ja esemelise kohaldamisala käsitlemisest. Seejärel käsitlen asjassepuutuva vabaduse võimaliku riive hindamist kahes etapis: esiteks küsimus selle kohta, kas tegemist on vabaduse piiranguga, ning teiseks, hinnang Belgia Kuningriigi viidatud õigustusele, mis rajaneb sideme puudumisel kaebuse esitaja ja vastuvõtva liikmesriigi vahel.
V. Kohtujuristi analüüs
A. Käesolevas kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide ajaline ja esemeline kohaldamisala
19. Sissejuhatavalt tuleb esimese asjana lühidalt määratleda, kas D. Prete olukorda reguleerivad kehtiva Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted, mis jõustusid 1. detsembril 2009, või juba kehtetuks tunnistatud Euroopa Ühenduste Asutamislepingus sisalduvad sätted.
20. Toimikust nähtub, et D. Prete taotles ootetoetust 1. juunil 2003. Belgia ametiasutused jätsid taotluse rahuldamata sama aasta 11. septembril. Seega on D. Prete taotluse suhtes kohaldatav õigus, mis kehtis nendel suhteliselt ammustel kuupäevadel, nii et tegemist on Euroopa Ühenduse asutamislepinguga. Seega tuleb käesolevas eelotsusemenetluses tõlgendada selle õigusakti sätteid.
21. Seda silmas pidades tekib kohe küsimus, millised Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätted on käesolevas asjas kohaldatavad. Esiteks taotleb D. Prete toetust, mis on mõeldud noorte tööturule sisenemise hõlbustamiseks, mistõttu võiks tema olukorda käsitleda tööotsija olukorrana. Teiseks nähtub toimikust, et D. Prete oli enne toetuse taotluse esitamist töötanud, kuigi väga lühikest aega ja pisteliselt. Kõigele sellele lisandub veel asjaolu, et D. Prete on abielus Belgia kodanikuga ning taotleb toetust, täites haridusasutuses õppimise nõude, mis võiks õigustada EÜ artikli 18 kohaldamist.
22. See ei ole esimene kord, kui Euroopa Kohtul on võimalus otsustada Belgia ootetoetuse nõuete üle põhivabaduste seisukohalt. Juba 80‑ndatel aastatel analüüsiti kohtupraktikas neid toetusi, mis kvalifitseeriti „sotsiaalseteks soodustusteks” määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.(9) Kohtuotsuses D’Hoop kinnitati, et need toetused ei kuulu mitte ainult määruse nr 1612/68 kohaldamisalasse, vaid ka EÜ artiklis 12 ette nähtud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu alla.(10) Hiljem, kohtuotsuses Collins otsustas Euroopa Kohus, et teise liikmesriigi kodanikust tööotsijale tööturule pääsemise toetuse andmisest keeldumist võib hinnata EÜ artikli 39 alusel, mis käsitleb töötajate vaba liikumist.(11) Niisiis konkreetses Belgia ootetoetuse asjas otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Ioannidis, et „EÜ artikli 39 lõike 2 kohaldamisalast ei saa välja jätta rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu liikmesriigi tööturule”.(12) Seega, kuna D. Prete taotleb toetust tööotsijana, on prima facie asjassepuutuv säte EÜ artikli 39 lõige 2.
23. Asjaolu, et toetuse saamise tingimuseks on see, et isik on olnud õppija staatuses, või see, et D. Prete on Belgia kodaniku abikaasa, ei õigusta kohtuasja lahendamist isikute vabast liikumisest lähtuvalt. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui esineb kaebuse esitajale majandusvabadust andev asjaolu nagu töötajate vaba liikumine, kohaldatakse viimast EÜ artiklis 18 ette nähtud isikute vaba liikumise suhtes eelisjärjekorras.
24. Sellegipoolest tuleb täpsustada teist aspekti: D. Prete on enne toetuse taotluse esitamist mitut tööd teinud, kuigi selle kogukestus on väga väike, s.o üks nädal ja üks päev. Seega tekib küsimus, kas selle asjaolu tõttu on D. Prete „töötaja” ja mitte „tööotsija”, kusjuures sellest sõltuvalt tuleb kohtuasjas kohaldatavaid õigusnorme erinevalt tõlgendada.
25. Sellega seoses olgu öeldud, et Euroopa Kohus, kes on mitmel korral välja toonud mõiste „töötaja” autonoomsuse, välistab selle alt tegevuse, mis on „kõrval- või lisategevus”.(13) Kohtuasjas Raulin otsustas Euroopa Kohus, et tuleb arvesse võtta juhutöö lepingu raames tegelikult tehtud töö ebaregulaarsust ja piiratud kestust.(14) Kuigi lõppkokkuvõttes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluses esitatud asjaolude põhjal hindama, kas tegemist on üksnes juhutegevusega, on käesolevas eelotsusemenetluses esitatud asjaolud piisavalt selged, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus ning välistada, et D. Prete on „töötaja” EÜ asutamislepingu kitsas tähenduses.
26. Neil asjaoludel ja arvestades tegevuse juhuslikku laadi ning seega asjaolu, et D. Prete 2002. aastal läbi viidud tegevus on kõrval- ja lisategevus, leian, et teda tuleb kohelda konkreetselt tööotsijana sellest tulenevate tagajärgedega.
B. Tööotsija puhul esinev töötajate vaba liikumise piirang
27. Nüüd tuleb analüüsida, kas siseriiklik säte, mis seab ootetoetuse andmise tingimuseks vähemalt kuue aasta jooksul Belgias õppimise põhi- või keskkoolis hariduse omandamise ajal, kujutab endast töötajate vaba liikumise piirangut, mida käesolevas asjas kohaldatakse tööotsija suhtes.
28. Siinkohal tuleb seetõttu, et D. Prete on tööotsija, mitte töötaja, viia läbi konkreetne analüüs seda liiki õigussubjektidele kohaldatavate sätete ja kohtupraktika alusel.
29. Lisaks tuleb esitada küsimus, kas määrus nr 1612/68 ja täpsemalt selle artiklid 3 ja 7 puutuvad käesolevas menetluses asjasse, millele tuleb vastata eitavalt. Nimelt tagab viidatud õigusnorm töötajate ja nende pereliikmete diskrimineerimise keelu põhimõtet „sotsiaalsetele soodustuste” kättesaadavuse puhul.(15) Tööotsijate puhul ei rajane see tagatis siiski viidatud määrusel, vaid vahetult asutamislepingul. Enne kohtuotsust Collins välistas Euroopa Kohus sotsiaaltoetuste alt selle kategooria isikud. Kuigi viidatud kohtuotsusega muudeti seda lähenemist asutamislepingu liidu kodakondsusega seotud sätteid arvestades, ei võetud konkreetselt seisukohta nende sätete mõju kohta määrusele nr 1612/68.(16) Seega tuleneb D. Prete nõutav õigus otseselt EÜ artiklist 39, mida on tõlgendatud liidu kodakondsuse valguses.
30. Seega, kuna kohaldamisele kuulub ainult asutamisleping, tuleb meenutada, et viidatud EÜ artikli 39 lõige 2 näeb ette igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamise nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul. Nagu teada, laieneb see keeld ka tööotsijatele ning viitab nii kodakondsusel põhinevale otsesele kui ka kaudsele diskrimineerimisele.(17) Pärast kohtuotsust Collins, milles Euroopa Kohus oma kohtupraktikat muutis, keelab see säte ka mis tahes diskrimineerimise tööturule tuleku toetuste kättesaadavuse osas.
31. Käesolevas asjas näeb 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 36 lõige 1 ja eeskätt selle punkt j ette, et ooteteotuse saamiseks on vajalik, et eelnevalt on läbitud vähemalt kuue aasta jooksul õpingud haridusasutuses, mida organiseerib, toetab või tunnustab üks keelekogukond. See tingimus kehtib ka tööotsijate suhtes, kes on õppinud muus liikmeriigis ja kelle diplomit on Belgias tunnustatud nagu D. Prete juhtumil.
32. Juba kohtuotsuses D’Hoop otsustas Euroopa Kohus seoses Belgia kodanikuga, kes oli õppinud Prantsusmaal, et Belgia haridusasutuses õppimise tingimusega „pannakse teatavad kodanikud ebasoodsasse olukorda ainuüksi seetõttu, et nad kasutasid oma liikumisvabadust teises liikmesriigis hariduse omandamise eesmärgil”.(18) Veidi aega hiljem otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Ioannidis, mis puudutas seekord teise liikmesriigi kodanikku, kes taotles Belgia tööturule pääsemiseks ootetoetust, et Belgia õppeasutuses õppimise tingimus „võib kahjustada eelkõige teiste liikmesriikide kodanike huve”.(19) Selles kohtuotsuses arendati mõttekäiku edasi ning jõuti järeldusele, et „Belgia kodanikel on tõenäoliselt kergem seda [Belgia õppeasutuses õppimise] tingimust täita”.(20)
33. Belgia Kuningriik muutis kohtuotsuste D’Hoop ja Ioannidis tulemusena siseriiklikke õigusnorme, kuid kehtestas viidatud kuueaastase õppimise tingimuse Belgia haridusasutuses, mis seab Belgia kodanikud jätkuvalt soodsamasse olukorda kui teiste liikmesriikide kodanikud. See tingimus iseenesest ja ka selle ulatuslik ajaline kohaldamisala kujutavad endast takistust teiste liikmesriikide kodanikele, kes kavatsevad kasutada liikumisvabadust.
34. Eeltoodud argumente arvestades leian seetõttu, et 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 36 lõike 1 esimene lõik ning eeskätt selle punkt j, mida kohaldatakse ootetoetust taotleva tööotsija suhtes, kujutab endast EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate vaba liikumise piirangut.
35. Nüüd tuleb veel kindlaks teha, kas Belgia õiguskorra nimetatud piirang on EÜ asutamislepingut arvestades põhjendatud; Cour de cassationi teine küsimus keskendub sellele küsimusele.
C. Piirangu õigustus
36. Teise ja viimase küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolud nagu nende perioodide kestus, mille jooksul D. Prete elukoht oli Belgias, tema abielu Belgia kodanikuga ja tema tööotsijana registreerimine Belgia ametiasutustes on piisavad, et välistada töötajate vaba liikumise piirangu õigustatus. Kokkuvõttes küsitakse Euroopa Kohtult, milline peab olema konkreetne integreerituse tase vastuvõtvas liikmesriigis, et õigus saada ootetoetust oleks tagatud.
37. Nagu komisjon õigesti märkis, on Euroopa Kohus mitmel korral viidanud integratsiooninõudele, mille täitmine tagab liidu territooriumil vaba liikumist kasutavate isikute õiguse sotsiaaltoetustele, kuid oluline on eristada igat konkreetset valdkonda, mida kohtupraktika puudutab. Niisiis viitab Euroopa Kohtu praktika seoses üliõpilastega kohtuotsustes Bidar(21), Förster(22), Morgan(23) ja komisjon vs. Madalmaad(24) nende isikute nõutavale integratsioonile, kes kasutavad liikumisvabadust teises liikmesriigis õppimise eesmärgil. Loogiliselt ei ole Euroopa Kohtu selles kontekstis välja arendatud kriteerium automaatselt laiendatav tööotsijatele, kelle eesmärk on rangelt majanduslik ning seotud üliõpilastele kohaldatavast liikumisvabadusest erineva vabaduse eesmärkidega. Seetõttu on oluline piiritleda kohtupraktika ulatus ning kindlaks teha konkreetselt ootetoetust taotlevate tööotsijate suhtes kohaldatavad integratsioonikriteeriumid.
38. Nagu ma juba märkisin, on selles küsimuses põhimõttelise tähtsusega kohtuasjas Collins tehtud otsus.(25) Kõnealuses asjas muutis Euroopa Kohus oma varasemat kohtupraktikat ning tulenevalt liidu kodakondsuse jõustumisest jõudis järeldusele, et tööturule pääsu toetus kuulub siseriiklike meetmete hulka, mis kuuluvad tööotsijate suhtes kohaldatava töötajate vaba liikumise kohaldamisalasse. Kohtuotsuses Collins leiti, et kodakondsuse tingimus nende toetuste saamiseks kujutab endast töötajate vaba liikumise takistust, ent lisas seejärel, et tegemist on põhjendatud meetmega, „kui see põhine[b] objektiivsetel, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel kaalutlustel, mis on proportsionaalsed siseriikliku õigusega taotletava legitiimse eesmärgi suhtes”.(26)
39. Euroopa Kohus tõi selles kohtuotsuses liikmesriikide taotletavate õiguspäraste eesmärkide hulgas välja „sideme nimetatud toetust taotlevate isikute ja tööturu vahel”.(27) Seetõttu on kohtupraktikas tunnustatud, et vastuvõttev liikmesriik võib teistest liikmesriikidest pärit tööotsijatelt nõuda, et nad tõendaksid integratsioonitaset. See integratsioon võib viidata tööotsija ja tööturu vahelisele integratsioonile, ent tegemist võib olla ka tööotsija ja vastuvõtva ühiskonna vahelise sidemega kas pere- või emotsionaalsete suhete kaudu vastuvõtva liikmesriigi kodanikega või pikaajalisest elamisest tulenevalt.
40. Neid kriteeriume põhikohtuasjale kohaldades ilmneb, et esiteks on vaatlusalune meede, st vähemalt kuue aasta jooksul Belgia õppeasutuses õppimise nõue, „objektiivne” ja „asjassepuutuva isiku kodakondsuselt sõltumatu” meede. Tegemist on formaalse tingimusega, mis lisaks iseenesest ei tee vahet Belgia kodanikel ja Belgia kodakondsust mitteomavatel isikutel, mistõttu see vastab kohtupraktikas esitatud esimesele nõudele.
41. Rohkem küsimusi tekitab siiski vaatlusaluse meetme proportsionaalsus, mida tuleb nüüd analüüsida Euroopa Kohtu ulatuslikku praktikat arvestades.
42. Belgia õppeasutuses vähemalt kuue aasta jooksul õppimise tingimus on tõepoolest objektiivne tingimus, mille eesmärk on tagada, et ootetoetuse taotlejal on Belgia riigiga piisav side. Selleks et meede oleks taotletavaid eesmärke arvestades proportsionaalne, peab see olema sobiv, vajalik ja kitsamas mõttes proportsionaalne. Nagu just märkisin, on meede objektiivselt mõeldud integratsiooni tagamiseks (ning seetõttu vastab sobivuse testile), enam kahtlusi tekitab meetme vajalikkus ja kitsamas mõttes proportsionaalsus.
43. Juba kohtuasjas D’Hoop lükkas Euroopa Kohus seoses sama toetusega kui käesolevas asjas tagasi toetuse saamise tingimuse, mis rajanes selle õppeasutuse asukohariigil, kus õpingud läbiti. Euroopa Kohus asus seisukohale, et see meede oli „liiga üldine ja välistav”, kuna „eelistatakse põhjendamatult asjaolu, mis ei pruugi näidata reaalse ja tegeliku seose ulatust ootetoetuse taotleja ja geograafilise tööturu vahel, välistades sellega kõik muud olulised asjaolud”.
44. Sellest seisukohast vaadelduna võrdub Belgias läbitud õpingute kestuse tingimus de facto elukoha tingimusega, kuna on ilmne, et alaealine läbib õpingud oma elukohaliikmesriigis. Teiseks sarnaneb see tingimus nendele tingimustele, mille üle Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus otsustada (ja mille ta keelas) eespool viidatud kohtuasjades D’Hoop ja Ioannidis, kuna kuue‑aastane õppeperiood on piisavalt pikk, et sellest saaksid kasu suurel osal juhtudel õpilased, kes läbivad õpingud Belgia haridusasutustes. Seega on tegemist veelgi rangema meetmega kui see, mida Euroopa Kohus varem juba on kritiseerinud, kuna see mitte ainult ei nõua de facto sidet Belgia haridusasutusega, vaid nõuab seda igas mõttes liiga pika perioodi jooksul.
45. Nimelt tähendab eelnev kuue‑aastane side tööotsijatele väga pikka ajavahemikku, mis on veel pikem kui see, mida nõutakse majanduslikult mitteaktiivsetelt isikutelt, mis, nagu teada, on viis aastat.(28) Euroopa Kohus nõustus selle ajalise seosega üliõpilaste puhul, kuid rõhutas samas, et tegemist on ainult nendele isikutele kohaldatava tingimusega, kes ei tegele majandustegevusega.(29)
46. Tööotsijate olukord on erinev. Nad küll ei ole majanduslikult aktiivsed kitsas tähenduses, kuid on vaieldamatu, et asutamislepingud omistavad nendele õigussubjektidele ainuüksi seetõttu, et nad otsivad tööd, sama staatuse kui neile, kes liiguvad majanduslike kriteeriumide alusel. Nagu juba käesoleva ettepaneku punktis 32 märkisin, laiendas Euroopa Kohus alates kohtuotsusest Collins tööotsijatele kohaldatavat kaitset ka teenuste osutajatele, välistades nii selle rühma diskrimineerimise nende tööturule tuleku hõlbustamiseks mõeldud toetuste kättesaadavuse osas.
47. Sellest tulenevalt on tegemist äärmiselt üldise tingimusega, mida on lihtsalt võimalik asendada vähem rangemate alternatiivsete nõuetega, mis viib mind järeldusele, et tegemist on ebaproportsionaalse meetmega. See hinnang leiab kinnitust, kui võtta arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid.
48. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, elab D. Prete Belgia Kuningriigis alates 2001. aastast, mil ta Belgia kodanikuga abiellus. Kaks aastat hiljem, olles end vastavas tööhõiveametis registreerinud, taotles ta ootetoetust. Kas vaatamata sellele, et tal oli vajalik diplom, et ta oli Belgias seaduslikult elanud kaks aastat, et tal oli abielus Belgia kodanikuga ning et ta oli registreeritud tööturuasutuses, on võimalik väita, et taotlejal ei ole piisavalt selget sidet tööturuga ja vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalse tegelikkusega? Kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on Belgia õigusnormide kohaselt tegemist ebapiisava integratsiooniga, on mõistlik selle õigustust arvestades järeldada, et tegemist on proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus oleva korraga.
49. Täiendava aspekti toob mängu asjaolu, et D. Prete on abielus Belgia kodanikuga, mille komisjon õigesti esile tõi. Siseriiklik meede, mis teeb ootetoetused kättesaamatuks isikutele, kes elavad pärast abiellumist Belgia kodanikuga seaduslikult selle riigi territooriumil, kujutab endast meedet, mis ei võta arvesse tööotsija perekondlikku olukorda. Need asjaolud annavad tunnistust võimalikest sidemetest vastuvõtva liikmesriigiga ning vaatamata sellele, et mõnel juhul piirduvad need näiteks üksnes isikliku sidemega, võivad need teistel juhtudel – kui neid nõuetekohaselt ei hinnata – kujutada asjaolu, mis toob kaasa selle, et riivatakse põhiõigust eraelu puutumatusele, mida Euroopa Kohus on just nimelt isikute vaba liikumise kontekstis tunnustanud.(30) On ilmne, et selles menetluses vaatluse all olev tingimus ei võimalda Belgia ametiasutustel ega kohtutel seda asjaolu arvesse võtta. Seega arvestades seda, et äsja mainitud isiklikke asjaolusid ei ole võimalik kaaluda, leian, et 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punktis j ette nähtud meede on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega õigusta seega töötajate vaba liikumise piirangut.
50. Kõike eeltoodut arvestades leian, et Belgia õppeasutuses vähemalt kuue aasta jooksul õppimise tingimus on ebaproportsionaalne piirang, mille üldisus ei võimalda arvesse võtta iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, kuna välistab muud vähem piiravad alternatiivid, mis võimaldaksid samuti saavutada Belgia ametiasutuste taotletava eesmärgi.
VI. Ettepanek
51. Esitatud argumentide põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de Cassation’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega on vastuolus niisugune meede, mille näeb ette 25. novembri 1991. aasta kuningliku määruse artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punkt j ja mis seab ootetoetuse andmise teise liikmesriigi kodanikust tööotsijale tingimusteta sõltuvusse sellest, et ta on vähemalt kuus aastat õppinud haridusasutuses, mida organiseerib, toetab või tunnustab Belgia üks keelekogukond.
1 – Algkeel: hispaania.
2 – 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 94/84: Deak (EKL 1985, lk 1873).
3 – 31. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑18/90: Kziber (EKL 1991, lk I‑199).
5 – 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop (EKL 2002, lk I‑6191).
6 – 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑258/04: Ioannidis (EKL 2005, lk I‑8275).
7 – 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins (EKL 2004, lk I‑2703).
8 – Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 (EÜT L 257, 19.10.1968, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15).
9 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Deak, punkt 24.
10 – Vt eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 27 jj.
11 – Eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 61.
12 – Eespool viidatud kohtuotsus Ioannidis, punkt 22.
13 – Vt muu hulgas 23. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 53/81: Levin (EKL 1982, lk 1035, punkt 17); 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie‑Blum (EKL 1986, lk 2121, punkt 19) ja17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑109/04: Kranemann (EKL 2005, lk I-2421, punkt 17). Vt selle kohta kohtujuristi Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek liidetud kohtuasjades C‑22/08 ja C‑23/08: Vatsouras ja Koupatantze (EKL 2009, lk I‑4585, punktid 23–29).
14 – 26. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-357/89 (EKL 2000, lk I‑1027, punkt 14).
15 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Deak, punkt 24.
16 – Eespool viidatud kohtuasi Collins, punktid 60 ja 61. Selle kohtuotsuse punkt 3 toob samuti esile selle ulatuse, kuna sedastab sõnaselgelt, et õiguse aluseks on üksnes EÜ artikkel 39.
17 – Vt muu hulgas 12. veebruari 1974. aasta otsus kohtuasjas 152/73: Sotgiu (EKL 1974, lk 153, punkt 11); 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas Bidar (C‑209/03, EKL 2005, lk I‑2119, punkt 51) ja eespool viidatud kohtuotsus Ionannidis, punkt 26.
18 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 34.
19 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 28.
20 – Ibid.
21 – Eespool viidatud kohtuotsus.
22 – 18. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas 158/07: Förster (EKL 2008, lk I‑8507).
23 – 23. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑11/06 ja C‑12/06: Morgan (EKL 2007, lk I-9161).
24 – 14. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑542/09: komisjon vs. Madalmaad (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
25 – Eespool viidatud kohtuotsus.
26 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 66.
27 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 71.
28 – Vt eespool viidatud direktiivi 2004/38 artikkel 24 ning eespool viidatud kohtuotsus Förster.
30 – Vt muu hulgas 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑60/00: Carpenter (EKL 2002, lk I‑6279, punktid 41 ja 42).
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi