Riigikohtu 10. aprilli 2013 otsus kohtuasjas 3-2-1-21-13
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUSTSIVIILKOLLEEGIUM
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-2-1-21-13
Otsuse kuupäev
Tartu, 10. aprill 2013. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Diana Chechulina hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28562
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Diana Chechulina kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
20 987 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Diana Chechulina, esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga
Kostja
Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood 10032389)
Asja läbivaatamise kuupäev
11. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28562. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada.
3. Tagastada K. Kooga Advokaadibüroo OÜ-le Diana Chechulina kassatsioonkaebuselt 27. novembril 2012 tasutud kautsjon 210 (kakssada kümme) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. 17. juunil 2011 esitas Diana Chechulina (hageja) hagi Eesti Energia Kaevandused AS (kostja) vastu varalise kahju hüvitamiseks. 3. veebruaril 2012 täiendas hageja hagiavaldust mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Hageja nõudis kostjalt tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamist 253 eurot 58 senti igas kuus alates 21. aprillist 2011, püsiva töövõime osalisest kaotusest tingitud hüvitise väljamaksmist kollektiivlepingu alusel kuue kuu keskmise palga ulatuses 4005 eurot 80 senti ja hüvitist mittevaralise kahju eest 9586 euro 74 senti.
2. Hagiavalduse kohaselt toimus 25. märtsil 2010 kostja Narva karjääri Viivikonna laadimis-kompleksis tööõnnetus, mille tõttu hageja sai raske tervisekahjustuse – vasaku käe metakarpaalluude hulgimurru, vasaku käe ja randme hulgihaavad.
Hageja tööks oli vagunite täitmine põlevkiviga ja põlevkiviproovide võtmine. Tööõnnetuse juhtumise päeval läks proovivõtumasin katki. Hageja ei saanud midagi teha ja tahtis pöörduda mehhaaniku poole, kuid teel tuli talle vastu lukksepp A. Kuznetsov. Hageja pöördus probleemiga A. Kuznetsovi poole. Hageja ja A. Kuznetsov avasid masina trumli ülemise luugi, kust oli näha, et põlevkivitükid olid ummistanud varbresti. Hageja palus A. Kuznetsovil varbrest eemaldada. Hageja puhastas ummistuse käega, kuivõrd muid töövahendeid polnud. Seejärel kukkus vasarpurusti inertsist hageja käe peale.
Hageja leidis, et tööõnnetuse põhjustas tööandjapoolne ebapiisav väljaõpe ja ohutusalane juhendamine. Ohutusjuhend nr 33 ei sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta. Samuti ei kuulunud töölepingu ja ametijuhendi järgi hageja töökohustuste hulka põlevkivi proovide võtmine. Hageja taotles võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg-te 1 ja 2 alusel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
Hageja leidis, et tööõnnetuse toimumises oli süüdi kostja kui tööandja, sest töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ning Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 1 lg 6 p 1 kohaselt peab tööandja tagama töövahendi kasutamiseks väljaõppe ja ohutusalase juhendamise.
Hageja märkis, et korraldusega nr 34 kohustati hagejat täitma tööülesandeid, mida ta töölepingu kohaselt poleks pidanud täitma ning see on johtuvalt töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg-st 4, §-st 12 ja § 17 lg-st 1 ebaseaduslik. Kuna hageja ei töötanud töölepingu järgi proovivõtjana, ei pidanud ta täitma ka proovivõtja ametijuhendit. Asjaolu, et tööandja ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja formaalne, kinnitab ka kostja esitatud tõend ohutusalase juhendamise kohta – kahe ametikoha kogu ohutusalane juhendamine toimus ühel päeval ja kestis kuus tundi.
Kostja töötaja M. Mulin külastas 26. märtsil 2010 hagejat haiglas ja kirjutas omakäeliselt hageja selgituste alusel seletuskirja, kuivõrd hageja ise ei saanud kirjutada. Samuti palus M. Mulin 26. märtsil 2010 anda hagejal allkiri ohutusjuhendilehele, mis kandis kuupäeva 1. veebruar 2010.
Hageja varaline kahju tuleneb osalisest töövõime kaotusest tingitud sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest. Hageja varaline kahju igas kuus oli 253 eurot 58 senti. Hageja palus varalise kahju välja mõista alates 21. aprillist 2011. Hageja nõudis ka ühekordset kollektiivlepingu järgset toetust 4005 eurot 80 senti, kuivõrd kollektiivlepingu p 2.1.15.2 järgi kohustus kostja maksma püsiva osalise töövõimetuse puhul töötajale ühekordselt toetuseks kuue kuu keskmise töötasu. Hageja hindas talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 9586 eurot 74 senti.
3. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt töötas hageja 15. juulist 1992 kostja juures põlevkiviproovide võtjana. 1. veebruaril 2010 sõlmitud töölepingu kohaselt töötas hageja Narva karjääris laadimisjaoskonnas põlevkivilaadija ametikohal. 1. veebruari 2010. a kostja korralduse nr 34 kohaselt pandi põlevkivilaadijatele, kes on läbinud eriväljaõppe, põlevkivi proovide võtmise kohustus. Põlevkivilaadija ja proovivõtja töökohustused on sätestatud ametijuhendites. Kostja kehtestas 27. septembril 2001 tööohutusjuhendi proovivõtjatele (juhend nr 33).
Hageja läbis väljaõppe ja ohutusalased juhendamised nii põlevkivilaadijana kui ka proovivõtjana. Töölepingu järgi oli hageja põlevkivilaadija, kuid 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 alusel kohustus hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid. Hageja oli sellest teadlik ja korraldusega nr 34 tutvunud. Hageja oli tutvunud ka põlevkivilaadija ja proovivõtja ametijuhenditega, millele ta oli alla kirjutanud. Hageja väide, nagu oleks ta tööohutusalase juhendamise registreerimise raamatusse allkirja andnud haiglas pärast õnnetusjuhtumit, on pahatahtlik, alusetu ning tõendamata.
Tööõnnetuses oli süüdi hageja ja õnnetuse asjaolud olid fikseeritud tööõnnetuse raportis. Hageja täitis tööülesannet, mis ei kuulunud tema töökohustuste hulka. Ohutusjuhendi nr 33 p 19 kohaselt kohustus hageja jälgima töövahendi teenindamisel selle tööd ning teavitama kohe kõikidest riketest I töövahetuses laadimisjaoskonna mehhaanikut ning II ja III vahetuses laadimisjaoskonna brigadiri. Hageja asus laadimisjaoskonna seadmete remondi ja valve elektrilukksepp A. Kuznetsoviga riket kõrvaldama ja eiras seega kostja kehtestatud tööohutusnõudeid. Kostja koostatud riskianalüüsis on ohuteguritena välja toodud masinate liikuvad osad ja kahjulike faktorite vähendamiseks on tehnilise abinõuna välja toodud kaitsepiirete olemasolu ja organisatsiooniliseks abinõuks on ohutusjuhend nr 33. Hagejale oli ohutusjuhendit tutvustatud ning ta pidi teadma, et p 6 kohaselt pidi proovivõtja tööõnnetuse vältimiseks olema tööde tegemise ajal tähelepanelik ega tohtinud kasutada töövõtteid, mis võisid olla ohtlikud temale endale ja ümbritsejatele. Kui hageja oleks lähtunud oma ametijuhendist ja ohutusjuhendist ning kehtivatest seadustest, ei oleks tööõnnetust juhtunud.
VÕS § 1043 kohaselt tuleb kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada juhul, kui kahju tekitaja on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse alusel. Hagist ei selgu tööandja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kahju ja tööandja teo vahel ning tööandja süü kahju tekitamises. Hageja väide, et kostja süü seisnes selles, et ta kohustas hagejat seadusevastaselt täitma proovivõtja ametiülesandeid, on alusetu. 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 kohaselt kohustus hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid.
Hagis toodud kollektiivlepingust tulenev nõue on alusetu, sest lepingu p 2.1.18.3 järgi ei maksa kostja toetust, kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus. Kuivõrd õnnetus juhtus täiel määral hageja süül, ei ole kostjal alust hageja nõutud hüvitise väljamaksmiseks. Kostja oli seisukohal, et kostja ei ole hageja suhtes õigusvastaselt käitunud.
Hageja esitas 9586 euro 74 sendi suuruse mittevaralise kahju nõude ja viitas VÕS § 130 lg-le 2, kuid jättis tähelepanuta VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja ei kirjeldanud oma hagis mitte ühtegi eespool nimetatud paragrahvi järgi hüvitatava kulu (ravimid, sanatoorne ravi jne). Täiesti arusaamatuks jäi, miks on mittevaralist kahju hinnatud just sellises väärtuses.
4. Viru Maakohus jättis 4. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on hagejale tekkinud kahju eest vastutav. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Eeltoodust tulenevalt peab selles tsiviilasjas tööandjapoolne õigusnormide rikkumine (sh hoolsusnormide rikkumine tegevuse või tegevusetuseta) olema põhjustanud töötajale kahju, st ilma tööandjapoolse rikkumiseta ei oleks hagejale kahjulikke tagajärgi saabunud ega kahju tekkinud.
Hageja väitel põhjustas tööõnnetuse ja tal tekkis kahju seetõttu, et: 1) kostja ei teinud vajalikku ja piisavat väljaõpet ning ohutusalast juhendamist; 2) ohutusjuhend ei sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta; 3) hageja töökohustuste hulka ei kuulunud põlevkiviproovide võtmine, mille tõttu ei saanud hageja ohutusjuhendit rikkuda, ning põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek (korraldus nr 34) hagejale oli ebaseaduslik.
Hageja andis tööõnnetuse kohta selgituse 26. märtsi 2010. a seletuskirjas, mille kirjutas M. Mulin hageja sõnade järgi ja mille õigsust hageja oma allkirjaga kinnitas. Seletuskirjast nähtub, et 25. märtsil 2010 töötas hageja esimeses vahetuses ja sai töökäsu meistrilt. Tema tööülesandeks oli põlevkiviproovide võtmine ja vintside teenindamine. Umbes kella 10.10 paiku lülitus välja kaitselüliti masina elektritoite kilbis. Samal ajal tuli ülakorruselt alla elektrilukksepp A. Kuznetsov ja hageja informeeris teda juhtunust. A. Kuznetsov kontrollis elektritoitekilpi ja veendus, et kaitselüliti oli väljas ja elektritoidet masinale ei olnud. Seejärel avasid nad masina vasarpurusti trumli ülemise luugi ja nägid, et põlevkivitükid olid ummistanud varbresti. Järgnevalt eemaldas A. Kuznetsov kangi abil varbresti. Varbresti paiknemisavast kukkusid välja mõned põlevkivitükid. Seejärel läks A. Kuznetsov uuesti kilbiruumi ja lülitas sisse masina kaitselüliti, misjärel lülitas hageja masina proovikäivituseks juhtimispuldist tööle. Pärast proovikäivitust läks hageja koos A. Kuznetsoviga masina juurde, et varbrest tagasi panna, ning enne varbresti tagasipanemist vaatas hageja korraks varbresti paiknemisava kaudu masina vasarpurusti trumlisse ning nägi seal vasarate vahele kinni kiilunud põlevkivitükki. Hageja otsustas tüki eemaldada, asetas vasaku käe paiknemisavasse ning tundis äkki vasakus käes teravat valu. Hageja arvas, et õnnetuse põhjustas asjaolu, et põlevkivitüki eemaldamisel muutsid vasarpurusti rippes olevad osad oma asendit. Viidatud hageja seletus langes kokku ka tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes ja tööõnnetuse raportis kirjeldatud asjaoludega.
Proovivõtja ametijuhendist ei tulene, et proovivõtumasina põlevkiviga ummistumise ja sellest tuleneva masina seiskumise korral on proovivõtjal kohustus kõrvaldada masina rike, puhastada proovivõtumasina sisemisi detaile põlevkivitükkidest või teha mõnd muud sarnast tööd. Tööandja kehtestas proovivõtjatele tööohutusjuhendi (juhend nr 33), mille 3. osa sätestas ohutusnõuded töö ajal, sh nägi p 19 ette, et proovivõtja peab töövahendi teenindamisel jälgima töövahendi tööd ning teavitama kõikidest riketest (kõrvalise müra ilmnemine, elektrimootori ülekuumenemine jne) I töövahetuses laadimisjaoskonna mehhaanikut. Ohutusjuhendi p-s 6 on loetletud ohufaktoritena, mis võivad viia õnnetusjuhtumini, mh masinate ja mehhanismide liikuvad osad. Proovivõtja kohustus olema õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel tähelepanelik ja mitte kasutama töövõtteid, mis olid ohtlikud nii talle endale kui ka teistele.
Maakohus ei nõustud hagejaga, et tööõnnetuse tingis ebapiisav ohutusjuhend, kuivõrd viimane ei sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta. Maakohus märkis, et töötaja tegevus standardrikete ilmnemisel (milleks on vaieldamatult ka ummistumise korral masina toite väljalülitumine) oli selgelt ja piisavalt kirjeldatud tööohutusjuhendi p-s 19. Kuna rikete kõrvaldamine kuulus vastava ala spetsialisti ülesannete hulka, siis ei pidanud ohutusjuhend sisaldama proovivõtjale keelde ja nõudeid rikke likvideerimise kohta.
Tõendamata on hageja väited, et kostja ei teinud vajalikku ja piisavat väljaõpet ja ohutusalast juhendamist ning et ohutusjuhendiga tutvumise kohta võeti temalt allkiri alles haiglas 26. märtsil 2010, kuigi juhendamise kuupäevaks märgiti 1. veebruar 2010. Esmalt märkis maakohus, et hageja oli proovivõtja tööd teinud 1. maist 1993. Seega ei saanud proovivõtja töökohustuste täitmine olla hagejale 2010. aasta märtsis võõras ja hagejal pidi olema piisavalt töökogemusi ning vilumust. Tööõnnetuse raporti lisades olevast juhendamiste väljavõttest ilmnes, et hagejat oli ka 28. jaanuaril 2003 juhendatud ja talle oli tutvustatud ohutusjuhendit nr 33. Tunnistaja M. Mulini ütlustest nähtub, et hageja tegi ise 2010. aasta jaanuaris kuu aja jooksul proovivõtjatele väljaõpet. Samuti kinnitas tunnistaja, et 28. jaanuaril 2003 ja 1. veebruaril 2010 tutvustati hagejale ohutusjuhendit nr 33.
Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et tema töökohustuste hulka ei kuulunud põlevkivi proovide võtmine ja hageja kohustamine seda tegema oli ebaseaduslik (korraldus nr 34). Töölepingujärgne ametikoht oli hagejal põlevkivilaadija, kuid 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 kohaselt kohustus hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid. Hageja oli sellest teadlik ja korraldusega tutvunud. Hageja selgitas maakohtus, et tema tööülesanneteks olid vagunite täitmine põlevkiviga ja põlevkiviproovide võtmine. Tunnistaja M. Mulini ütluste kohaselt töötas hageja enne 1. veebruari 2010 kvaliteediosakonnas proovivõtjana. Kvaliteediosakond reorganiseeriti ja proovivõtjate ülesanded pandi põlevkivilaadijatele ja proovivõtja töökohustused moodustasid töökohustuste mahust umbes 80–90%.
Maakohus leidis, et iseenesest oli õige tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes toodud järeldus, et ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja ohuolukordade kohta, mis kaasnevad või võivad kaasneda töövahendi kasutamisega ja selle kasutamisest saadud kogemusi. Maakohus oli siiski seisukohal, et mitte üheski ohutusjuhendis ei ole võimalik ette näha ega juhendada töötajat juhtudeks, kui töötaja on ise raskelt hooletu. Uurimiskokkuvõttes sisalduv ei andnud õiguslikku alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu.
Maakohus leidis, et eeltoodu alusel ja seoses sellega, et kostja ei olnud vastutav hagejale tervisekahjustuse tekitamise eest, ei olnud põhjendatud ükski hageja nõue (varalise ja mittevaralise kahju hüvitamine), sh kollektiivlepingu alusel töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamise nõue. Kollektiivlepingu lisa p 2.1.18.3 kohaselt ei ole tööandja kohustatud maksma hüvitist, kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus.
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagi.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohus märkis, et hageja töötas 1. maist 1993 kostja juures laadimiskompleksis põlevkivi proovivõtjana ning 1. veebruarist 2010 laadimiskompleksis põlevkivilaadijana, kusjuures korralduse nr 34 alusel kuulus tema tööülesannete hulka ka põlevkiviproovide võtmine. Hageja väite kohaselt oli korraldusega nr 34 talle põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek ebaseaduslik ning sellega rikkus kostja TLS § 5 lg-t 4, § 12 ja § 17 lg-t 1.
Ringkonnakohus leidis, et vaidlus selle üle, kas 1. veebruaril 2010 sõlmitud töölepingust lähtudes oli laadimisjaoskonna juhatajal õigus panna hagejale lisaks lepingus kokkulepitule täiendavaid tööülesandeid või mitte, ei mõjuta asjas tehtavat lahendit. Juhul kui hageja leidis, et korraldus nr 34 ei ole seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega, ning ta ei olnud nõus töölepingu andmete muutmisega, s.o sellega, et põlevkivilaadija tööülesandeks oli ka põlevkiviproovide võtmine, siis oli hagejal TLS § 17 lg 3 alusel õigus keelduda korralduse nr 34 täitmisest, kuid ta ei ole seda teinud. Hageja on ise allkirjastanud korralduse nr 34 ilma vastuväiteid esitamata ning on asunud seda ka täitma, s.o ta on aktsepteerinud seda, et tema tööülesandeks oli lisaks 1. veebruaril 2010 sõlmitud kirjalikus töölepingus märgitule ka põlevkiviproovide võtmine.
7. Pooled ei vaidle selle üle, et 25. märtsil 2010 toimus kostja Narva karjääri Viivikonna laadimiskompleksis tööõnnetus, mille tõttu hageja sai raske tervisekahjustuse – vasaku käe metakarpaalluude hulgimurru, vasaku käe ja randme hulgihaavad, st pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on tekkinud kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejal tekkinud kahju eest vastutav.
Kostja vastutus hagejal tekkinud kahju eest võib tuleneda kas töölepingu rikkumisest või deliktiõiguse sätetest. Hageja ei ole maakohtule esitatud hagiavalduses täpsustanud, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Maakohus on vaidluse lahendanud lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel ning kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooni, siis kohaldab ka ringkonnakohus deliktiõiguse sätteid.
Deliktilise üldvastutuse aluseks on delikti üldkoosseis, mille elementideks on: 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Objektiivse teokoosseisu tasandil peab hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seega tuleb eelkõige teha kindlaks, kas hagejal kahju tekkimise põhjustas kostja tegu või tegevusetus.
Hageja väitel põhjustas tööõnnetuse ja tal tekkis kahju seetõttu, et: 1) kostja ei teinud vajalikku ja piisavat väljaõpet ning ohutusalast juhendamist; 2) proovivõtja tööohutusjuhend ei sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta; 3) hageja töökohustuste hulka ei kuulunud põlevkiviproovide võtmine, millest johtuvalt ei saanud hageja ka ohutusjuhendit rikkuda, ning põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek hagejale oli ebaseaduslik.
8. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja on teinud piisavalt ohutusalast juhendamist. Asja materjalide kohaselt on hageja ohutusalane juhendamine toimunud 1. veebruaril 2010. Tõendamata on hageja väide, et ta ei andnud 1. veebruaril 2010 allkirja selle kohta, et tutvus ohutusjuhendiga nr 33, ning allkirja selle kohta andis ta 26. märtsil 2010 haiglas. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväidet kinnitab hageja enda allkiri žurnaalis selle kohta, et juhendi nr 33 instrueerimine toimus 1. veebruaril 2010. Samuti ei ole hageja väitnud, et ohutustehnikaalast juhendamist üldse ei toimunud. Isegi kui hageja allkiri žurnaalis on antud hiljem, kui toimus reaalne instrueerimine, ei anna see alust väita, et kostja ei korraldanud piisavalt ohutusalast juhendamist. Juhendamine toimus 1. veebruaril 2010. Hageja on täitnud proovivõtja ülesandeid 1. maist 1993 ning teda on ka varem ohutustehnikaalaselt juhendatud (28. jaanuaril 2003), mh on talle tutvustatud ohutusjuhendit nr 33, ja ta ise tegi 2010. aasta jaanuaris väljaõpet proovivõtjatele.
Alusetu on hageja seisukoht, et ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja formaalne, sest see toimus ühel päeval ja kestis kuus tundi. Otsustamaks selle üle, kas ohutusalane juhendamine on piisav või mitte, ei saa aluseks võtta ainuüksi selle kestust, vaid tuleb vaadata ka seda, milline oli juhendamine sisuliselt. Hageja ei ole väitnud, et ohutusalase juhendamise kestus ei võimaldanud tal omandada kõike seda, mida talle juhendamise käigus selgitati.
Ohutusjuhendi nr 33 punkti 19 järgi peab proovivõtja jälgima töövahendi teenindamisel töövahendi tööd ning teavitama kohe kõikidest riketest I töövahetuse laadimisjaoskonna mehaanikut ning II ja III vahetuses laadimisjaoskonna brigadiri. Ohutusjuhendi nr 33 punktis 6 on loetletud ohufaktoritena muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad. Juhendi eelnimetatud punktis on pandud proovivõtjale kohustus olla õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel tähelepanelik ning mitte kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui ka teistele.
Asjaolu, et hageja ei järginud ohutusjuhendi nr 33 punkti 19 ega teavitanud rikkest laadimisosakonna mehaanikut, vaid pöördus kohe elektrilukksepp A. Kuznetsovi poole, ei ole tööõnnetuse toimumise põhjuseks ja seetõttu ei põhjustanud talle ka kahju. Küll aga on hageja rikkunud ohutusjuhendit nr 33 sellega, et jättis tähelepanuta punktis 6 ohufaktorina loetletud masinate ja mehhanismide liikuvad osad ja kasutas töövõtteid, mis olid ohtlikud talle endale. Hageja rikkumine seisnes selles, et enne varbresti proovivõtumasinasse tagasi paigaldamist pani ta oma vasaku käe proovivõtumasina korpuses olevasse varbresti paiknemisavasse selleks, et eemaldada sealt põlevkivitükk, mille nihutamisel muutsid proovivõtumasina sees oleva vasarpurusti rippes detailid oma asendit ja vigastasid hageja käelaba.
Seega rikkus hageja ise tööohutusnõudeid ja põhjustas sellega endale kahju. Ei ohutusjuhendist nr 33 ega proovivõtja ametijuhendist ei tulene proovivõtjale kohustust kõrvaldada proovivõtumasina rikkeid ja vabastada põlevkivitükkidest masina sisemisi detaile. Asjaolu, et juhendis ei ole selgesõnalist keeldu trumlist käsitsi põlevkivi eemaldamiseks, ei tähenda, et ohutusjuhend nimetatud keeldu ei sisalda. Ringkonnakohus leidis, et keeld tuleneb ohutusjuhendi nr 33 punktist 6, milles on sätestatud ohufaktoritena muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning on pandud proovivõtjale kohustus õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel mitte kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui ka teistele. Proovivõtja tööohutusjuhend sisaldab piisavalt ohutusalaseid nõudeid ja keelde ning töötaja tegevus rikke likvideerimisel on piisavalt reguleeritud.
Kuna ei ole kostja tegu (tegevusetus), mille tulemusena hagejal kahju tekkis, siis puudub objektiivne teokoosseis ning õigusvastasuse ja süü kohta pole vaja hinnangut anda.
9. Asjakohatu on hageja viide VÕS §-le 139. See säte reguleerib olukorda, kus kahjustatud isik vastutab ise osaliselt kahju tekkimise eest, st praegusel juhul oleks võimalik seda sätet kohaldada siis, kui kostja vastutaks hagejal tekkinud kahju eest. Praeguses asjas aga kostja vastutus puudub. Seetõttu ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes apellandi raske hooletus.
10. Maakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 1056 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Isegi juhul, kui lugeda proovivõtumasina purustit suurema ohu allikaks, ei ole hageja isik, kes omaks nõuet seoses riskivastutusega. Praegusel juhul on hageja ise osalenud proovivõtumasina käitamises ning hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole ta seetõttu õigustatud nõudma suurema ohu allika poolt talle tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Hageja arvates on kohtud asjas kohaldanud deliktiõiguse sätteid, kuigi hageja esitas hagi lepinguõiguse alusel. Kuivõrd ringkonnakohus on vastupidiselt hageja seisukohale lahendanud vaidluse deliktiõigusest lähtudes, on ta pannud hagejale ebaseaduslikult tõendamiskoormuse selle kohta, et hageja peab tõendama, kas kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.
Proovivõtja tööülesanded pandi hagejale ebaseaduslikult ning nende ülesannete täitmine viiski tööõnnetuseni. Ringkonnakohtu väide, et hagejal oli õigus TLS § 17 lg 3 kohaselt keelduda korralduse nr 34 täitmisest, on alusetu. Hageja pöörduski kohtusse, et selgeks teha, kas lisakohustuste panemine oli seaduslik ja kas ta pidi järgima proovivõtja ohutusnõudeid.
Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 139. Selle paragrahvi kolmanda lõike järgi saab isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seega pole isiku tervise kahjustamisel võimalik isikut hüvitisest täielikult ilma jätta. Kohtud oleksid pidanud kohaldamata VÕS § 1056. Hageja ei olnud suure ohu allikat valitsenud isikuks ja seega peab vastutama kostja, kes valitseb proovivõtumasina purustit kui suurema ohu allikat.
Kohtud tõlgendasid valesti ohutusjuhendit nr 33, leides, et hageja rikkus selle juhendi p-i 6 sellega, et jättis tähelepanuta ohufaktorina loetletud masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning kasutas töövõtteid, mis olid ohtlikud talle endale. Selles punktis ei ole otsest keeldu eemaldada käsitsi varbresti paiknemisavast sinna kinnijäänud põlevkivitükke. Ka ei liikunud eemaldamise ajal ükski masina osa.
12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.
Kostja leiab, et kohtud kohaldasid õigesti deliktiõiguse sätteid. Hageja ei täpsustanud hagiavalduses, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Samuti ei vaidlustanud ta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooni, mistõttu ringkonnakohus hindas deliktiõiguse sätete kohaldamist.
Kostja arvates on ringkonnakohus oma otsuses õigesti ja piisavalt põhjendanud korralduse nr 34 kehtestamise seaduslikkust. Hageja väide, et ta ei teadnud, et tal on õigus korralduse nr 34 täitmisest keelduda, on alusetu. Hageja allkirjastas korralduse ilma ühegi märkuseta, mis oleks andnud alust arvata, et ta polnud nõus täitma proovivõtja tööülesandeid.
VÕS § 139 tuleb kohaldada üksnes siis, kui kostja vastutaks hagejale tekkinud kahju eest. Hageja ise rikkus tööohutusjuhendeid ja põhjustas sellega endale kahju. Ohutusjuhendi nr 33 p-s 6 on sätestatud ohufaktorina muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning proovivõtjale on pandud kohustus õnnetusjuhtumite vältimiseks mitte kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui ka teistele. Ringkonnakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 1056.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
14. Kohtud leidsid ekslikult, et hagi tuleb jätta rahuldamata selle tõttu, et hageja enda hooletu tegevus välistab kostja deliktilise vastutuse. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse määramisel (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 14; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14). Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Praegusel juhul võiks hageja enda tegevus anda üksnes alust vähendada varalise kahju eest kostjalt väljamõistetavat hüvitist juhul, kui kostja taotleb VÕS § 139 lg 3 kohaldamist ja tõendab selle sätte kohaldamise eeldused.
15. Samas ei selgu kohtute otsustest, missugune õiguslik tähendus on hageja tegevusel. Maakohus on viidanud VÕS § 127 lg-le 4, kuid ei ole selgelt väljendanud, kas ta loeb tuvastatuks põhjusliku seose kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Ka ringkonnakohtu otsus on selles osas ebaselge. Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ise rikkus tööohutusnõudeid ja põhjustas sellega endale kahju, siis ei esine kostja tegu (tegevusetust) ning juba selle asjaolu tõttu on kostja vastutus välistatud.
Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13).
Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, millest kasvõi ühe esinemise korral oleks tema tegevuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi (vt sellega seoses Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14).
16. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kostja vastutus hagejal tekkinud kahju eest võib tuleneda kas töölepingu rikkumisest või delikti (VÕS § 1045 lg 1 p 2) toimepanemisest. Kohtud on aga jätnud põhjendamatult võtmata seisukoha, kas hageja on taotlenud kahju hüvitamist töölepingu rikkumisest tulenevatel alustel ning kas hageja selline nõue võiks olla põhjendatud.
Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et kuna maakohus on vaidluse lahendanud deliktiõiguse sätete alusel ning kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooni, siis hindab ka ringkonnakohus vaid deliktiõiguse sätete kohaldamist. Kolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Kolleegium on sellele kohustusele korduvalt tähelepanu juhtinud (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).
17. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et VÕS § 1044 lg 3 järgi võib kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutada ka VÕS-i 53. ptk-s sätestatud alustel, s.o deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9). Järelikult juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata.
Eeltoodust tulenevalt oleks maakohus pidanud praeguses asjas selgitama, kas hageja soovib hagi rahuldamist üksnes deliktiõiguse kohaldamist võimaldavate asjaolude järgi või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele ning kas ta viimatinimetatud juhul oma nõuded järjestab. Juhul kui hageja avaldab asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus, et ta ei soovi deliktiõiguse kohaldamist, peab ringkonnakohus hindama hageja nõuet üksnes lepinguõiguse sätete järgi.
18. Kolleegium selgitab, et juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama TsMS § 370 lg 2 järgi kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad (vt sellega seoses Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-11, p 14; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 28).
TsMS § 442 lg 8 viies lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 370 lg 2 kohaselt peab kohus hageja taotlusel kontrollima üht võimalikest alternatiivsetest nõuetest esmajärjekorras. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24).
Kolleegium rõhutab veel, et kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13).
19. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Juhul kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist (vt TsMS § 669), peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 656 lg-st 1 tühistama maakohtu otsuse sõltumata sellest, kas pooled on seda taotlenud ning kas pooled on esitanud seoses menetlusõiguse normi rikkumisega õigel ajal vastuväite TsMS § 333 järgi, st vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15).
Praeguses asjas peab ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamise korral asja ise lõplikult lahendama, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mida kolleegium praeguse otsuse tegemisel ei arvestanud ning mis tingivad asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise (vt sellega seoses Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 12).
Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi juhul, kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja selle tõttu jäi pooltel esitama asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid, võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada, selgitades ühtlasi, missugused asjaolud vajavad tõendamist (st ka seda, missugused asjaolud loeb ringkonnakohus üldteada olevateks asjaoludeks ja missugused on poolte varem omaksvõetud või ringkonnakohtus omaksvõetavad asjaolud) ning missugune on asjaolude tõendamise koormus.
Eelnimetatut peab ringkonnakohus tegema sõltumata sellest, kas pooled tuginesid selgitamiskohustuse rikkumisele ning selle tõttu asjaolude ja tõendite esitamata jätmisele apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebusele esitatud vastuses või kas pooled taotlesid uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonkaebuse või apellatsioonkaebusele vastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
Samuti peab ringkonnakohus arvestama, et maakohus pidi juhtima poole tähelepanu sellele, kui viimane esitas vorminõuetele mittevastava või asjakohatu tõendi, või tegema TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid juhul, kui pool ei esitanud mingi asjaolu kohta tõendeid, kuid vastaspool vaidlustas selle asjaolu.
Juhul kui pooled esitavad ringkonnakohtus uusi asjaolusid ja tõendeid, mille varem esitamata jätmine ei olnud tingitud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisest või muust menetlusõiguse normi rikkumisest, peab ringkonnakohus arvestama seadusest tulenevaid piiranguid (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprill 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
20. Praeguses asjas ei ole hageja välistanud töölepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitisnõuet. Seetõttu peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel selle väitega arvestama ning võimaldama, juhul kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, pooltel esitada lepingu rikkumisest tuleneva nõude kohta seni esitamata asjaolusid ja tõendeid (vt käesoleva otsuse p 18 ).
Kolleegium selgitab, et tööandjapoolne töölepingu rikkumine on nagu lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. See tähendab, et töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.
Sõltumata sellest, kas ringkonnakohus hindab kostja vastutust deliktiõiguse või lepinguõiguse sätete alusel, võivad kostja süü puudumise või lepingu rikkumise vabandatavuse hindamisel omada tähtsust kahju tekkimise asjaolud. Näiteks võib omada tähtsust, kas ja kui täpselt kostja hoiatas hagejat ohu eest, mille realiseerumise tõttu sai hageja kehavigastuse. Kostja peab vastutusest vabanemiseks esile tooma ja tõendama, et ta tegi kõik mõistliku selleks, et hageja oleks teadlik just sellest ohust, mille tõttu ta sai kehavigastuse. Samuti võib asja lahendamisel omada tähtsust, kas kostjal oli proovivõtumasinate ummistuste puhuks ellu rakendatud tõhus süsteem, mis oleks andnud hagejale tegeliku võimaluse saada abi ummistuse kõrvaldamiseks ja töö liigse viivituseta jätkamiseks.
21. Kolleegium märgib, et lisaks lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele ja deliktilisele vastutusele oma õigusvastase ja süülise teo eest (vt käesoleva otsuse p-d 16 ja 17) võib kostja VÕS § 1054 lg 1 järgi vastutada deliktiõiguse sätete alusel ka oma töötajate tegude tagajärgede eest. Ka sellise alternatiivse vastutuse aluse kohaldamise võimaluse kohta peab kohus välja selgitama hageja seisukoha juhul, kui hagis esitatud asjaolude alusel võiks selline nõude õiguslik alus kõne alla tulla (vt sellega seoses ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15).
22. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et maakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 1056. Hageja arvates on proovivõtumasina purusti suurema ohu allikas ning VÕS § 1056 järgi vastutab suurema ohu allika tekitatud kahju puhul kahju tekitamise eest, sõltumata süüst, ohu allikat valitsenud isik. Ringkonnakohus leidis apellatsioonkaebusele vastates, et praegusel juhul on hageja osalenud proovivõtumasina käitamises ja hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole ta õigustatud nõudma suurema ohu allika poolt tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei nõustunud sellise käsitlusega ning leidis, et tema ei olnud suurema ohu allikat valitsenud isikuks.
Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude järgi (hageja pistis käe proovivõtumasina purustisse, et eemaldada sinna kinni jäänud põlevkivitükki ja seal kukkus tema käe peale vasarpurusti) ei saa tulla kõne alla kostja vastutus VÕS § 1056 alusel. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Eelöeldu tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus.
Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt ei oleks hageja käsi saanud kahjustada, kui ta ei oleks ennast ohtu seadnud (vt sellega seoses ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 11). Küll oleks VÕS § 1056 kohaldamine võinud kõne alla tulla näiteks siis, kui kostja seadme küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud hagejat.
23. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi