Riigikohtu 12. juuni 2012 otsus kohtuasjas 3-3-1-3-12.
RIIGIKOHUS
HALDUSKOLLEEGIUM
HALDUSKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
|
3-3-1-3-12
|
Otsuse kuupäev
|
12. juuni 2012
|
Kohtukoosseis
|
Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld
|
Kohtuasi
|
R. K. kaebus Justiitsministeeriumi poolt süüdistavate hinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
|
Vaidlustatud kohtulahend
|
Tartu Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1876
|
Menetluse alus Riigikohtus
|
R. K. kassatsioonkaebus
|
Asja läbivaatamine
|
Kirjalik menetlus
|
RESOLUTSIOON
1. Rahuldada R. K. kassatsioonkaebus.
2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2010. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1876. Teha asjas uus otsus.
3. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada väljaandes Vangla Ekspress juulis ja detsembris 2008 R. K. isikuandmete avalikustamine ja tema kohta hinnangute andmine õigusvastaseks. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4. Mõista Justiitsministeeriumilt R. K. kasuks välja menetluskulu 15 eurot 98 senti. Väljamõistetud menetluskulu tasuda L. K. arveldusarvele (Swedbank AS, nr xxxxxxxxxxxx).
5. Määrata riigi õigusabi tasuks ja riigi õigusabi kuludeks apellatsioonimenetluses kokku 461 eurot 40 senti ning kassatsioonimenetluses kokku 115 eurot 20 senti. Mõista Justiitsministeeriumilt riigituludesse riigi õigusabi tasu ja kulud 921 eurot 72 senti. Kohtuotsus saata Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile.
6. Käesoleva otsuse avaldamisel asendada R. K., L. K., I. K., R. P. ja O. S. nimed initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Juulis ja detsembris 2008 avaldas Justiitsministeeriumi ajaleht Vangla Ekspress sama ministeeriumi ametniku artiklid. Need kirjeldavad menetlust kriminaalasjas, milles R. K. oli üks süüdistatavatest. Artiklite avaldamise ajal oli kriminaalasi Harju Maakohtu menetluses. Kriminaalasja arutati avalikel kohtuistungitel nii enne kui pärast artiklite avaldamist. Maakohus tegi asjas otsuse 24. mail 2010. Kaebaja tunnistati selle otsusega süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 3 ning § 22 lg 2, samuti § 122 järgi.
2. R. K. esitas halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi poolt kaebajat süüdistavate hinnangute avaldamine ning mõista välja õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest. Kaebuse põhjendused:
a) juulis ja detsembris 2008 avaldas vastustaja ajalehes Vangla Ekspress artiklid, milles esmalt kirjeldati telefilmi tegelaskuju - vanglaametnikuga koostöös kuritegusid toime pannud vangi. Artiklis väideti, et analoogseid kuritegusid on pannud toime kaebaja. Artiklites avaldati tsitaate kaebaja päevikust ja telefonikõnedest;
b) artiklitest jääb ühemõtteline arusaam, et autor peab kaebajat vägivallategudes süüdlaseks ning edastab seda kui tõest informatsiooni avalikkusele. Autor on resoluutne, kasutab kindlat kõneviisi konstateerivas vormis. Sellega on rikutud süütuse presumptsiooni ning teotatud au ja head nime.
3. Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
5. Tartu Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2011. a otsusega haldusasjas 3-10-1876 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, riigi õigusabi kulude suuruseks määrati asjas 28 eurot 7 senti ning kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäeti tema enda kanda. Ringkonnakohtu põhjendused:
a) vastustaja ei ole praegusel juhul tegutsenud avalik-õiguslikus suhtes. Ajalehe Vangla Ekspress koostamine ja avaldamine ei ole vastustaja tegutsemine avalik-õiguslikus suhtes. Vaatamata tasuta ja vastustaja haldusalas levitamisele oli tegemist meediaväljaandega. Eraõigussuhtest tulenev kohtuasi kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluses. Au ja hea nime kaitse võimalus on ette nähtud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 1046-1047. Kuna antud juhul ei ole keegi esimeses kohtuastmes halduskohtu pädevust vaidlustanud, peab ringkonnakohus lahendama vaidluse sisuliselt (Riigikohtu erikogu 10. aprilli 2002. a määrus asjas nr 3-3-4-2-02, p 10);
b) Vangla Ekspressis avaldatud artiklitega ei ole rikutud kaebaja suhtes süütuse presumptsiooni. 2008. a juuli artiklis on märgitud, et kuna kohus ei ole veel otsust langetanud, siis asjaosaliste kriminaalse süü kohta praegu veel midagi öelda ei saa. Detsembris ilmunud artiklis on avaldatud vaid katked kaebeajalt konfiskeeritud märkmikust. Sisuliselt on artikli autor avaldanud arvamust, et kohtuistungil avaldatud kohtutoimiku materjalid kinnitavad kolme endise vanglaametniku süüd. Artiklites ei ole kajastatud kaebajale esitatud süüdistusi. Vastustaja ei ole 22. veebruari 2010. a kirjas süütuse presumptsiooni rikkumist omaks võtnud. Kirjas on vastustaja asunud seisukohale, et kohtualuse süü ei ole veel tõendatud, kuna puudub kohtuotsus;
c) au ja hea nime teotamine ei ole tõendamist leidnud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-161-05). Kaebaja on omaks võtnud, et artiklites kasutatud kõneväljavõtted ja tsitaadid tema päevikust vastavad tõele ja need on käsitlemist leidnud ka kriminaalasja kohtuistungil. Asjaolu, et kaebaja arvates on need esitatud tema maine kahjustamiseks, ei anna alust väita, et tema au ja head nime on sellega teotatud. Samuti ei saa hea nime teotamiseks lugeda artiklis toodud väidet, et kaebajal lubati ilma järelevalveta külastada teistes eluosakondades viibivaid vange, et ta saaks seal "erinevaid küsimusi arutada". Halduskohus on tunnistajate ütlustele tuginedes leidnud, et kaebajal selline võimalus oli ja seda ei ole eitanud ka kaebaja. Seega ei saa tema maine seisukohalt olla tähtsust asjaolul, kas ta viidi teise eluosakonda vangla töötaja saatel või ilma. Kaebaja mainet ei saa kahjustada ka artiklites toodu seoses I. K. peksmisega. Tunnistaja on kinnitanud, et peksmine toimus kaebaja vahendusel. See on kooskõlas kaebaja päeviku väljavõttega. Seega ei ole sellel juhul tegemist teadvalt valede andmete kasutamisega. Kaebaja väide, et teda on artiklites võrreldud filmis kujutatud vägivaldse isikuga, on meelevaldne. Artiklites ei ole toodud väiteid selle kohta, et kaebaja oleks kellegi suhtes vägivalda tarvitanud;
d) asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja päevik oli lisatud kriminaalasja materjalide juurde ja selle sisu käsitleti kohtuistungil. Artiklis toodud tsitaadid kaebaja päevikust kajastavad vanglas toimunud vägivallategusid kaasvangide suhtes. Antud juhul ei ole tegemist isikuandmete kaitse seaduse rikkumisega (isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg 1). Päeviku tsitaatide avaldamine toimus kriminaalmenetluse seadustiku alusel kui kriminaaltoimiku dokumendi avaldamine. Seetõttu ei saa nende avaldamine artiklis tuua kaasa kaebaja õiguste rikkumist;
e) Tartu Vanglas 9. septembril 2008 koostatud individuaalne täitmiskava ei kinnita vastustaja toimingu õigusvastasust. Kavas ei ole tõesti viidatud kaebaja agressiivsusele, kuid see ei muuda tõsiasja, et kaebajale oli esitatud süüdistus kuritegude toimepanemises 2006. aastal;
f) apellatsioonimenetluses esines kaebaja esindajana vandeadvokaat J. Valdma, kes taotleb 28 euro 7 sendi väljamõistmist riigi õigusabi osutamise eest. Tegemist on mõistlike kuludega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. R. K. kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused:
a) vastustaja tegutses avalik-õiguslikus suhtes. Asja materjalide juures on Justiitsministeeriumi asekantsleri kiri. Selles on öeldud, et Vangla Ekspress on ministeeriumi poolt vanglateenistuse probleeme käsitlev ajakiri. See on suunatud vanglateenistujatest lugejatele. Tegemist on vanglasüsteemi sisese infovahetuskanaliga;
b) kaebaja suhtes rikuti süütuse presumptsiooni. Süütuse presumptsiooni rikkumine ei eelda formaalse süüdistuse olemasolu. Artiklis kirjeldati filmis vanglaametnikuga koostöös kuritegusid toime pannud tegelaskuju. Artiklis väideti, et analoogilisi kuritegusid on toime pannud ka kaebaja. Artikli autor on nii artikli kogu kontekstis kui ka keelevalikus resoluutne, kasutades kindlat kõneviisi. Reservatsiooni olemasolu artiklis ei neutraliseeri ega muuda olematuks süütuse presumptsiooni rikkumist. Väär on käsitlus, et avaldatud tekst võib sisaldada mis tahes süüdistusi, ent kui teksti lõpus on reservatsioon, siis sellega nagu ei olekski isikut süüdiolevana käsitatud. Artikli tekstis on kirjas, et kaebajat süüdistatakse vanglaametnikega kooskõlastatud vägivallategudes;
c) ringkonnakohus tõlgendas põhiseaduse (PS) § 17 vääralt. Kaebaja au ja hea nime rikkumine on tõendatud. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Asja materjalide juures on kohtuotsus, millest nähtub, et kaebaja ei olnud kuidagi seotud I. K. toomisega peksjate juurde. Artikli konteksti arvestades on ilmne, et kaebajat süüdistatakse teistes eluosakondades toime pandud vägivallategudes. Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-161-05 ei ole käesoleva asjaga analoogne. Viidatud lahendis on hageja sootsiumiks n-ö tavaline ühiskond. Kaebaja sootsiumiks on vanglasüsteem, vanglaametnikud ja kaaskinnipeetavad. See sootsium kujundab oma hoiakud pragmaatiliselt ja informatsiooni põhjal, mida ei pruugita esitada häbistavalt, alandavalt ja naeruvääristavalt. Kaebaja on artiklite tulemusel pidanud kannatama vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate negatiivse ja süüdistava suhtumise all, on pidanud andma selgitusi ja veenma nii vanglaametnikke kui ka kaaskinnipeetavaid selles, et neil ei ole põhjust suhtuda kaebajasse kui ohuallikasse ja vägivallatsejasse. Kaebaja asetamine ilukirjanduslikku konteksti räige vägivallastseeni kirjeldamisega on kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga näidata kaebajat grotesksemas valguses. Ringkonnakohtu väide, et kaebajat ei ole võrreldud filmis kujutatud vägivaldse isikuga, on arusaamatu ja meelevaldne;
d) vastustaja sai kaebaja isikliku päeviku teabepäringu korras politseilt. Kui seadus näeb ette isikliku päeviku käsitlemise tõendina kriminaalmenetluses, siis teabepäringu korras saadud isikliku päeviku avaldamine on PS § 26 rikkumine. Ei ole seadust, mis õigustaks Justiitsministeeriumi valdusse sattunud isikliku päeviku avaldamist vanglasüsteemi sisemises meedias. Ringkonnakohus on jätnud vastamata kaebaja väitele seoses VangS § 132 rikkumisega. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja nõude tema suhtes süüdistavate hinnangute avaldamise õigusvastaseks tunnistamiseks;
e) ringkonnakohus on eksinud riigi õigusabi kulude väljamõistmise osas. Kaebaja esitas kohtule kaks taotlust riigi õigusabi määramiseks summades 306 eurot 78 senti ja 154 eurot 62 senti.
7. Justiitsministeeriumi vastuses leitakse, et kassatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastuse põhjendused:
a) ringkonnakohtu seisukoht kohtu pädevuse määratlemisel ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Vanglateenistuse ajakirjas Vangla Ekspress vaidlusaluste artiklite avaldamise eesmärk oli jagada informatsiooni ja anda tagasisidet, kuidas peaks vanglateenistuja käituma ühes või teises situatsioonis. Personalile edastati uudisväärtusega infot. Artiklites sündmuste kajastamisel ei teostanud Justiitsministeerium avalikku võimu ega tegutsenud avalik-õiguslikus suhtes. Sellist tegevust ei saa käsitada toiminguna. Avaliku võimu kandjana tegutseti teenistuse siseselt. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju on tekitatud eraõiguslikus suhtes, kui rikutakse võlaõigussuhtest tulenevat kohustust;
b) kaebaja on meelevaldselt sidunud artiklites kirjeldatud juhtumid süüdistusega kriminaalõiguslikus mõttes ja nimetanud ebakohaselt kajastatud sündmusi kuritegudeks. Eristada tuleb kriminaalõiguslikku süüd ja kuritegu ning fakti mingi teo toimepanemise kohta. Isikule ei tule esitada süüdistust selleks, et tegu võiks kajastada;
c) Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsusega tunnistati kaebaja süüdi KarS § 113 p-de 1 ja 4 ja § 22 lg 2 järgi. Kohtulahend jõustus. Arvestatav ei ole kaebaja väide, et kohtuotsuse kohaselt ei olnud ta seotud kaaskinnipeetava toomisega peksjate juurde. Artiklite ilmumise ajal ei olnud sellist asjaolu tuvastatud. Artiklites kajastati asjaolusid, mida nähti ja kuuldi avalikul kohtuistungil. Selle objektiivset kajastamist ei saa pidada kohtu all oleva isiku õiguste rikkumiseks;
d) asjaolu, et kaebaja päevik oli vastustajale ka varem õiguspäraselt kättesaadav, ei muuda õigusvastaseks selles kirjapandu avaldamist pärast kohtuistungil käsitlemist. Kuna kriminaalasja kohtulik arutamine oli pooleli, oli artiklite sisu kooskõlastatud prokuratuuriga. Väidet seoses VangS § 132 rikkumisega ei ole kaebaja varasemas menetluses esitanud. Kuna Riigikohus ei hinda tõendeid, tuleb kaebaja see väide jätta tähelepanuta. Ametnik ei ole rikkunud VangS § 132. See säte kohaldub vanglaametnikele. Artikli autor oli riigiametnikust vanglateenistuja, kelle sarnase kohustuse sätestab avaliku teenistuse seadus ja isikuandmete kaitse seadus. Avalikul kohtuistungil avaldatut ei saa pidada ametisaladuseks ega infoks, millest ei võiks rääkida. Vastav piirang saaks isikule tuleneda vaid kohtumenetlust reguleerivast seadusest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
8. Riigikohtu halduskolleegium käsitab kaebaja ja tema esindaja allkirjastatud kahte avaldust (tl 156 ja 159) kaebaja ühtse kassatsioonkaebusena (halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) § 14 lg 5, TsMS § 217 lg 5).
9. Halduskohtule esitatud kaebuses sisaldub kaks nõuet: tunnistada süüdistavate hinnangute avaldamine õigusvastaseks ning mõista välja hüvitis mittevaralise kahju eest. Vaidlustatavateks toiminguteks on juulis ja detsembris 2008 kaebaja kohta vanglaametnike hulgas levitatavas väljaandes Vangla Ekspress avaldatud artiklid.
10. Kolleegium selgitab esmalt, kas vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (II). Seejärel teeb kolleegium kindlaks vaidlustatud artiklitega riivatud õigused (III) ning selgitab, kas riiveteks oli õiguslik alus (IV). Samuti hindab kolleegium, kas kaebajale tuleks hüvitada mittevaraline kahju (V). Lõpuks tuleb kolleegiumil lahendada menetluskulude ja riigi õigusabi kuludega seonduvad küsimused (VI).
II
11. Käesoleva vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Vaidlus on avalik-õiguslik (HKMS v.r § 3 lg 1 p 1) ning seadusega ei ole asja lahendamiseks sätestatud teistsugust menetluskorda.
12. Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 3 p-de 1 ja 4 kohaselt loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes, kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis. Vaidlustatud artiklite avaldamine ei toimunud kaebaja ja vastustaja vahelises võlaõigussuhtes.
13. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas Vangla Ekspressi väljaandmine kujutab endast Justiitsministeeriumi avalik- või eraõiguslikku tegevust. Vaidlus ei käi Vangla Ekspressi väljaandmise üle. Vaidlus käib nimetatud väljaandes vastustaja poolt kaebajat puudutavate andmete ja hinnangute avaldamise üle. Ka siis, kui vastustaja oleks artiklid avaldanud eraõigusliku isiku poolt väljaantavas ajalehes, ei oleks välistatud vastustaja toimingute avalik-õiguslik iseloom. Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitas 5. juuni 2007. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-63-07 p-s 9 kinnipeetava ja Justiitsministeeriumi vahelist vaidlust teabe avaldamise üle avalik-õiguslikuna. Riigikohtu halduskolleegium luges 17. aprilli 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-98-06 avalik-õiguslikuks vaidluse politsei poolt ajakirjanduses väärteomenetlusega seonduva teabe avaldamise üle.
14. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et artiklite avaldamisega ei teostatud avalikku võimu.
Teabe avaldamine on halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming. Kuid riigi autoriteet võib tema poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi. Seega võib riigi poolt teabe avaldamine olla vaid näiliselt, mitte aga oma eesmärkide ja mõjude poolest sarnane eraisikute avaldustele.
Seetõttu tuleb eeldada, et teabe avaldamine riigi, kohalike omavalitsusüksuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.
15. Kaebajat puudutava teabe avaldamine vaidlustatud artiklites oli otseselt seotud vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamisega. Kaebaja on kinnipeetav. Artiklite autoriks oli Justiitsministeeriumi vanglateenistuse ametnik, adressaadiks valdavalt vanglaametnikud ning artiklid kajastasid vanglas toime pandud õigusrikkumisi. Justiitsministeeriumi valitsemisalas on muu hulgas vanglate korraldamine (Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 59 lg 1).
Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga reguleeritud avaliku õigusega. Samuti on avaliku õigusega reguleeritud vanglaametnike teenistussuhe riigiga. Eraõiguslik võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla erijuhtudel, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, samuti halduskolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10). Selliste suhetega antud juhul tegemist ei ole. See, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldada täiendavalt eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
III
16. Vaidlusalused artiklid riivavad kaebaja õigusi, mis tulenevad PS §-st 17, § 22 lg-st 1 ja §-st 26.
17. PS §-s 17 sätestatakse: "Kellegi au ega head nime ei tohi teotada."
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul on au ja head nime kahjustav mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 12). Halduskolleegium nõustub selle seisukohaga. Vaidlusalused artiklid sisaldavad kaebaja suhtes mitmeid halvustavaid hinnanguid võimaldavaid fakte (iseäranis väljavõtted kaebaja telefonikõnest ja päevikust). Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuse kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-85-09 riivab tõsiasi, et isik on kriminaalmenetluses süüdistatav, tema õigust aule ja heale nimele.
Neid seisukohti arvestades ei ole kolleegiumil kahtlust, et asjas on tegemist PS § 17 riivega.
18. PS § 22 lg-s 1 sätestatakse: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus."
Kolleegium on seisukohal, et igasugune avaliku võimu kandja poolt kohtulahendile eelnev avalikkuse tähelepanu juhtimine süüdistatavale riivab teataval määral süütuse presumptsiooni (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-11, p 8 koos täiendavate viidetega). Vaidlustatud artiklid kajastasid kaebajat nimeliselt identifitseerides kohtumenetlust kriminaalasjas, kus kaebaja oli üheks süüdistatavaks. Artiklite kontekst võimaldab järeldust, et kaebaja on üks kohtu alla antud kinnipeetavatest.
19. PS §-s 26 sätestatakse: "Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks."
Eraelu kaitse üheks oluliseks valdkonnaks on isikuandmete kaitse. Eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist. Tulenevalt IKS § 4 lg-st 1 on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Vaidlustatud artiklites on kaebaja identifitseeritud nimeliselt, neis kajastatakse kaebaja suhteid vangla juhtkonna ja kaaskinnipeetavatega, samuti tsiteeritakse kaebaja peetud telefonikõnede salvestusi ning päevikut. Tegemist on kaebaja kohta käivate andmetega. Tulenevalt IKS § 4 lg 2 p-st 8 ei loeta andmeid süüteo toimepanemise kohta pärast avalikku kohtuistungit küll enam delikaatseteks, kuid see ei tähenda, et tegemist ei oleks üldse isikuandmetega.
Ehkki artiklid avaldati Justiitsministeeriumi haldusala, täpsemalt vanglasüsteemi sisekommunikatsiooni raames, sai sellega suur hulk ametnikke juurdepääsu andmetele. Ka vastustaja ei ole välistanud kõnealuse väljaande sattumist ajakirjandusväljaannete kaastöötajate kätte (tl 9 pöördel). Artiklite ärakirjadelt ei nähtu märkeid, et tegemist oleks olnud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et artiklites avaldati kaebaja isikuandmeid.
IV
20. Põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 teine lause). Kolleegium selgitab järgnevalt, kas kaebaja õiguste riiveks esines seaduslik alus.
21. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalused toimingud tehti IKS § 11 lg 1 alusel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
22. IKS § 11 lg-s 1 sätestatakse: "Kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud käesoleva seaduse § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele käesoleva seaduse teisi paragrahve."
Andmete avaldamine asja avalikul kohtulikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes. Kohtud on tuvastanud, et artiklites kaebaja kohta esitatud andmed, sh telefonikõnede väljavõtted ja päeviku sissekanded avaldati kriminaalasja kohtulikul arutamisel. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud nende asjaolude kindlakstegemise õiguspärasust. Kaebaja on kinnitanud, et kohtuistungid kriminaalasjas olid avalikud (tl 57).
23. IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust. Seadusliku aluse nõue ei tulene üksnes IKS § 10 lg-st 1, vaid ennekõike PS § 3 lg-s 1 sätestatud seaduse reservatsiooni põhimõttest.
24. Ainuüksi sellest, et andmed on isiku nõusolul või seaduse alusel ilma tema nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud, ei saa järeldada, et täiendaval avalikustamisel ei pruugi andmesubjekti jaoks olla olulisi tagajärgi. Andmete esialgne ja korduv avalikustamine võivad toimuda väga erinevas vormis ja väga erineva intensiivsusega, sõltuvalt andmete edastaja isikust, infokanalist, kontekstist, auditooriumist jne. Näiteks kohtuistungil avaldatud andmete uus avaldamine trükiväljaandes avardab reeglina oluliselt teavitatavate isikute ringi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral rõhutanud, et andmete kajastamine kohtumenetluses ei anna blankovolitust andmete avaldamiseks meedias (17. jaanuari 2012. a otsused asjas 33497/07: "Krone Verlag jt/Austria", p 49, ja asjas 3401/07: "Kurier/Austria", p 44; 10. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3514/02: "Eerikäinen jt/Soome", p 63).
25. Selleks, et korduva avalikustamisega kaasnevate täiendavate riivete üle ei otsustataks meelevaldselt, peab seadus PS §-st 14 tulenevalt sätestama juhtumid, mil korduv avalikustamine on lubatav. Proportsionaalne eraelu riive ei oleks see, kui hädavajaliku ja mõõduka piiratud avalikustamisega käiks alati kaasas piiramatu võimalus andmeid korduvalt töödelda. Säärane võimalus oleks ilmselges vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2-4). Mis puutub isiku enda poolt või tema nõusolekul avalikustatud andmetesse, siis tuleb arvestada, et andmesubjekt ei pruugi oma kunagise otsustuse tegemise hetkel olla ette näinud kõiki korduva avalikustamise viise ja nende tagajärgi oma õigustele.
Ainult IKS § 11 sätete kohaldamine ilma seaduse reservatsioonita ei tagaks korduval avalikustamisel andmesubjekti õiguste piisavat kaitset. Teataval määral kaitseks andmesubjekti korduva avalikustamise eest IKS § 11 lg 4. Selle sätte kohaselt on andmesubjektil teatud tingimustel õigus nõuda varem avalikustatud isikuandmete täiendava töötlemise lõpetamist, sh uuest avalikustamisest hoidumist. Selle õiguse efektiivne kasutamine eeldab aga, et andmesubjekti teavitatakse aegsasti andmete uue avalikustamise kavatsusest.
Tõsi, HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid. Isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirja (1026 SE I, p 3.2 § 11, 4. lõik) kohaselt tulenevad need põhimõtted peamiselt Eesti Ajalehtede Liidu koostatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksist (http://www.eall.ee/eetikakoodeks) ning selles valdkonnas üldiselt omaks võetud rahvusvahelistest printsiipidest. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-s 4.2 märgitakse: "Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled." HMS § 40 lg-st 1 ja Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-st 4.2 on aga võimalikud ulatuslikud erandid. Samuti ei taga HMS § 40 lg 1 ja IKS § 11 lg 2 andmesubjekti teavitamist, kui andmete töötlejaks ei ole haldusorgan ega ajakirjanik.
26. Nõue, et isikuandmete korduvaks avalikustamiseks peab olema seaduslik alus, ei piira andmete töötlemist ülemääraselt. Olgugi et IKS § 11 lg 1 sellele ei viita, on ka varem avalikustatud andmete uus töötlemine võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel. Kaitse juba avalikustatud andmete töötlemise eest ei saa olla ulatuslikum kui veel avaldamata andmete puhul. Samuti kohaldub juba avalikustatud andmete suhtes IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada.
Teistsugusele tulemusele ei ole võimalik jõuda ka sätte kujunemislugu ja eesmärki ning seaduse süstemaatikat arvesse võttes. IKS kuni 1. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsiooni § 2 lg 2 p-s 2 sätestati: "Käesolevat seadust ei kohaldata [---], kui töödeldakse õiguspäraselt avalikuks kasutamiseks antud isikuandmeid." Seaduse kehtiva redaktsiooni eelnõu seletuskirja (p 3.2 § 11, 1. lõik) kohaselt on IKS § 11 lg 1 eesmärk kaitsta varasemaga võrreldes "märksa paremini informatsioonilist enesemääramisõigust". IKS § 11 lg-s 1 loetletud asjaolud (isikuandmete avalikustamine andmesubjekti poolt, nõusoleku andmine isikuandmete avalikustamiseks, isikuandmete avalikustamine seaduse alusel) oleks täiendava avalikustamise eeldustena oluliselt laiemad, kui IKS v.r § 2 lg 2 p 2 teokoosseisu kirjeldus "õiguspäraselt avalikuks kasutamiseks antud isikuandmed". Seega tooks IKS § 11 lg 1 tõlgendamine andmete töötlemise seadusliku alusena kaasa informatsioonilise enesemääramisõiguse täiendava piiramise, mitte ulatuslikuma kaitse.
27. Isikuandmete kaitse seadus võtab üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivi nr 95/46/EÜ. Käesolev asi ei kuulu direktiivi 95/46/EÜ art 3 lg 2 esimesest taandest tulenevalt direktiivi reguleerimisalasse, sest kinnipeetava ja riigi suhe vangistuse täideviimisel jääb väljapoole ühenduse õigust. Samas ei ole IKS § 11 lg 1 puhul sätestatud, et seda lõiget kohaldataks ainult väljapoole ühenduse õigust jääva tegevuse suhtes. Seega tuleb IKS § 11 lg-t 1 püüda tõlgendada kooskõlas direktiiviga (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 35).
28. Direktiivis 95/46/EÜ loetleb andmete töötlemise õiguslikud alused ammendavalt art 7. Andmete varasem avalikustamine ei ole selle sätte kohaselt aluseks andmete uuele töötlemisele. Samuti puudub direktiivis 95/46/EÜ säte, millest võiks järeldada, et selle art-t 7 ei kohaldataks juhul, kui andmed on varem juba avalikustatud. Vastupidi, Euroopa Kohus märkis 16. detsembri 2008. a otsuses asjas nr C-73/07: "Satakunnan Markkinapörssi", et kui direktiivi 95/46/EÜ kohaldamisel tehtaks üldine erand avaldatud teabe osas, kaotaks direktiiv suuresti oma mõtte (p 48). Kohus järeldas, et direktiivi kohaldamisalasse kuulub ka selliste isikuandmete töötlemine, mis hõlmavad massiteabes juba avaldatud materjale (p 49).
Euroopa Kohus leidis 24. novembri 2011. a otsuses asjades nr C-468/10 ja C-469/10: "ASNEF" veel, et liikmesriigid ei saa lisada direktiivi 95/46/EÜ art-le 7 uusi isikuandmete töötlemise seaduslikkust puudutavaid kriteeriume ega kehtestada täiendavaid nõudeid, mis muudavad selles artiklis sätestatud kuuest kriteeriumist mõne kriteeriumi ulatust (p 32; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 17).
Küll võib isikuandmete varasemat avalikustamist võtta arvesse uue avalikustamise mõõdukuse hindamisel (vt eespool viidatud otsus asjas "ASNEF", p 44). See ei vabasta aga andmete avalikustajat nõudest, et avalikustamine peab toimuma seaduslikul alusel.
29. Järelikult oleks IKS § 11 lg 1 tõlgendamine isikuandmete töötlemise õigusliku alusena vastuolus ühenduse õigusega.
30. Isikuandmete avalikustamine pärast kohtuistungit ei saanud käesoleval juhul toimuda IKS § 11 lg 2 alusel. Nimetatud lõige sätestab: "Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi."
Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja -kanalid, mis ei ole adresseeritud üldsusele, ei ole kolleegiumi hinnangul IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Sisekommunikatsiooni kanalid kuuluvad asutuse sisemise suhtekorralduse, mitte ajakirjanduse valdkonda. IKS § 11 lg 2 eesmärk on tasakaalu loomine andmesubjekti põhiõiguste ja sõnavabaduse vahel, mitte muude õigushüvede kaitse. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele (PS § 45 lg 1). Riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat. IKS § 11 lg 2 võtab üle direktiivi 95/46/EÜ art 9. Sellest artiklist tulenevalt võib direktiivi II, IV ja VI peatüki sätetest teha erandeid üksnes sõnavabaduse tagamise eesmärgil, sh ajakirjanduse jaoks või kunstilise või kirjandusliku eneseväljenduse huvides (eespool viidatud otsus asjas "Satakunnan Markkinapörssi", p 55).
31. Erinevalt praegusest asjast on IKS § 11 lg 2 kohaldatav, kui riik edastab andmeid sõna- ja ajakirjandusvabaduse isikulisesse kaitsealasse jäävatele meediaväljaannetele ja -kanalitele. Vajadus selleks võib tuleneda PS § 44 lg-st 1. Euroopa Inimõiguste Kohus on näiteks tõdenud, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb vältimatult jagada informatsiooni rasketes ametialastes õigusrikkumistes esitatud süüdistuste kohta (8. aprilli 2010. a otsus asjas nr 40523/08: "Peša/Horvaatia", p 140).
32. Kolleegium ei välista, et alus asutuse sisekommunikatsiooni raames isikuandmete avalikustamiseks võib erandlikel juhtudel tuleneda IKS § 14 lg 2 p-st 1. Sisekommunikatsioon on oluline valitsusasutuste töö suunamisel ja koordineerimisel ning ministeeriumide valitsemisalade korraldamisel. Need ülesanded on ette nähtud Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg-s 1 ja PS § 94 lg-s 1. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kaebaja isikuandmete kajastamine Vangla Ekspressi artiklites vältimatult vajalik. Ametnike suunamiseks vajaliku info oleks ilmselgelt saanud esitada ka kaebaja isikut mainimata ja tema isikuandmeid sisaldavaid kriminaalasja tõendeid tsiteerimata. Kahtlust ei ole aga, et vanglateenistust vahetult puudutava kriminaalasja kajastamine kaebaja isikuandmeid kõrvale jättes oleks olnud põhjendatud.
33. Kuna kaebaja eraelu, süütuse presumptsiooni ning au ja hea nime riiveks ei leidu õiguslikku alust, olid vaidlusalused artiklid kaebaja isikuandmete avalikustamise ja tema kohta antud hinnangute osas õigusvastased.
Kaebaja viide VangS §-le 132 ei ole asjakohane. See säte reguleerib vanglaametniku teenistuskohustusi. See säte ei reguleeri Justiitsministeeriumi tegevust valitsusasutusena. Justiitsministeerium peab kinnipeetavate isikuandmeid töötlema kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega.
V
34. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Kuna nimetatud põhiõiguste riiveks puudus õiguslik alus, on käesolevas asjas tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega.
35. Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud siiski sedavõrd raske, et õigustada RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kolleegium peab seda seisukohta vajalikuks põhjendada eraldi kõigi riivatud põhiõiguste valguses.
36. Euroopa Inimõiguste Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni eesmärk on muu hulgas tagada õiglane kohtumenetlus kriminaalasjas. Süütuse presumptsiooni rikuvad ametnike avaldused poolelioleva kriminaalmenetluse kohta, kui nende eesmärk on panna üldsus uskuma, et kahtlusalune on süüdi, ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt. Süütuse presumptsiooni rikub ka enne seaduslikus korras süü tõestamist ametniku poolt tehtav avaldus, milles isikut peetakse süüdlaseks. Teisiti tuleb suhtuda avaldustesse selle kohta, et kedagi üksnes kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Ametnikud peavad hoolega valima oma sõnu sellistes avaldustes (nt 29. mai 2012. a otsus asjades nr 39820/08 ja 14942/09: "Šuvalov/Eesti", p 75; 20. detsembri 2011. a otsus asjas nr 12106/09: "Ergashev/Venemaa", p-d 169-170 koos täiendavate viidetega).
37. Euroopa Inimõiguste Kohus on konkreetsete juhtumite hindamisel muu hulgas pidanud oluliseks järgmisi aspekte: avalduse teinud ametniku positsioon; avalikkuse õigustatud huvi kriminaalasja vastu, sh süüdistatava varasem tegevus ja positsioon; arutusel oleva kuriteo raskus; avalduse keelekasutus; väidete suhtes tehtud reservatsioonid; seda, kas väidetakse kuriteo toimepanemist kui kindlat fakti või üksnes informeeritakse avalikkust süüdistuse esitamisest, kriminaalmenetluse käigust ja kahtlustuse sisust; avalduste ajastus ja kordumine; hinnangud ja metafoorid isiku kohta; prognoosid võimaliku kohtuotsuse kohta (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 36650/03: "Dovzhenko/Ukraina", p 52; eespool viidatud otsus asjas "Ergashev/Venemaa", p 171; 14. juuni 2011. a otsus asjas nr 36921/07: Garlicki/Poola, p 133; 24. mai 2011. a otsus asjas nr 53466/07: Konstas/Kreeka, p-d 42-45; 7. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 32130/03: "Petkov/Bulgaaria", p 92; 4. märtsi 2010. a otsus asjas nr 28245/04: "Mokhov/Venemaa", p 31; 23. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 13470/02: "Khuzhin/Venemaa", p-d 95-96; eespool viidatud otsus asjas "Peša/Horvaatia", p-d 140, 142-150; Arrigo ja Vella/Malta, 10. mai 2005. a otsus asjas nr 6569/04, p 2).
38. Erinevalt paljudest Euroopa Inimõiguste Kohtus lahendatud asjadest ei teinud käesoleval juhul avaldusi kaebaja kohta uurimisorganid, prokuratuur ega kõrgemad riigiametnikud, vaid Justiitsministeeriumi vanglateenistuse sisekontrolli ametnik. Kuigi vastustaja kinnitusel oli artiklite sisu kooskõlastatud riigiprokuröriga, ei nähtunud see artiklitest ega saanud seega lisada artiklitele täiendavat kaalu lugejate silmis.
Juulikuises artiklis tegi autor reservatsiooni, et "asjaosaliste kriminaalse süü kohta praegu veel midagi öelda ei saa". Selline reservatsioon ei pruugi alati neutraliseerida väiteid isiku süü kohta, kuid see näitab, et ametnik on näidanud hinnangute andmises üles vähemalt teatavat ettevaatlikkust.
25. märtsi ja 4. augusti 2006. a päeviku sissekannetest ning R. P. ja kaebaja vahelise telefonikõne üleskirjutusest võib lugeja järeldada, et kaebaja osales vägivaldsetes episoodides kaaskinnipeetavate vastu. Tsitaadid ise jäävad kriminaalasjas kohtule esitatud asjaolude neutraalse refereerimise piirdesse. Tsitaatide põhjal tehakse aga artiklites ka üldsõnaline järeldus, et rühmal kinnipeetavatel (sh kaebajal) oli lubatud kaaskinnipeetavate kallal vägivallatseda ja neid "karistada" ning et kaebaja organiseeris 4. augustil 2006 ohvri toomise peksjate juurde. Autori hinnangul on kaebajal ilmselt raske päeviku sissekandeid kohtule selgitada ning ülestähendused kinnitavad ühemõtteliselt süüdistuse versiooni. Nendes järeldustes on ametnik oma ettevaatlikkuse minetanud. Artiklid toovad päevavalgele kaebaja mineviku ja tema eluaegse vanglakaristuse. Kaebajat nimetatakse "politseinikutapjaks". Ka need osad artiklitest suunavad lugejat selgelt andma kaebajale negatiivset hinnangut.
Siiski ei väljenda ega propageeri ametnik otsesõnu veendumust, et kaebaja tuleb kirjeldatud asjaoludega seoses süüdi mõista. Oma veendumust süüdistuse õigsuses väljendab autor ennekõike vanglas valitsenud üldise korralageduse, seega vanglaametnike õigusrikkumisi puudutavas osas. Artiklid ei olnud adresseeritud üldsusele tervikuna, vaid vanglaametnikele. Kolleegium leiab, et selle sihtgrupi veendumuse kujundamine ei ole käsitatav kohtule surve avaldamisena kohtualuse süüdimõistmiseks. Kaebaja ei ole käesolevas asjas tuginenud ka sellele, et artiklid oleks mõjutanud mõnd konkreetset tunnistajat, kelle ütlustele tuginedes kaebaja süüdi mõisteti. Samuti ei tuginenud kaebaja kaitsja kriminaalasjas esitatud apellatsioonkaebuses (tl 46) sellele, et artiklites esitatud andmed oleks mõjutanud maakohtu otsuse sisu.
39. Kokkuvõtteks ei ole artiklitest nähtav eesmärk veenda üldsust kaebaja süüs ning kallutada sellega kohut tegema otsust kaebaja kahjuks.
40. Kuigi kaebaja andmete avaldamisel rikuti isikuandmete töötlemise reegleid, ei pea kolleegium rikkumist raskeks. Artiklid, sh päeviku ja telefonikõnede väljavõtted ei tungi antud juhul sügavale privaat- ega intiimsfääri. Isikuandmed puudutasid vägivallategusid kinnipeetavate suhtes, samuti vanglaametnike problemaatilisi suhteid kaebajaga. Kaebaja huvi vältida selliste asjaolude päevavalgele tulekut ei ole kaalukas. Lisaks tuleb eeldada, et kaebaja seotus avalikult toimuva kriminaalasja arutamisega oli vanglaametnikele, st artiklite lugejaskonnale valdavalt niikuinii teada. Kaebaja isik ei oleks ilmselt jäänud vanglaametnike jaoks tuvastamatuks ka artiklites kaebaja tegelikku identiteeti varjates.
41. Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107. Vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Kolleegium peab vajalikuks veel kord rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
42. VÕS §-des 1046 ja 1047 ning Riigikohtu senises praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, kuid selle tõesust ei saa tõendada. Tulenevalt faktiväidete esitamise kontekstist ja viisist võivad ka need võimaldada väärtushinnanguid.
Faktiväitega on maine kahjustamine õigusvastane, kui faktiväide ei vasta tõele. Tsiviilõigussuhetes loetakse õigusvastaseks ebakohane, st põhjendamatu või ebasünnis väärtushinnang. Ebakohane on ka ilmselgelt vulgaarne, inimväärikust alandav või inimest mõnitava tähendusega või ähvardusi sisaldav hinnang. Väärtushinnang on põhjendamatu, kui hinnang on kujundatud ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata asjaolusid või nende puudumist. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel peab kohus arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega tagatud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p-d 17 ja 20; 23. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 koos täiendavate viidetega). Need põhimõtted on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool, p-s 41 märgitud erisusi.
43. Vaidlustatud artiklid sisaldavad kaebaja suhtes nii faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid.
44. Artiklites sisaldunud väärtushinnangud ei olnud ebasündsad, vulgaarsed, inimväärikust alandavad, ähvardavad ega mõnitavad. Hinnangud näitavad küll kaebajat negatiivses valguses, kuid mitte sellise intensiivsusega, et pidada neid alandavateks ja naeruvääristavateks. Asjaolu, et kaebaja on pidanud artikliga seonduvat vanglaametnikele ja kaaskinnipeetavatele selgitama, ei tähenda iseenesest au ja hea nime teotamist. Kolleegium ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt tuleks vaidlusaluste andmete avaldamist lugeda kaebaja suhtes tavapärasest intensiivsemaks, sest kaebaja sootsiumiks on vangla. Ilmselgelt puudub alus eeldada, et kinnipeetavad, st süüdimõistetud kurjategijad ja nendega igapäevaselt kokku puutuvad vanglaametnikud suhtuksid kriminaalmenetluse kajastamise tõttu kaebajasse kriitilisemalt kui avalikkus üldiselt.
Kaebajaga tuleb nõustuda, et teda on artiklis võrreldud filmitegelasega. See võrdlus ei olnud aga meelevaldne ega põhinenud ebaõigetel faktidel. Kaebajat süüdistati kriminaalasjas nr 1-07-8640 just nimelt vägivallategudes: tapmisele kihutamises ning järjepidevas ja suurt valu põhjustanud väärkohtlemises. Erinevalt kaebajast leiab kolleegium, et väide "erinevate küsimuste arutamise" kohta ei sisalda hinnangut, et kaebaja pani toime vägivallategusid.
45. Asjakohane ei ole vaidlus selle üle, kas kaebaja oli seotud I. K. toomisega peksjate juurde. Sellist väidet ei ole detsembrikuises artiklis esitatud vastustaja faktiväitena. Artikkel vaid refereerib selles osas O. S. ütlusi. Ringkonnakohus on oma otsuses tuvastanud, et tunnistaja säärased ütlused andis (p 8).
Kassatsioonkaebuse väited ei viita menetlusvigadele selle asjaolu hindamisel. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on jätnud selles küsimuses analüüsimata maakohtu otsuse kriminaalasjas. Kaebaja hinnangul tuvastas maakohus, et kaebaja ei olnud seotud I. K. toomisega peksjate juurde. Isegi kui maakohus sellise asjaolu tuvastas, ei sea see kahtluse alla vastustaja poolt esitatud faktiväidet, et O. S. andis ütlusi kaebaja osaluse kohta. Seega ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 232 lg 1 kohaselt maakohtu otsust antud küsimuses hindama.
46. Kokkuvõttes peab kolleegium HKMS § 41 lg 5 ja RVastS § 9 lg 2 alusel kaebaja põhiõiguste rikkumise heastamiseks antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks vaidlustatud toimingute õigusvastasus osas, mis puudutab kaebaja isikuandmeid ja tema kohta antud hinnanguid. Sellega tuleb lugeda täielikult rahuldatuks tuvastamisnõue ja osaliselt rahuldatuks hüvitamisnõue.
VI
47. Kassatsioonkaebus on põhjendatud apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaks määramise osas.
Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.
Ringkonnakohus tegi ekslikult kindlaks, et kaebaja esindaja taotles apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist summas 28 eurot 7 senti. Vormikohastest taotlustest (tl-d 137, 139) nähtuvalt taotles esindaja tegelikult tasu kindlaksmääramist koos käibemaksuga summades 154 eurot 62 senti ja 5550 krooni (= 354 eurot 71 senti), seega kokku summas 509 eurot 33 senti. Sellele lisandusid sõidu- ja majanduskulud koos käibemaksuga 28 eurot 7 senti. Kokku taotles esindaja seega ringkonnakohtult riigi õigusabi tasude ja kulude kindlaksmääramist summas 537 eurot 40 senti.
Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist kokku summas 461 eurot 40 senti. Kolleegiumi hinnangul on selles ulatuses riigi õigusabi osutamine ning sellega seoses kulude kandmine asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud.
48. Lisaks taotleb kaebaja esindaja kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist koos käibemaksuga summas 115 eurot 20 senti. Kolleegiumi hinnangul on selles ulatuses riigi õigusabi osutamine kassatsiooniastmes põhjendatud. Taotlus tuleb rahuldada.
49. HKMS § 118 lg 2 kohaselt mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, menetlusabi saaja vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Riigikohus mõistab riigi õigusabi tasu vastustajalt välja täies ulatuses, sest mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on asjas täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu.
Koos Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2010. a määrusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasuga (5400 krooni = 345 eurot 12 senti) tuleb käesolevas asjas vastustajalt välja mõista 921 eurot 72 senti.
50. Vastavalt HKMS § 285 lg-le 1 ja HKMS v.r § 93 lg-le 4 muudab Riigikohus esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude jaotust. Vastavalt HKMS v.r § 92 lg-le 2 jätab Riigikohus eespool p-s 49 märgitud kaalutlustel menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus tasutud riigilõiv 250 krooni (= 15 eurot 98 senti). Halduskohtu istungil palus kaebaja väljamõistetava riigilõivu välja maksta L.K. arveldusarvele (tl-d 24, 60).
51. Kolleegium peab HKMS § 175 lg 3 alusel vajalikuks asendada käesoleva kohtuotsuse avaldamisel R. K., L. K., I. K., R. P. ja O. S. nimed initsiaalidega.
Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi