Riigikohtu 24. aprilli 2013 otsus kohtuasjas 3-2-1-30-13
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-2-1-30-13
Otsuse kuupäev
Tartu, 24. aprill 2013. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik
Kohtuasi
Osaühingu SENDERLEN hagi Hillar Lainevoolu vastu töötasu ja hüvitise tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-39061
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hillar Lainevoolu kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4447 eurot 6 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing SENDERLEN (registrikood 10490577), esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg
Kostja Hillar Lainevool, esindaja vandeadvokaat Kairi Tuulmägi
Asja läbivaatamise kuupäev
25. märts 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-39061 ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 12. detsembril 2012 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot Ülle Lainevoolu pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Osaühing SENDERLEN (hageja) esitas 3. juunil 2011 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjonile Hillar Lainevoolu (kostja) vastu avalduse, milles palus mõista kostjalt välja töötasu ja hüvitise 4447 eurot 6 senti. Töövaidluskomisjon lõpetas 20. juuli 2011. a otsusega menetluse põhjusel, et nõude lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse.
Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 19. augustil 2011 Harju Maakohtule avalduse töövaidluse läbivaatamiseks, paludes kostjalt välja mõista 5752 eurot 5 senti. 30. augustil 2011 vähendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 4447 eurot 6 senti.
Hagiavalduse kohaselt asus kostja hageja juurde tööle 1. novembril 2003 sõlmitud töölepingu alusel direktori ametikohale töötasuga 10 000 krooni kuus. Töölepingu p-s 4.5 lepiti kokku, et kostjale makstakse lahkumishüvitist kuue kuu töötasu ulatuses. 10. novembril 2003 valiti kostja hageja juhatuse liikmeks. Ajavahemikul 12. juuni 2009 kuni 22. oktoober 2010 oli kostja ainus hageja juhatuse liige. 22. oktoobrist 2010 kuni 18. veebruarini 2011 oli kostja üks kahest hageja juhatuse liikmest. 1. juunil 2006 suurendati poolte kokkuleppel kostja töötasu 13 000 kroonini, 1. jaanuaril 2010 vähendati seda poolte kokkuleppel 12 000 kroonini. Kostja ütles 1. veebruaril 2011 töölepingu alates 4. veebruarist 2011 erakorraliselt üles ning maksis juhatuse liikmena endale välja töölepingu p-s 4.5 kokkulepitud lahkumishüvitise 78 000 krooni ja vähem saadud töötasu 12 000 krooni, s.o kokku 90 000 krooni ehk 5752 eurot 5 senti.
Kostjal ei olnud õigust maksta endale töölepingu ülesütlemisel lahkumishüvitist ja töötasu. Töölepingust ei nähtu, et pooltel oli ühine tahe maksta töölepingu lõppemisel lahkumishüvitist sõltumata töösuhte lõppemise aluseks olevatest asjaoludest. Lepingus on märgitud üksnes hüvitise suurus. Kokkulepe, mille kohaselt tööandja kohustub töötaja suval töölepingu lõpetamisel maksma hüvitist, on vastuolus töölepingu seaduse (TLS) mõttega. Kuna pooltel ei ole selget kokkulepet, ei saa kostjaga sõlmitud töölepingu sõnastust tõlgendada selliselt, et hüvitist makstakse igal juhul, ükskõik kelle algatusel või millistel asjaoludel tööleping lõpeb. Kostjal oleks õigus saada lahkumishüvitist, kui töösuhe oleks lõppenud hageja algatusel. Praegusel juhul lõppes töösuhe kostja soovil.
Kostja suurendas tagantjärele oma töötasu ilma juhatuse või osanike otsuseta. Kostjal ei olnud juhatuse liikmena õigust langetada juhtimisotsuseid ainuisikuliselt. Kuna kostja aktsepteeris töötasu vähendamist alates 1. jaanuarist 2010, oli poolte vahel kokkulepe, et kostja töötasu on 12 000 krooni. Sellist töötasu suurust kajastab ka töötasuarvestus. Pooled ei ole kostja töötasu suurendamiseks uut kokkulepet sõlminud. Seega on kostja töölepingu lõpetamisel tasunud endale ebaseaduslikult töötasu 12 000 krooni. Töötasu tagantjärele suurendamise tõttu arvutas ja maksis kostja endale ka suuremat lahkumishüvitist 78 000 krooni (6 * 13 000 krooni). Kui kostja võis endale lahkumishüvitist maksta, on ta arvutanud seda lubatust suuremas määras.
2. Kostja ei tunnistanud hagi.
Kostjal oli hageja juhatuse liikmena õigus maksta töötajatele, sh endale nii töötasu kui ka lõpparve, mh lahkumishüvitis. Väljamaksete tegemisel ei rikkunud kostja äriseadustikku ega hea usu põhimõtet. Alates 1. juunist 2006 oli kostja töötasu 13 000 krooni kuus. Kuna hageja majanduslik olukord oli alates 2009. a suvest raske, jättis kostja kulutuste vähendamise eesmärgil endale 2010. aastal iga kuu välja maksmata 1000 krooni. Pooled ei olnud kostja töötasu kokkuleppel vähendanud, selle kohta ei ole juhatuse otsust ega töölepingu muudatust. Kostja ei ole töötasu vähendamist tunnistanud. Kuna kostjal oli hageja juhatuse liikmena volitus maksta töötasu, arvutatigi talle tema nõusolekul iga kuu kokkulepitust vähem töötasu. Töölepingu lõppemisel oli kostjal õigus saada ka 2010. aastal vähem saadud töötasu. Hageja esitatud töötasuarvestus ja majandusaasta aruanne ei tõenda kostja töötasu muutmise kokkulepet ja töötasu suurust. Töötasu muudatuseks ei ole asjaolu, et hageja teine juhatuse liige aktsepteeris kostjale vähendatud töötasu maksmist.
Pooled olid sõlminud nii kirjaliku töölepingu kui ka suulise käsunduslepingu. Töölepingu p-s 4.5 leppisid pooled kokku, et hageja maksab kostjale lahkumishüvitiseks kuue kuu töötasu. Töölepingus ei ole märgitud hüvitise maksmise tingimusi, kuid kokkulepe ei ole vastuolus seaduse sisu ja mõttega. Lepingu sõlmimisel nägid nii hageja kui ka kostja ette, et hüvitist makstakse sõltumata lepingu lõppemise alusest. Töölepingust ega seadusest ei tulene, et lahkumishüvitist makstakse üksnes juhul, kui töölepingu ütleb üles hageja. Kuigi kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avalduses ei ole ülesütlemise alust märgitud, oli selleks TLS § 91 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus. Ülesütlemise alusena töölepingusse märgitud TLS § 85 lg 1 on vale.
3. Harju Maakohus jättis 8. juuni 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt asus kostja 1. novembril 2003 sõlmitud töölepingu alusel hageja juures tööle direktori ametikohal. Töölepingu p 4.2 järgi oli kostja töötasu 10 000 krooni kuus. Töölepingu p 4.5 kohaselt on kostjale ettenähtud lahkumishüvitis kuue kuu töötasu suuruses määras. Pooled muutsid 1. juunil 2006 töölepingu p 4.2, suurendades töötasu 13 000 kroonini. 10. novembril 2003 valiti kostja hageja juhatuse liikmeks. Ajavahemikul 12. juuni 2009 kuni 22. oktoober 2010 oli kostja ainus hageja juhatuse liige, 22. oktoobrist 2010 kuni 18. veebruarini 2011 oli hageja üks kahest juhatuse liikmest. 1. veebruaril 2011 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles palus lepingu lõpetada 4. veebruarist 2011 põhjendusel, et tal ei ole võimalik täita tööülesandeid hageja enamusosaniku ja teise juhatuse liikmega tekkinud lahkhelide tõttu. Kostja maksis 1. veebruaril 2011 endale töölepingu lõpetamisel hüvitisena välja töölepingus kokkulepitud kuue kuu töötasu suuruse lahkumishüvitise (78 000 krooni) ja 2010. a-l iga kuu 1000 krooni vähem arvutatud ja maksmata töötasu (12 000 krooni). Hageja nõuab kostjalt lahkumishüvitise ja enam makstud töötasu, s.o kokku 4447 euro 6 sendi tagastamist.
Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et hageja lõpetas töölepingu valesti TLS § 85 lg 1 alusel. Kostja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 2 ettenähtud tähtaja jooksul.
Kostja oli hageja juhatuse liikmena pädev otsustama töötasude suuruse üle. Kostja nõusolekul arvutati talle töölepingu p-des 8 ja 4.2 kokkulepitud töötasust 2010. a-l iga kuu 1000 krooni vähem. Töölepingu lõppemisel oli kostjal õigus saada 2010. a-l vähem saadud töötasu, s.o kokku 12 000 krooni. Hageja esitatud dokument kostja töötasu suuruse kohta tõendab kostjale 2010. a-l tegelikult arvutatud töötasu, mitte töölepingus kokkulepitud töötasu suurust. See tõend ei asenda töötasu suuruse muutmise kokkulepet. Kuivõrd kostja korraldusel arvutas hageja raamatupidaja talle 2010. a-l iga kuu töötasu 12 000 krooni ja maksis selle ka välja, ei saanud vähem arvutatud ja makstud töötasud raamatupidamisdokumentides kajastuda. Tõendatud ei ole, et kostja töötasu vähendati kooskõlas TLS §-ga 12 poolte kokkuleppel või hageja osanike või juhatuse otsusega.
Hageja põhikirja, kostja töölepingu ega hageja ühegi osanike otsusega ei piiratud kostja kui juhatuse liikme õigusi rahaliste väljamaksete suuruse osas. Seega ei kuritarvitanud kostja oma õigusi, kui maksis töölepingu lõppemisel endale töölepingus kokkulepitud töötasu ja hüvitise.
Töölepingu p 4.5 ei sisalda lahkumishüvitise maksmiseks mingeid piiranguid. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et töölepingu sõlmimisel oli tema üheks tingimuseks, et töölepingu lõppemisel makstakse talle kuue kuu töötasu suurune lahkumishüvitis, kuna sellisel ametikohal võivad ettevõtte juhtide vahel tekkida kergesti erimeelsused ja lahkhelid. Seega oli töölepingu p 4.5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 alusel poolte tegelik ühine tahe maksta kostjale töösuhte lõppemisel kuue kuu töötasu suurune lahkumishüvitis. Kostja ei ole lahkumishüvitise maksmisel rikkunud äriseadustikku ega käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.
4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 5752 eurot 5 senti.
Hageja arvates tõlgendas maakohus valesti võlaõigusseaduse VÕS § 29 lg-t 1 ning ei arvestanud Riigikohtu praktikaga. Töölepingu sõlmimisel ei olnud poolte eesmärgiks ja tahteks maksta kostjale lahkumishüvitist sõltumata töösuhte lõppemise asjaoludest. Kostjal oleks olnud õigus saada hüvitist siis, kui töösuhe oleks lõppenud hageja algatusel. Ülesütlemise aluseks oli kostja enda otsus. Maakohus hindas valesti juhatuse liikme volitusi rahaliste väljamaksete tegemisel. Kostja ületas juhatuse liikme otsustuspädevust, kuna kõigi töötasudega seotud küsimuste otsustamise pädevus on hageja osanike koosolekul või juhatusel.
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 4447 eurot 6 senti. Ringkonnakohus jättis kõigist menetluskuludest 77,3% kostja ja 22,7% hageja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 1. novembril 2003 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle direktorina töötasuga 10 000 krooni kuus. Töölepingu p 4.5 on sõnastatud järgmiselt: „Töötajale on ette nähtud lahkumiskompensatsioon 6 (kuue) kuu palga ulatuses." 10. novembril 2003 valiti kostja hageja juhatuse liikmeks. Juhatuse liikmeks saamisel ei sõlmitud kostjaga uut kirjalikku lepingut ning juhatuse liikme tasu talle ei makstud. 1. juunil 2006 muutsid pooled töölepingu p 4.2, suurendades kostja töötasu 13 000 kroonini kuus. 1. veebruaril 2011 esitas kostja hagejale avalduse, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 4. veebruarist 2011. Samal päeval kandis kostja hageja juhatuse liikmena kostja kontolt oma pangakontole lahkumishüvitise ja 2010. a-l vähem saadud töötasu, s.o ilma tulumaksuta kokku 4447 eurot 6 senti.
Pooled on pidanud nendevahelist õigussuhet töösuhteks. Maakohus kvalifitseeriski poolte õigussuhte töösuhteks. Pooled ei ole menetluses esile toonud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks ringkonnakohus kvalifitseerida õigussuhte üksnes käsundina. Kuigi direktori ülesanded langevad eelduslikult suures osas kokku juhatuse liikme ülesannetega, ei ole välistatud, et mõlemaid ülesandeid täidab samal ajal üks isik. Apellatsioonikohtu istungil jäid mõlemad pooled selle juurde, et kostja tegi väljamakseid töösuhtes.
Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et vaidlusalune tööleping lõppes TLS § 85 lg 1 alusel kostja korralise ülesütlemisega. Enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei näinud ette hüvitise maksmist töötajale, kui tööleping lõpetatakse töötaja soovil. Samas ei keelanud seadus leppida pooltel kokku töölepingu lõpetamises seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel. TLS § 14 lg-s 1 sätestati, et töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega.
Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-86-98 tehtud otsuses leidnud, et töötaja õiguste laiendamine ei või olla vastuolus seadusega, ning et kokkulepe, mille kohaselt töötaja suval töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastolus töölepingu seaduse mõttega. Riigikohus on varem leidnud ka seda, et kui selliselt on kokku lepitud, on töötajal õigus töölepingu lõpetamisel saada seaduses ettenähtust suuremat hüvitist (otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-00 ja nr 3-2-1-155-00), st lahkumise puhuks seaduses ette nähtud hüvitise maksmise aluse olemasolul saab hüvitise määra kokkuleppega suurendada. Tsiviilasjas nr 3-2-1-55-01 tehtud otsuses on Riigikohus märkinud, et töölepingu seadus ei keela pooltel kokku leppida töölepingu lõpetamises seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel, kuid sellisel juhul tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse kokkulepitud soodustusele.
Kostjaga sõlmitud tööleping ei sisalda töölepingu lõpetamise aluseid, mille korral on kostjal õigus saada lahkumishüvitist. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et pooled leppisid töölepingu sõlmimisel hüvitise maksmises kokku selleks, et märkida ära kostja tööpanus tegevdirektorina, ka siis, kui tööleping lõpetatakse kostja algatusel. Kostja väide ei ole ka eluliselt usutav, sest enne tema tööle asumist ei olnud teada, milline on tema tööpanus tegevdirektorina, sh kui kaua ta selles ametis töötab. Seega ei anna töölepingu p 4.5 kostjale õigust saada lahkumishüvitist, kui kostja lahkub töölt omal soovil. Eelneva tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lahkumishüvitis ja töötasu, s.o kokku 4447 eurot 6 senti. Kuna hageja nõue tuleb rahuldada, ei ole otsuses vaja käsitleda asjaolusid, mis on seotud kostja väidetavalt vähem saadud töötasu arvel endale tehtud väljamaksetega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.
Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et töölepingu p 4.5 tuleb tõlgendada enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse järgi, ning jättis tähelepanuta alates sellest kuupäevast kehtiva töölepingu seaduse põhimõtted. Alates 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus võimaldab sõlmida töötajale soodsamaid kokkuleppeid. Apellatsioonikohus leidis Riigikohtu vananenud praktika alusel ekslikult, et pooled ei või leppida töölepingus kokku tööandja kohustuses maksta lahkumishüvitist mis tahes töölepingu lõppemise põhjuse korral. Ringkonnakohus ei analüüsinud, milline oli poolte ühine tegelik tahe töölepingu p 4.5 sõlmimisel, ja jättis sellekohased tõendid hindamata. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et poolte ühine tahe oli maksta kostjale lahkumishüvitist ka juhul, kui tööleping lõpeb tema enda algatusel. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Lisaks ei põhjendanud ringkonnakohus, miks tuleb rahuldada hageja enamsaadud töötasu tagastamise nõue.
8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
Ringkonnakohus kohaldas TLS § 131 lg 2 alusel õigesti enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadust. Nii varasem kui ka praegu kehtiv töölepingu seadus võimaldab pooltel sõlmida seaduses sätestatust töötajale soodsamaid kokkuleppeid. Kostjal ei ole õigust saada lahkumishüvitist, kuna pooled ei leppinud kokku, millistel juhtudel lahkumishüvitist makstakse. Kuna poolte ühine tahe ei ole tõendatud, tuleb lahkumishüvitise maksmise tingimust tõlgendada kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4. Kuivõrd seadus ei eelda, et poolte kokkulepitud lahkumishüvitis tuleb maksta sõltumata töölepingu lõpetamise alusest, tuleb töölepingu p 4.5 sisustamisel lähtuda eelkõige mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest ning lepingu olemusest ja eesmärgist. Ringkonnakohus rikkus töötasu väljamõistmisel kohustust otsust põhjendada, kuid see asjaolu ei anna alust jätta selles osas jõusse maakohtu otsust. Kostjal ei olnud alust endale töölepingu lõppemisel töötasu välja maksta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et nad olid sõlminud töölepingu, mis lõppes kostjapoolse ülesütlemisega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et töölepingu ülesütlemisel maksis kostja endale hageja juhatuse liikmena lahkumishüvitist ja töösuhte ajal vähem makstud töötasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus saada hagejalt lahkumishüvitist ja saamata jäänud töötasu. Maakohus leidis, et kostjal on õigus saada lahkumishüvitist vaatamata sellele, et tööleping lõppes tema enda algatusel. Samuti leidis maakohus, et kostjal on õigus saada vähem makstud töötasu, kuna töötasu vähendamise kokkulepe ega hageja osanike või juhatuse otsuse olemasolu ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei olnud kostjal õigust lahkumishüvitist saada, kuna tööleping lõppes tema enda algatusel. Ringkonnakohus leidis ka seda, et kostja peab tagastama hagejale enam saadud töötasu.
11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et TLS § 131 lg 2 alusel tuleb töölepingu p-s 4.5 sätestatud lahkumishüvitise maksmise kokkulepet tõlgendada enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse alusel. Asjaolu, et lahkumishüvitis maksti pärast 1. juulit 2009, ei anna alust tõlgendada töölepingut alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse järgi.
12. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 14 lg 1 järgi võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et TLS § 14 lg-s 1 sätestatut tuleb mõista nii, et töötajale võib anda rohkem õigusi, kui on antud seaduse või haldusaktiga, kuid töötaja õiguste laiendamine ei või olla vastuolus seadusega. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel (enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 79 lg 1) sõltub ainult töötaja suvast, mille põhjust ta ei pea avaldama. Töötajal on seaduse järgi õigus teatada tööandjale vähemalt üks kuu ette ja selle tähtaja möödumisel tööleping lõpetada. Kokkulepe, millega tööandja kohustub töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel maksma hüvitist, on vastuolus töölepingu seaduse mõttega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. septembri 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-98). Lisaks on kolleegium varem leidnud, et töölepingu lõpetamiseks seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse kokkulepitud soodustusele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-01).
Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et alates 1. juulist 2002 kohaldub töölepingule lisaks töölepingu seadusele ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatu (VÕS § 1 lg 1). Seega kehtib töösuhetes mh VÕS § 6 lg 2, mille järgi ei kohaldata võlasuhtele mh tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Sellest järeldub, et poolte kokkulepet lahkumishüvitise maksmise kohta ei kohaldata, kui see kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus näiteks kokkulepe, mille järgi makstakse töötajale lahkumishüvitist, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse või töötajast tuleneva muu sarnase põhjuse tõttu (vt ka nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-01). Selliseid asjaolusid ei ole pooled esile toonud ega kohtud tuvastanud.
Kolleegium leiab ka seda, et lahkumishüvitise maksmist ei välista ainuüksi asjaolu, et töölepingus ei ole sätestatud, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse hüvitist saada. Kui töölepingus ei ole määratud, millisel lepingu lõpetamise alusel on töötajal õigus lahkumishüvitist saada, tuleb töölepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Maakohus on nii hea usu põhimõtet kui ka VÕS § 29 kohaldanud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb töölepingut teist moodi tõlgendada.
13. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse ka osas, millega rahuldati hageja töötasu tagastamise nõue, ei ole ringkonnakohus võtnud otsuses seisukohta ühegi poolte maakohtu menetluses esitatud väite ja vastuväite kohta. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5 ja § 442 lg-s 8 sätestatut.
Kuna Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi seotud alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludega ning ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda, ei ole kolleegiumil võimalik hageja töötasu tagastamise nõude kohta põhjendatud seisukohta võtta. Kuivõrd selle nõude rahuldamisest sõltub ka see, kas lahkumishüvitise tagastamise nõue tuleb osaliselt rahuldada, tuleb asi tervikuna saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ringkonnakohtule kohustuslikud.
14. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud tagastada kautsjoni isikule, kes selle tasus.
Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi