Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-188-12
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-2-1-188-12
Otsuse kuupäev
Tartu, 25. veebruar 2013. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) hagi Veronika Rebase, Andres Sallo ja Kalev Koorti vastu 32 293 euro 34 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58837
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
32 293 eurot 34 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
Kostjad
Kalev Koort, Andres Sallo ja Veronika Rebane, kostjate esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi
Asja läbivaatamise kuupäev
28. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58837 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Eesti Vabariik (hageja) esitas 24. novembril 2010 Tartu Maakohtule osaühingu VELDT-DRIEL (pankrotis, endise ärinimega osaühing AATOMIK-TRANSPORT) (kostja I), Veronika Rebase (kostja II), Andres Sallo (kostja III) ja Kalev Koorti (kostja IV) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 566 261 krooni (36 190 eurot 67 senti). Hageja vähendas 16. veebruaril 2011 oma nõuet 32 293 euro 34 sendini, kuna kostjad olid osa võlga tasunud.
Hagiavalduse kohaselt on kostjad II-IV kostja I juhatuse liikmed. 2008. a majandusaasta aruande järgi on kostjal I 31. detsembri 2008 seisuga maksuvõlg 482 563 krooni ja käibemaksu enammakse 74 900 krooni. 30. jaanuari 2009 seisuga oli kostjal I maksuvõlg tema enda andmetel 471 254 krooni ja käibemaksu enammakse 23 721 krooni. Maksukohustuslaste registri andmetel on kostja I maksuvõlg 19. novembri 2010 seisuga kokku 925 822 krooni, millest põhimaksu osa on 659 695 krooni ja intressi osa 266 127 krooni. Hagejal ei ole õnnestunud kostja I vara arvel maksunõuet rahuldada. Kostja I on püsivalt maksejõuetu hiljemalt alates 31. jaanuarist 2009. Sellest ajast ületavad kostja I kohustused tema varasid. Kostja I majandustegevus lõppes 2008. aastal kahjumiga. Samuti oli kostja I kahjumis 2009. aasta jaanuaris ning 31. jaanuari seisuga oli ta omakapital negatiivne. Kostja I kõik maksevõime näitajad olid alla normi või negatiivsed. Kostjad II-IV ei esitanud sellises olukorras pankrotiavaldust ega teinud midagi kostja I majandusliku olukorra parandamiseks. Kostja I majanduslikud näitajad halvenesid järgmistel kuudel veelgi.
Kostjad II-IV on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Hiljemalt 31. jaanuaril 2009 pidi kostjatel II-IV olema selge, et kostja I on püsivalt maksejõuetu. Seega tulnuks pankrotiavaldus esitada hiljemalt 20. veebruaril 2009. Hageja kahju hüvitamise nõue põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. ÄS § 180 lg 51 on võlausaldajate kaitsenorm, tagamaks, et võlausaldajad saaksid oma nõuded võimalikult suures osas rahuldatud ning et võlausaldajate nõuded ei suureneks pankrotis oleva äriühingu edasitegutsemise tõttu. Kostja I maksuvõlg oli 31. jaanuari 2009 seisuga 447 533 krooni. Kostja I pearaamatu andmetel oli kostjal I sel ajal vara 9 002 395 krooni ja kohustusi 9 204 115 krooni. Arvestades kostja I varast maha tõenäolised pankrotimenetluse kulud, läinuks õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral võlausaldajate vahel jagamisele 8 436 285 krooni, millest hageja oleks saanud 431 940 krooni. Kostja I on tasunud sellest 82 231 krooni. Ülejäänud maksunõuet ei ole võimalik rahuldada. Seega on hageja kahjuks 349 709 krooni. Samuti on hageja kahjuks kostja I maksejõuetuse seisundis edasitegutsemisel tekkinud käibemaksu võlg 216 552 krooni.
2. Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
3. Kostjad II-IV hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Kostjad leidsid, et tegemist on avalik-õigusliku maksuvaidlusega, mida ei saa lahendada tsiviilkohtumenetluses. Maksuvõla sissenõudmist reguleerib maksukorralduse seadus (MKS). Äriühingu maksukohustusest tulenevate nõuete esitamist juhatuse liikmete vastu reguleerivad MKS § 8 lg 1 ja § 96. Maksukohustuslaselt ei saa nõuda maksuvõlga tsiviilkorras. Samuti ei olnud kostja I püsivalt maksejõuetu hageja väidetud ajal. Ainuüksi omakapitali negatiivseks muutumine ei saa kaasa tuua pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kostja I oli küll makseraskustes, kuid tol ajal olid olemas võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks. Kostja I esitas 18. aprillil 2011 maksuvõla ajatamise taotluse, milles pakkus tagatiseks hüpoteegi seadmist kahele kinnisasjale väärtusega kokku 21 834 eurot. Hageja keeldus sellest. Seetõttu tuleks selles ulatuses jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostja I vastu ei ole võimalik nõuet rahuldada.
4. Tartu Maakohus jättis 16. septembri 2011. a määrusega hagi kostja I vastu pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna 31. mail 2011 kuulutati välja kostja I pankrot.
5. Tartu Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi kostjatelt 26 190 euro 67 sendi väljamõistmiseks rahuldamata.
Maakohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 toodud seisukohtadest on hageja nõude läbivaatamine maakohtu pädevuses. ÄS § 180 lg 51 kohaselt oli kostjatel II-IV kohustus esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel kostja I kui osaühingu maksejõuetuse ilmnemisest kohtule pankrotiavaldus. Samas ei too nimetatud kohustuse rikkumine kohe kaasa kostjate II-IV kui kostja I juhatuse liikmete tsiviilõiguslikku vastutust hageja ees. Juhatuse liikmel vastuse tekkimiseks ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel juhatuse liikmete vastu kahjunõude esitamiseks on lisaks kahju tekkimisele tarvis tuvastada ka põhjuslik seos juhatuse liikmete tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikmete süü.
Hageja on tõenditena esitanud vaid majandusnäitajate analüüsid, kostja I pearaamatu väljatrükid, kinnistusraamatu väljavõtted, kostja I nõuete saldod, teate pangakonto arestimise kohta, täitmisavaldused, kostja I rahalised laekumised ajavahemikul 19. novembrist 2010 kuni 15. veebruarini 2011 ning ajutise pankrotihalduri aruande kostja I pankrotimenetluses. Need dokumendid ei tõenda põhjuslikku seost hagejale kahju tekkimise ja kostjate II-IV tegevuse vahel ega viimaste süüd. Põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostjate käitumise vahel ei saa tõendada üksnes majandusnäitajatele tuginedes. Riigikohtu kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11 avaldatud seisukoha kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (praegusel juhul 31. detsembril 2008). Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või kahjumi suuruse alusel. See, kui äriühingu netovara on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotis. Võlgniku pankrotiavaldust esitama kohustatud isik peab muu hulgas vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et võlgniku majanduslik olukord on muutunud püsivalt selliseks, mis ei võimalda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Piisab, kui isik saab üldjoontes aru, et võlgnik ei ole enam võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline seisund püsiv. Olukorras, kus raamatupidamisandmed viitavad võlgniku püsivale maksejõuetusele, kuid võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises süüdistatav isik väidab, et tal oli vaatamata sellele põhjendatud alus arvata, et äriühing ei ole tegelikult püsivalt maksejõuetu, peab ta enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale tegeliku võimaluse neid asjaolusid kontrollida.
Menetluse käigus esiletoodud asjaoludest lähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et kostjad II-IV pidasid võimalikuks või möönsid, et kostja I ei ole püsivalt võimeline oma kohustusi võlausaldajate vastu täitma, kuid vaatamata sellele jätkasid majandustegevust. Kostjad on korduvalt viidanud asjaolule, et 31. detsembri 2008 seisuga oli kostja I küll makseraskustes, kuid siis olid olemas selged võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljatulemiseks. Sõlmiti mitmeid lepinguid, mille mahud oleksid kostja I majandustegevust elavdanud. Ka praeguse menetluse ajal on kostjad püüdnud võlgnevust likvideerida. Kostjad on esitanud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse, eksperdihinnangu hoonestamata kinnistute Kanarbiku ja Karulaane turuväärtuse kohta ja hageja otsuse maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kostjate väitele, mille kohaselt on kostjad püüdnud äriühingut madalseisust välja tuua ja on pakkunud selleks hagejale lahendusi, mh olemasoleva hüpoteegi loovutamist, ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Seetõttu ei ole hageja esitanud piisavalt tõendeid kostjate süü tuvastamiseks. Hüpoteegi vastuvõtmisest loobumine ei saa luua hagejale võimalust esitada nõuet juhatuse liikme vastu.
6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt II-IV solidaarselt tema kasuks välja 32 293 eurot 34 senti. Hageja leidis, et maakohus ei olnud põhjendanud oma seisukohta tõendite ebapiisavuse kohta, vaid on kirjeldanud üksnes ühe Riigikohtu lahendi sisu. Hageja ei tuginenud hagis mitte üksikutele kostja I majandusnäitajatele, vaid tõi välja kostja I tervikliku majandusliku olukorra. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta nõustus kostjate II-IV vastuväidetega kostja I maksevõime kohta.
7. Kostjad II-IV vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus parandas maakohtu otsuse resolutsiooni ja luges hagi rahuldamata jäetuks 32 293 euro 34 sendi nõudes. Ringkonnakohus leidis et maakohus on ekslikult märkinud otsuse resolutsioonis rahuldamata jääva nõude summana 26 190 eurot 67 senti. Hageja on esitanud 32 293 eurot 34 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude. Maakohus on jätnud nõude täies ulatuses rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud summa 26 190 eurot 67 senti on ilmne ebatäpsus, mis ei mõjuta otsuse sisu.
Ringkonnakohus leidis, et osaühingu juhatuse liikmel tekib ÄS § 180 lg 51 kohaselt pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv maksejõuetus on ilmne. Maksejõuetuse mõiste tuleneb PankrS § 1 lg-st 2, mille kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Toodud definitsioonid väljendavad maksejõuetuse kaht liiki, milleks on esiteks nn likviidsuspõhine ehk rahavooline maksejõuetus, mis juhul ei ole võlgnik võimeline täitma tähtaegselt võlausaldajate nõudeid, ja teiseks nn bilansiline maksejõuetus, mille puhul võlgniku kohustuste maht ületab tema vara. Seega on asjakohane kostjate väide, et äriühingu maksevõimelisuse või -võimetuse kindlakstegemisel tuleb arvestada mõlemat hindamisviisi. Äriühingu püsivat maksejõuetust ei ole üldjuhul võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või kahjumi suuruse alusel. Netovara negatiivsuse korral, s.o kui äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, ongi sisuliselt tegemist nn bilansilise maksejõuetusega. Kuigi netovara negatiivsus annab põhjendatud aluse kahelda äriühingu maksejõulisuses, ei võimalda ainuüksi see asjaolu teha automaatset järeldust, et äriühing on sattunud pöördumatult pankrotiseisu. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Siiski on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellega kaasnev põhjendatud kahtlus äriühingu maksejõulisuse osas saab olla kummutatav vaid niisuguste andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (kasumi tekkimine, realistlikud positiivsed tulevikuootused). Äriühingu objektiivset püsivat maksejõuetust saab pidada ilmseks, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada äriühingut püsivalt maksejõuetuks. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda nendest andmetest, mis olid kättesaadavad maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal.
Hageja nõue on rajatud sellele, et kostjatele II-IV kui äriühingu juhatuse liikmetele pidi äriühingu pankrotiseis olema teada hiljemalt 31. jaanuariks 2009 ning sellest kuupäevast alates tuleks arvestada ka pankrotiavalduse esitamise kohustuse tähtaja kulgema hakkamist. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja I omakapital (netovara) negatiivne alates 2009. aasta jaanuarist, kusjuures kogu 2009. aasta jooksul olukord ei paranenud. Samuti oli kostja I kahjumis juba 31. detsembri 2008 seisuga ning 2009. aasta vältel suurenes kahjum tunduvalt (aasta alguse seisuga 1 261 172 krooni, aasta lõpu seisuga juba 6 207 685 krooni). Hinnates kostja I majandustegevuse efektiivsust kasumlikkuse kriteeriumi põhjal ei ole seega võimalik asuda seisukohale, nagu olnuks vaatamata netovara negatiivsusele kostja I tegutsemine 2009. aasta vältel jätkusuutlik ning et netovara negatiivsusel põhinev kahtlus osaühingu maksejõulisuse osas oleks kõrvaldatud. Kostja I 2008. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kostjal I 31. detsembri 2008 seisuga vara kokku 9 926 176 krooni väärtuses, millest 8 802 524 krooni moodustas käibevara, mis omakorda koosnes 8 749 068 krooni ulatuses nõuetest ja ettemaksetest. Sama aja seisuga oli osaühingul lühiajalisi kohustusi kokku 8 854 475 krooni ning pikaajalisi kohustusi 12 248 krooni. Seega oli lühiajaliste kohustuste osakaal märkimisväärselt suur, kuid kohtule esitatud andmetest ei selgu, kas kostjatele II-IV kui kostja I juhatuse liikmetele pidi juba 31. detsembri 2008 seisuga olema ilmne, et ühingu käibevara arvel ei ole realistlik neid kohustusi täita.
Tõendatud ei ole kostja I püsiv maksejõuetus juba 31. detsembri 2008 seisuga. Nimetatud kuupäeva seisuga ei leidnud kinnitust ei bilansiline maksejõuetus ega äriühingu mittelikviidsus. Kostja I tegutses 2008. aastal küll kahjumiga, kuid ainuüksi kahjumi alusel ei ole tuvastatav ühingu püsiv maksejõuetus. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I oli muutunud püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 31. jaanuari 2009 seisuga, millest tulenevalt pidanuksid juhatuse liikmed esitama ÄS § 180 lg 51 kohaselt pankrotiavalduse 20. veebruariks 2009. Võrreldes 31. detsembri 2008 andmetega, oli kostja I majanduslik seisund kuu ajaga halvenenud ning tõendatud on ka omakapitali muutumine negatiivseks. Kostja I kohustused ületasid tema vara. Seega esines nn bilansiline maksejõuetus. Vahetult ei tulene sellest, nagu olnuks kostja I samal ajal ka võimetu täitma võlausaldajate jooksvaid nõudeid (likviidsus). Seega ei ole üheselt tuvastatav ka kostja I püsiv maksejõuetus nimetatud kuupäeva seisuga. Kohtule esitatud andmete põhjal ei saa välja tuua kindlat aega, millal muutus kostja I püsivalt maksejõuetuks. Kahjumi tõttu oli äriühingu majanduslik seisund halb juba 2008. aastal. Kostja I omakapitali muutumine negatiivseks on tõendatud alates 2009. aastast ning see olukord edaspidi ei paranenud, vaid kostja I kohustused ületasid varasid kasvavas mahus. Samuti suurenes kahjum. Andmetest ei nähtu, millal täpselt muutus kostja I mittelikviidseks, st ei suutnud enam täita oma lühiajalisi kohustusi. Lähtudes eeltoodust, oli kostja I muutunud püsivalt maksejõuetuks 2009. aasta kevadeks. Selleks ajaks pidi juhatuse liikmetele olema selge, et tekkinud olukord ei ole ajutine. Puudus ka niisugune positiivne tulevikuperspektiiv, millest lähtudes majanduslikud raskused võinuksid olla ületatavad. Kostjad II-IV on rikkunud seadusest tulenevat kohustust esitada osaühingu pankrotiavaldus hiljemalt 31. maiks 2009. Püsiva maksejõuetuse tekkimine ei pruugi olla seostatav mingi konkreetse sündmuse või kuupäevaga. Seega saab lähtuda äriühingu majanduslikku seisundit iseloomustavatest andmetest mingi perioodi vältel, mille lõppedes peab ühingu juhatuse liikmetele olema selgunud, et äriühingu kohustused ületavad ühingu vara, ühing ei suuda täita oma rahalisi kohustusi ning nimetatud olukord ei ole ühingu majanduslikust seisundist tulenevalt ajutine. Kuna kostja I muutus püsivalt maksejõuetuks 2009. aasta kevadel, saabki asuda seisukohale, et pankrotiavaldus tulnuks esitada hiljemalt sama aasta maikuu lõpuks.
ÄS § 180 lg 51 on üldjuhul käsitatav kaitsenormina, mis on mõeldud nii äriühingu enda kui ka tema võlausaldajate huvide kaitseks, et vältida ühingu vara edasist vähenemist ja säilitada pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamise väljavaated võimalikult suures ulatuses. Karistusseadustiku § 3851 järgi on seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine karistatav ning ka see säte on vaadeldav kaitsenormina. Äriühingul maksukorralduse seaduse jt maksuseaduste kohaselt tekkivad maksukohustused on olemuselt avalik-õiguslikud ega ole sissenõutavad tsiviilkohtumenetluses. Ehkki äriühingu juhatuse liikmel on tsiviilõiguslik kohustus hoiduda oma tegevusega või tegevusetusega kahjustamast äriühingu võlausaldajate huve, ei saa eraõiguslikust võlasuhtest tulenevaks pidada äriühingu juhatuse liikme kohustust tagada riigil maksunõuete realiseerimise väljavaadete võimalikult ulatuslik säilimine. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse eesmärgiks ei olnud tagada hagejale võimalust nõuda maksutulu sisse võimalikult suures ulatuses väljaspool maksukohustuslasest äriühingu pankrotimenetlust. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 küll selgitanud, et deliktiõiguslikul alusel on tsiviilhagis võimalik kolmandalt isikult (äriühingu juhatuse liikmelt) nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. See ei tähenda aga, et osaühingu juhatuse liikmetelt võiks ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuda põhimõtteliselt kogu maksusummat, mida äriühingult saada ei õnnestunud. MKS §-ga 96 on ette nähtud erikord äriühingu juhatuse liikmelt vastutusotsuse korras äriühingul tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks.
PankrS § 9 lg 1 kohaselt on lisaks võlgnikule pankrotiavalduse esitamise õigus ka võlausaldajal. Seega on võlausaldajal endal võimalik vältida kahjulike tagajärgede kumuleerumist. See vastab VÕS § 139 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt lasub kahjustatud isikul omapoolne kohustus kahju tekkimist vältida ja seda vähendada. Ka seetõttu ei ole olukorras, kus võlausaldaja on võlgniku majanduslikust seisundist teadlik, alust pidada ÄS § 180 lg-t 51 niisuguseks kaitsenormiks, mille rikkumise korral tuleks juhatuse liikmel hüvitada riigile saamata jäänud maksutulu. Kuna rikutud ei ole niisugust kaitsenormi, mis kohustas isikut tegutsema kahju ärahoidmise huvides konkreetse isiku (võlausaldaja) suhtes, ei tulene ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist kostjate tegevuse õigusvastasust hageja suhtes.
Kahjuna on hageja arvestanud summat, mis oleks talle maksutuluna laekunud, kui kostjad II-IV oleksid esitanud osaühingu pankrotiavalduse õigel ajal. Hageja arvestuste kohaselt oleks 2009. aasta veebruari seisuga pankrotiavalduse esitamisel laekunud hagejale maksunõude katteks 431 940 krooni (27 606 eurot), kuid praeguseks ei ole hageja nõude rahuldamine üldse tõenäoline. Hageja loeb oma kahjuks 288 729 krooni (18 453 eurot 15 senti), kuivõrd 143 211 krooni (9152 euro 90 sendi) ulatuses on nõue vahepeal tasutud. Lisaks saamata jäänud maksutulule arvestas hageja oma kahjuna ka deklareeritud käibemaksu 216 552 krooni (13 840 eurot 10 senti) ajavahemiku eest, millal äriühing oli tegelikult juba maksejõuetu ning ühingu tegevus tulnuks lõpetada. Väärtusetuks muutunud maksunõudeid on olemuslikult võimalik pidada riigi saamata jäänud tuluks. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav, lähtudes äriühingu majanduslikust ja varalisest seisundist. Kostja I oli muutunud maksejõuetuks 2009. aasta kevadel. Hageja on leidnud, et alaline maksejõuetus saabus veelgi varem juba 2009. aasta jaanuaris, kusjuures kostja I majanduslik seisund ei olnud hagejale teadmata. Hageja on ise menetluses läbivalt tuginenud sellele, et rakendas kõiki võimalusi maksuvõla kostjalt I sissenõudmiseks. Seega ei ole tõendatud, et pankrotiavalduse esitamise korral oleks õnnestunud hageja nõudeid rahuldada suuremas ulatuses ning et just pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tõi kaasa kahju suurenemise. Kui aga äriühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, ei olnud ka maksunõue algusest peale sissenõutav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Hageja leiab, et kostja I oli maksejõuetu 31. detsembriks 2008. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu tõendeid, mille põhjal ringkonnakohus tegi vastupidise järelduse. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid ning nende põhjal koostatud analüüsi kostja I majandusliku seisundi kohta. Kostja I püsivale maksejõuetusele 31. detsembri 2008 seisuga viitas nii Altmani Z-seisu võrrandi tulem kui ka likviidsussuhtarv. Kostjad II-IV ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et neil olnuks plaan või realistlikud võimalused parandada kostja I majandusseisundit pärast 31. detsembrit 2008.
Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks ringkonnakohus leidis, et kostja I ei olnud püsivalt maksejõuetu 31. jaanuaril 2009. Samuti on ringkonnakohtu otsus selles osas vastuoluline. Nimelt on ringkonnakohus ühelt poolt leidnud, et bilansilise maksejõuetuse puhul peaks maksejõuetuse kahtluse ümberlükkamiseks tõendama asjaolusid, mis viitavad äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hoolimata kostja I bilansilisest maksejõuetusest ja halbadest majanduslikest näitajatest ei olnud kostja I püsivalt maksejõuetu. Asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks bilansilisele maksejõuetusele peaks esinema ka rahavooline maksejõuetus. Samas on ringkonnakohus jätnud hindamata hageja esitatud väited ja tõendid selle kohta, et kostja I oli ka rahavooliselt maksejõuetu.
Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leidis olukorras, kus ta tuvastas maksejõuetuse tekkimise 2009. aasta kevadel, et pankrotiavaldus tulnuks esitada 31. maiks 2009. Ebaselge on ringkonnakohtu sellise umbmäärase sõnastuse juures, mis ajast saab lugeda kostja I püsivalt maksejõuetuks. Kevad algab juba märtsis, seega võis ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud 20 päevane tähtaeg mööduda enne 31. maid 2009.
Ringkonnakohus on tõlgendanud ÄS § 180 lg-t 51 valesti. Hageja nõue ei ole maksunõue, vaid deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue. Seega ei ole põhjust eristada riiki teistest võlausaldajatest. See, et MKS § 96 järgi on võimalik teha juhatuse liikmete suhtes vastutusotsus, ei välista võimalust nõuda tsiviilkohtumenetluses kahju hüvitamist.
Ringkonnakohus ei võinud muuta maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud hagi rahuldamata jätmise ulatust. Tegu ei olnud ilmse ebatäpsusega, mida võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 447 lg 2 alusel parandada. Muudatus mõjutab otsuse sisu, kuna sellest sõltub, kas hagi rahuldati täies ulatuses või osaliselt.
10. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud ÄS § 180 lg-t 51 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3, leides, et tegemist ei ole kaitsenormiga, mis kaitseks riiki maksunõude rahalise väärtuse vähenemise eest. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51 samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul kaitsenormina erinevalt.
Praeguses asjas tuginebki hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tõttu esiteks asjaolule, et võrreldes ajaga, mil pankrotiavaldus tulnuks esitada, suudab kostja I maksunõuet väiksemas ulatuses täita, st vähenes sisuliselt maksunõude väärtus, ning teiseks asjaolule, et tulenevalt kostja I majandustegevuse jätkumisest tekkis tal käibemaksukohustus, mida ta ei suuda täita. Seega on hageja väidetud kahju hõlmatud ÄS § 180 lg 51 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane.
13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha järgi saab riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimati nimetatud juhul ei nõuta maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et õigusvastase teo tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (vt nt Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, p-d 17-17.2).
14. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud kostja I püsiva maksejõuetuse tekkimise aja ning sellega seoses kostjatel II-IV pankrotiavalduse esitamise kohustuse aja tuvastamise osas. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Siiski on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja I kohustused ületasid 31. jaanuariks 2009 tema vara ning et kostja I majandustegevus oli nii 2008. aastal kui ka 2009. aasta jaanuaris kahjumis. Samas on ringkonnakohus eelnevaga vastuoluliselt leidnud, et hageja ei ole tõendanud kostja I püsivat maksejõuetust. Ringkonnakohtu tuvastatust lähtudes pidanuksid hoopis kostjad II-IV tõendama asjaolusid, millest nähtuks, et olukorda, kus kostja I varad ei katnud kohustusi, võis pidada ajutiseks, st asjaolusid, millest nähtusid kostja I majandusliku seisundi paranemise väljavaated.
Kolleegium selgitab, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.
15. Põhjendatud ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hageja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Ringkonnakohus on oma sellist seisukohta põhjendanud sellega, et hageja ei ole suutnud saavutada kostjalt I maksunõude tasumist. Samas on just see asjaolu hageja nõude aluseks. Juhul kui kostja I oleks maksunõude tasunud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta ei suutnud maksunõuet sisse nõuda enne seda, kui kostja I muutus püsivalt maksejõuetuks, vaid alles pärast seda hetke.
16. Tulenevalt käesoleva otsuse punktides 14 ja 15 öeldust, peab ringkonnakohus asja uuel arutamisel tuvastama, millal muutus kostja I püsivalt maksejõuetuks ning tekkis kostjatel II-IV kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab ringkonnakohus hinnata, kui suures ulatuses oleks hageja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes praeguse olukorraga. Samuti tuleb hinnata, kui suures ulatuses tekkis kostjal I pärast pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimist käibemaksu maksmise kohustus, mis on jäänud hagejale tasumata ja mille osas on hageja sisendkäibemaksu tagastanud.
17. Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud muuta maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud hagi rahuldamata jätmise ulatust, ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus ei muutnud sellega maakohtu otsuse sisu, st hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ulatust. Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata ning sama nähtus ka ringkonnakohtu otsusest. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohus jätab rahalise nõudega hagi tervikuna rahuldamata, ei ole otsuse resolutsioonis vaja märkida rahuldamata jäetud nõude rahalist suurust.
18. Asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi