Riigikohtu 07. detsember 2011 otsus kohtuasjas 3-2-1-117-11.
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number |
3-2-1-117-11 |
Otsuse kuupäev |
Tartu, 7. detsember 2011. a |
Kohtukoosseis |
Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik |
Kohtuasi |
Kaspar Kaljuste hagi TJ Ehitus OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõppenuks lugemiseks, saamata jäänud töötasu ja hüvitiste saamiseks ning kahju hüvitamiseks |
Vaidlustatud kohtulahend |
Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714 |
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik |
Kaspar Kaljuste kassatsioonkaebus |
Tsiviilasja hind Riigikohtus |
21 165 eurot 55 senti |
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus |
Hageja Kaspar Kaljuste (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel Kostja TJ Ehitus OÜ (registrikood 11174921), esindaja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee |
Asja läbivaatamise kuupäev |
7. november 2011, kirjalik menetlus
|
RESOLUTSIOON
1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 13. septembri 2010. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus mõistis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti.
2. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714 osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 13. septembri 2010. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja mõistmata saamata jäänud töötasu ja kahjuhüvitise, ning tegi uue otsuse, millega mõistis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ja kahjuhüvitise 36 948 krooni.
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714 osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud ning jättis muutmata Tartu Maakohtu 13. septembri 2010. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata Kaspar Kaljuste hagi TJ Ehitus OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitiste saamiseks ja jaotati menetluskulud.
4. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
5. Kaspar Kaljuste kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6. TJ Ehitus OÜ kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7. Tagastada Kaspar Kaljuste kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 188 (ükssada kaheksakümmend kaheksa) eurot Osaühingu Advokaadibüroo In Jure arvelduskontole 10220034796011.
8. Arvata TJ Ehitus OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Kaspar Kaljuste (hageja) esitas 30. detsembril 2009 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjonile TJ Ehitus OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt välja mõista ajavahemikus 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2008 saamata jäänud töötasu. Töövaidluskomisjon jättis 4. märtsi 2010. a otsusega hageja avalduse rahuldamata.
2. Hageja esitas 16. veebruaril 2010 Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-10-7714), milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lugeda tööleping lõppenuks alates 1. novembrist 2009, mõista kostjalt välja ajavahemikus 1. jaanuarist 2009 kuni 30. septembrini 2009 saamata jäänud töötasu ning hüvitised kasutamata puhkuse, töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja ja töölepingu kohtus lõpetamise eest. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. detsembril 2007 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle lammutustööde tegijana. Vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei kindlustanud kostja 1. jaanuarist 2009 kuni 30. septembrini 2009 hagejat tööga ning jättis maksmata töötasu 90 400 krooni ja välislähetuses töötatud aja eest 21 823 krooni 30 senti, s.o kokku 112 223 krooni 30 senti.
Kostja lähetas hageja 8. novembril 2009 tööle Soome Vabariiki, kus hagejaga juhtus 9. novembril 2009 tööõnnetus, mille tagajärjel kaotas hageja töövõime kuni 1. veebruarini 2010. Perearsti vastuvõtul 21. novembril 2009 selgus Haigekassa andmebaasist, et kostja oli lõpetanud hagejaga töölepingu 1. oktoobrist 2009, mistõttu ei maksnud Haigekassa hagejale töövõimetushüvitist. Hageja saatis kostjale 17. detsembril 2009 e-kirja, milles palus hüvitada töölepingu ülesütlemisest tingitud töövõimetushüvitise saamata jäämine. Kostja vastas hagejale 22. detsembri 2009. a e-kirjaga, et hageja tööleping on lõpetatud ja kostja ei pea hagejale töövõimetushüvitist maksma.
Kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud, mistõttu on töölepingu ülesütlemine tühine. Tööleping tuleb alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg-te 1 ja 2 alusel lugeda lõppenuks 1. novembrist 2009. Kostja peab TLS § 100 lg 5 järgi hüvitama hagejale töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest ühe kuu töötasu 14 080 krooni ning TLS § 107 lg 2 kohaselt maksma hüvitiseks töölepingu kohtus lõpetamise tõttu kolme kuu keskmise töötasu 42 414 krooni 75 senti. Kostja on hagejale jätnud maksmata kasutamata puhkuse eest 4411 krooni hüvitist.
Kostja oli süüdi hagejale kehavigastuse tekitamises, sest tööõnnetuse põhjustasid objektil müüri lammutavad kostja töötajad, kes kasutasid valesid töövõtteid. Kostja ei olnud töötajaid juhendanud. Kostja peab hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel hüvitama kahju ajutise töövõimetuse aja eest. Töövõimetusest tekkinud varaliseks kahjuks on hageja sissetuleku, eelkõige töötasu puudumine töövõimetuse ajal, millest osa on kostja hagejale vabatahtlikult hüvitanud. Seega peab kostja hüvitama hagejale töövõimetusest tekkinud varalise kahju 23 170 krooni. Kuna hageja kannatas tööõnnetuse tõttu füüsilist valu ja piiratud liikumisvõimalust, ebamugavustunnet ning ajutist elukvaliteedi langust ja hingelist valu, peab kostja maksma hagejale mittevaralise kahju põhjustamise eest mõistliku hüvitisena 55 kalendripäeva keskmise töötasu 13 778 krooni.
3. Hageja esitas 16. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-10-17707), milles palus kostjalt välja mõista ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2008 saamata jäänud töötasu 146 774 krooni 41 senti. Hageja palus selle hagi liita tsiviilasjaga nr 2-10-7714.
Hagiavalduse kohaselt ei kindlustanud kostja vaidlusalusel ajal hagejat töölepingus kokkulepitud tööga ega maksnud tasu, kuigi hageja pöördus korduvalt kostja poole töö saamiseks. 2008. aastal oli hageja tööga kindlustamata kokku 1537 tundi, mistõttu jäi tal saamata töötasu 122 960 krooni. Hageja töötas 2008. aastal välislähetuses 487 tundi, mille eest on hageja saanud kokkulepitust 23 814 krooni 41 senti vähem töötasu.
4. Tartu Maakohus otsustas 20. mai 2010 kohtuistungil võtta tsiviilasja nr 2-10-17707 menetlusse ning liita see tsiviilasjaga nr 2-10-7714.
5. Hageja esitas 21. juunil 2010 Tartu Maakohtule avalduse tsiviilasjas nr 2-10-7714 esitatud hagi täpsustamiseks töölepingu lõppenuks lugemise osas, paludes lugeda töölepingu lõppenuks kohtu määratud päeval või alates 2. veebruarist 2010, mil lõppes hageja töövõimetus.
Avalduse kohaselt ei saa hageja töölepingut lugeda lõppenuks tema töövõimetuse ajal. Järelikult on kõige varasem aeg, millest alates saab töölepingu lugeda lõppenuks, töövõimetuse lõppemisele järgnev esimene tööpäev.
6. Kostja vaidles hageja kõigile nõuetele vastu.
Hageja töötasunõue on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 järgi aegunud. Tuvastatud ei ole, et kostja jättis hageja tööga kindlustamata. Hageja on esitanud töötasu nõude aja eest, mil ta töökohustusi ei täitnud. Kostjal oleks olnud hagejale tööd anda, kui ta oleks tööle tulnud, kostja ei ole keelanud hagejal tööle tulla. Hageja telefonikõnede väljavõtted ei tõenda, et hageja küsis kostjalt tööd. Kostja kindlustas hageja tööga alati, kui hageja avaldas soovi töötada.
Kostja lähtus hagejale välislähetuses töötasu maksmisel mh direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p-st 7, mille kohaselt lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Kostja hüvitas hagejale töölepingu alusel sõidu- ja majutuskulud. Muid kulusid hagejal lähetuses ei olnud. Töölepingu järgi lähtus kostja hagejale töötasu maksmisel Soome Ehitusliidu kehtestatud tunnipalgast, millele lisandus isiklik tasu. Nii 2008 kui ka 2009 hagejale makstud töötasu vastab Soome Ehitusliidu kindlaks määratud alammäärale.
Hageja sai töölepingu ülesütlemisest teada hiljemalt 22. detsembril 2009. Hageja nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus on TLS § 105 lg 1 kohaselt aegunud. Kostja 22. detsembril 2009 saadetud e-kiri on käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud avaldusena TLS § 95 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seega on töölepingu ülesütlemine kehtiv ning leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval, s.o 1. oktoobril 2009. Kuna hageja tuvastusnõue on aegunud, on aegunud ka TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõue.
Kostja on hagejale maksnud kasutamata puhkuse hüvitist rohkem, kui on seadusega ette nähtud. Hagejal ei ole õigust saada puhkusehüvitist aja eest, mil ta tööd ei teinud.
Kostja ei ole süüdi hagejaga juhtunud tööõnnetuses. Tööõnnetus juhtus ajal, mil hageja töötas lühiajalise suulise töölepingu alusel. Kostja maksis hagejale vabatahtlikult hüvitist 14 503 krooni. Isikul, kes ei tööta, ei saa sissetulek väheneda töövõimetuse tagajärjel. Hageja mittevaralise kahju nõue ei ole samuti põhjendatud.
7. Tartu Maakohus rahuldas 13. septembri 2010. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti ja kasutamata puhkuse eest hüvitise 1533 krooni 30 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning saamata jäänud töötasu, töölepingu ülesütlemise hüvitiste ja kahjuhüvitiste väljamõistmiseks, kokku 334 046 krooni 56 senti. Menetluskulud jäid hageja kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt rikkus kostja alates jaanuarist 2008 mitmel kuul hageja õigust saada tööd. Hagejal oli ITLS § 6 lg 1 alusel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks töövaidlusorgani poole nelja kuu jooksul arvates ajast, mil temale tööd ei antud. Hageja ei ole seda teinud. Töövaidluskomisjonile esitatud nõue on aegunud. Samuti ei ole tuvastatud, et kostja oli süüdi hagejale töö andmata jätmises. 2010. a-l ei ole võimalik tuvastada, miks hageja ei töötanud 2008. a-l. Kohtule ei ole esitatud ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis hageja nõuet töö saamiseks. Telefonikõnede eristus tõendab vestlusi, aga mitte nende sisu. Hageja nõue 2008. a eest 122 960 krooni töötasu saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et hageja ei saanud tööd temast olenemata asjaoludel.
Hageja pidi 2009. a septembris töö andmata jätmise eest hüvitise maksmise nõudega pöörduma töövaidlusorgani poole hiljemalt 31. jaanuaril 2010. Kuna hagi on esitatud 16. veebruaril 2010, on ka see hageja nõue ITLS § 6 lg 1 järgi aegunud. Seetõttu ei saa kohus tuvastada, et kostja oli süüdi hagejale töö andmata jätmises. Isegi kui hageja nõue ei oleks aegunud, oleks hageja nõue tõendamata. Kostja on esitanud tööajatabelid ajavahemiku kohta jaanuarist 2009 kuni oktoobrini 2009, mille kohaselt töötas kostja juures iga kuu ca 50 töötajat. Tabelitest ei nähtu, et töötajatele ei antud kuu(de) jooksul tööd. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjalt tööd nõudnud. Telefonikõnede eristused ei tõenda töö nõudmist. Ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud tõendit (lühisõnumit, e-kirja vms) ei ole esitatud. Kuna tõendatud ei ole, et kostja on süüdi töö andmata jätmises, ei ole kostjal kohustust maksta hagejale keskmist töötasu aja eest, mil hageja tööd ei teinud. Hageja nõue ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2009 kuni 30. septembrini 2009 kokku 90 400 krooni töötasu saamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Kuna hageja tööle ilmumata jätmise põhjused on tuvastamata, on tööleping lõpetatud vormiliselt ebamääraselt, kuid sisuliselt mõlemale poolele selgelt alates 1. oktoobrist 2009. Pooled ei vaidle selle üle, et kumbki neist ei esitanud oktoobris 2009 teisele poolele nõudmisi tööle asumiseks ja töö andmiseks. Hageja saatis 17. detsembril 2009 kostjale järelepärimise, kas kostja on temaga sõlmitud töölepingu lõpetanud 1. oktoobrist 2009. Kostja on 22. detsembril 2009 e-kirjaga vastanud, et hagejaga sõlmitud tööleping on lõpetatud oktoobris 2009. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai kostja e-kirja kätte 22. detsembril 2009. Kostja e-kiri on käsitatav töölepingu ülesütlemise avaldusena - selles on teave, et tööleping on lõpetatud oktoobris 2009 ning põhjendus. Hagiavalduses on hageja märkinud, et kuigi kostja ei esitanud talle nõutavas vormis ülesütlemisavaldust, on talle selge, et tema tööleping lõpetati 1. oktoobril 2009. TLS § 105 lg 1 kohaselt on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega on 30-päevane hagi või avalduse esitamise tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg. TLS § 105 lg 2 järgi on kehtiv hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine, mis tehti hagejale teatavaks 22. detsembril 2009. Tööleping lõppes 1. oktoobril 2009.
Hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet alates 1. oktoobrist 2009 töö andmata jätmise tõttu ja kostja ei ole heitnud hagejale ette tööle mõjuva põhjuseta ilmumata jätmist samast kuupäevast. Järelikult ei olnud kumbki pool huvitatud lepingu täitmise jätkamisest ning kostja võis öelda töölepingu TLS § 97 lg 3 kohaselt üles etteteatamistähtaega järgimata. Seega ei olnud kostjal kohustust töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada ja ette teatamata jätmisel maksta hagejale hüvitist.
Kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu ülesütlemist õigel ajal, mistõttu on ülesütlemine kehtiv, ei ole alust mõista hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.
Töölepingu p 8.2 kohaselt makstakse töölähetuses viibimise ajal hagejale päevaraha välislähetuse korral 350-500 krooni päevas. Töölepingu p 8.5 järgi kehtib Soomes töölähetuses viibides hagejale Soome lähetatud töötajate seadus ja talle makstakse Soome Ehitusliidu kehtestatud tunnipalka, millele lisandub isiklik tasu. Ajavahemikul 1. märtsist 2008 kuni 1. märtsini 2009 oli Soomes algaja ehitustöölise miinimumpalk 8 eurot 40 senti (131 krooni 45 senti) tunnis ning alates 1. märtsist 2009 oli see 9 eurot 20 senti (143 krooni 95 senti) tunnis. Töötasule lisandub isiklik palgaosa. Direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p 7 kohaselt loetakse lähetusega seotud toetused palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, nt reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega nr 110 kinnitatud "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" (edaspidi kord) § 4 lg 4 järgi võib tööandja välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.
Direktiivi nr 96/71/EÜ ja korra alusel tuleb osa hagejale makstud päevarahast lugeda alampalga hulka. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja hüvitas hagejale tema välislähetuse ajal sõidu- ja majutuskulud ning maksis päevaraha 500 krooni. Makstud päevarahast 70% tuleb lugeda hageja söögikulude katteks, 30% saab arvata alampalga hulka. 500 krooni suurust päevaraha maksti hagejale nii 2008 kui ka 2009. Hagejale maksti 2008 keskmise tunnitasuna 116 krooni 41 senti, s.o Soome Ehitusliidu kehtestatud alammäärast 15 krooni 2 senti vähem. Veebruaris 2009 maksti hagejale tunnitasu 110 krooni 63 senti, s.o alammäärast 20 krooni 85 senti vähem. Alates märtsist kuni augusti lõpuni 2009 maksti hagejale keskmise tunnitasuna 104 krooni 66 senti, s.o alammäärast 39 krooni 29 senti vähem. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista Soomes töötatud aja eest alammäärast vähem makstud töötasu 21 271 krooni 60 senti.
Pooled olid alates 8. novembrist 2009 sõlminud suulise töölepingu, mis kestis kostja esindaja väitel 13. novembrini 2009. Lühiajalise suulise töölepingu alusel töötavat töölist ei tule Haigekassas kindlustada, mistõttu ei tekkinud hagejal õigust saada haigushüvitist. Kostja maksis hagejale hüvitist kokku 13 950 krooni, hageja palub kostjalt lisaks välja mõista 23 170 krooni. Kostja süüd tõendavaks ainsaks tõendiks on tööõnnetuse raport, mille kohaselt juhtus õnnetus hagejaga, kes ei jälginud piisavalt enda ümber toimuvat tööprotsessi ning selle võimalikke ohtusid. Tööõnnetuse põhjusteks olid nii hageja kui ka teise töötaja tööohutusnõuete rikkumised. Tööõnnetuses ja seega hagejal tekkinud tervisekahjus on 50% ulatuses süüdi kostja ja 50% ulatuses hageja ise. Perearsti teatisega on tõendatud, et hageja oli töövõimetu ajavahemikul 9. novembrist 2009 kuni 1. veebruarini 2010.
Kostja vastutab VÕS § 1043 alusel hagejale kahju tekitamise eest, sest tööõnnetus juhtus osaliselt kostja süül, hagejal tekkis tervisekahjustus, mis tõi kaasa tema ajutise töövõimetuse, ja hagejal tekkis sissetulekute saamise võimatuse tõttu varaline kahju, kostja tegevus ja hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Arvestades süü võrdset ulatust, ei saa hagejale hüvitatav kahju olla suurem kui 50% tema keskmisest töötasust. Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja keskmisest töötasust kuus kuud enne tööõnnetust, arvestades hageja õigust saada Soomes töötatud aja eest suuremat töötasu. Hagejal tekkinud kahjuks on 17 035 krooni 50 senti, millest kostja peab hagejale hüvitama 50%, s.o 8517 krooni 75 senti. Kuivõrd kostja on maksnud hagejale rohkem, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue täiendava hüvitise väljamõistmiseks varalise kahju tekitamise eest. Enam makstud osa, s.o 5400 krooni on hageja enda süüd ja tervisekahjustuse ajutisust arvestades mõistlik hüvitis mittevaralise kahju eest.
Arvestades hageja keskmise päevatasu suurust ja hageja töötatud ajavahemikku, pidi kostja maksma hagejale kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist 10 649 krooni 30 senti. Kostja on maksnud hagejale puhkusetasu 9116 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1533 krooni 30 senti kasutamata jäänud puhkuse hüvitamiseks.
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata.
9. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja töötasu ja kahju hüvitamise nõuded, ning tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks lisaks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ning kahjuhüvitise 36 948 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning jättis uue otsusega menetluskuludest 79,8% hageja ja 20,2% kostja kanda.
Maakohus leidis valesti, et hageja nõue on aegunud, kuna ta ei pöördunud ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulise tähtaja jooksul töövaidlust lahendava organi poole nõudega töö saamiseks. Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. ITLS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ning hageja nõue ei olnud aegunud.
Samas on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue ei ole tõendatud. Nii 1. juulini 2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) § 18 lg-st 2 kui ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-st 35 tuleneb, et tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Kostja on 2008-2009 tööajatabelite ja 2008. a tegevusaruandega tõendanud, et tal oleks olnud hagejale 2008. ja 2009. a-l tööd anda. Need tõendid kinnitavad kostja väidet, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja võimaldas hagejale tööd siis, kui hageja seda soovis, see kokkulepe kehtis kuni 2009. a lõpuni, mil toimus hagejaga tööõnnetus, ning vaidlusalusel ajavahemikul ei ole hageja kordagi kostjalt tööd nõudnud. Hageja telefonikõnede eristused ei tõenda kostjalt töö nõudmist. Mõistlik isik oleks tööst keeldumisel pöördunud kostja poole e-kirja vms vormis. Pooltevahelist suulist kokkulepet, mille kohaselt tegi hageja kostja juures tööd enda võimaluste järgi, kinnitab ka sellise kokkuleppe kestus 2008. a jaanuarist kuni 2009. a septembrini.
Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja maksis vaidlusalusel ajavahemikul hagejale töötamise eest vähem, kui pooled olid kokku leppinud. Maakohus on aga ebaõigesti leidnud, et hagejale makstud päevarahast tuleb 30% arvata palga hulka. Töölepingus ei leppinud pooled kokku, et 500-kroonisest päevarahast arvatakse mingi osa palga hulka. Hageja palgateatisest nähtub samuti, et töötasu ja päevaraha on arvestatud eraldi ning päevarahast ei ole mingit osa arvatud töötasu hulka. Kostja maksis hagejale 2008 ja 2009 töötasu vähem 33 590 krooni 94 senti. Kuna maakohus mõistis kostjalt välja 21 271 krooni 60 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista veel 12 319 krooni 24 senti.
Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Kuigi TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama, ei mõjuta sama paragrahvi kolmanda lõike järgi nimetatud rikkumine ülesütlemise kehtivust. Töötajale tuleb teatavaks teha tööandja soov töösuhe lõpetada. Oluline ei ole, kas tahteavaldus on pealkirjastatud ülesütlemisavaldusena või mitte. Hageja väide, et kostja pole senini ülesütlemisavaldust esitanud, on ekslik. Kostja 22. detsembri 2009. a e-kiri on hagejale kättetoimetatud töölepingu ülesütlemise avaldus. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud e-kirja on hageja isiklikult kätte saanud ning sellest nähtus selgelt tööandja seisukoht lõpetada hagejaga tööleping. Hageja sai sellest e-kirjast aru, et kostja on temaga töölepingu lõpetanud. Seda on hageja kinnitanud ka hagiavalduses. Hageja esitas töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise avalduse pärast TLS § 105 lg-s 1 ettenähtud tähtaega. Hageja ei ole taotlenud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja nõuded mõista välja hüvitis TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 alusel.
Maakohus on tuvastanud, et kostja põhjustas hagejale varalist ja mittevaralist kahju. Kostja ei ole neid asjaolusid apellatsiooniastmes vaidlustanud. Maakohus leidis ekslikult, et töövigastuses oli hageja 50% ulatuses ise süüdi. Tööõnnetuse kohta koostas kostja raporti alles 22. jaanuaril 2010. Ainuüksi kostja asjaolude kirjeldusest ei saa järeldada, et hageja rikkus tööohutusnõudeid. Hageja on viidanud õigusaktide sätetele, mida kostja rikkus. Kostja ei ole nende sätete rikkumisele vastu vaielnud. Tööõnnetuse raporti p-s 8 on kostja märkinud, et samalaadsete tööõnnetuste vältimiseks on kohustatud töötajaid lammutama tellisseina ainult suunaga ülevalt alla. Kostja seisukohast järeldub, et hagejaga juhtunud tööõnnetuse ajal tellisseina lammutamisel sellest nõudest kinni ei peetud. Järelikult oli hagejaga juhtunud tööõnnetuses 100% süüdi kostja.
Hageja sai pärast tööõnnetust novembris 2009 perearstilt Haigekassa andmebaasi kaudu teada, et kostja oli temaga töölepingu lõpetanud. Töölepingu lõpetamisest ei olnud kostja hagejat selleks ajaks teavitanud. Kuna kostja väitel ei olnud hageja tööõnnetuse ajal tema töötaja ning kostja kinnitas, et ta ei pea hagejale haigushüvitist maksma, tuleb hagejale makstud 13 950 krooni käsitada kahjuhüvitisena. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud, oleks hageja saanud tõenäoliselt töötasu töölepingus kokkulepitud määras. Tõendatud ei ole maakohtu seisukoht, et pooled olid alates 8. novembrist 2009 sõlminud suulise lühiajalise töölepingu. Kuivõrd kostja on hüvitanud hagejale 13 950 krooni, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista varalise kahju katteks 23 170 krooni.
13 778 krooni suurust mittevaralist kahju on hageja põhjendanud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastusest põhjustatud pikaajalise füüsilise valu ja piiratud liikumisvõimalusest tingitud ebamugavustunde ja elukvaliteedi langusega ning sellega, et kostja ei võimaldanud talle pärast tööõnnetust esmaabi. Kuna hageja ei ole tööõnnetuses süüdi, on 13 778 krooni talle tekitatud mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, ning saata selles osas asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
Hageja arvates rikkus ringkonnakohus tõendite hindamise reegleid ja kohaldas valesti TLS § 35 ja § 131 lg-t 2, enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 49 p 1 ja 2, PalS § 18 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-t 3. Kostjal oli kohustus kindlustada hageja kokkulepitud tööga, anda selgelt ja õigel ajal korraldusi ning maksta hagejale töötasu, sh aja eest, mil hageja ei saanud täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis kohustuse kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ja anda korraldusi, ega seda, et hageja jättis tema korraldused ja juhised täitmata. Ringkonnakohus tugines kostja esindaja ringkonnakohtus esitatud paljasõnalisele väitele, et kuni 2009. a lõpuni kehtinud poolte suulise kokkuleppe järgi võimaldas kostja hagejale tööd siis, kui viimane seda soovis. Tõendatud ei ole, et pooled muutsid kirjalikku töölepingut.
Ringkonnakohus kohaldas valesti ka TLS § 95 lg-t 1 ja § 105 lg-d 1 ja 2 ning TsÜS § 118 lg-t 3. Kostja raamatupidajal ei olnud kirjalikku volitust töölepingu ülesütlemiseks. Kostja 22. detsembri 2009. a e-kiri ei saa olla ülesütlemisavalduseks alates 1. oktoobrist 2009, sest töölepingut ei saa üles öelda tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et ta rikkus töölepingu ülesütlemisel seadust.
12. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Hageja nõuab tasu töö eest, mida ta ei ole teinud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel ajavahemikul tööle ilmunud ning et kostja oleks keeldunud töö andmisest. Kohtud on tuvastanud, et kostjal oleks olnud hagejale tööd anda.
Hageja sai kostja 22. detsembri 2009. a e-kirja kätte. Kiri on töölepingu ülesütlemise avaldus. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et pooled ei vaidle selle üle, et töösuhe lõppes 1. oktoobril 2009. Hageja ei vaidlustanud töölepingu ülesütlemist TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ega taotlenud tähtaja ennistamist.
13. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt hageja kasuks lisaks maakohtu väljamõistetule välja saamata jäänud töötasu ja kahjuhüvitis, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta hageja need nõuded rahuldamata. Samuti palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse.
Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja ei ole maksnud hagilt ega apellatsioonkaebuselt nõutavas suuruses riigilõivu. Hageja hüvitisenõue ei ole käsitatav töötasunõudena, mis on vabastatud riigilõivust riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 järgi.
Ringkonnakohus on põhjendamatult mõistnud lisaks maakohtu väljamõistetud töötasule kostjalt hageja kasuks välja 12 319 krooni. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei kohaldu hageja töötasule Soome lähetatud töötajate seaduse ja direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p 7. Hagejale makstud päevaraha saab lugeda toetuseks direktiivi mõttes ja osaks palga alammäärast. Kostja tasus päevarahana hagejale isegi rohkem, kui tal oli õigus saada. Seega on palganõue alusetu.
Ringkonnakohus rahuldas põhjendamatult hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tõendatud ei ole, et tööõnnetuses oli 100% süüdi kostja ning et kostja ei võimaldanud hagejale esmaabi. Seetõttu ei ole põhjendatud varalise ja mittevaralise kahju tekitamise eest 36 948 krooni väljamõistmine.
14. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.
Kuna kostja kassatsioonkaebus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, tuleks see jätta läbi vaatamata. Kostja ei ole põhistanud, millist menetlusõiguse normi on ringkonnakohus oluliselt rikkunud ja millist materiaalõiguse normi valesti kohaldanud. Ringkonnakohus on põhjendatult hageja nõuded rahuldanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitiste saamise ja menetluskulude jaotuse osas, ning ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
16. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjalt mõisteti hageja kasuks välja puhkusehüvitis. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel jõustunud.
17. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale muu hulgas osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja mõista kostjalt välja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitised. Kolleegium leiab, et selles osas on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
Toimikust nähtuvalt leidis hageja hagiavalduses, et kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud, mistõttu ei ole töölepingut üles öeldud. Täpsustatud hagiavalduses palus hageja lõpetada töölepingu kohtu määratud ajast või alates 2. veebruarist 2010, kui lõppes hageja töövõimetus (vt I kd, tl 157 jj). Ka apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud ja töölepingu saab lugeda lõppenuks hageja ajutise töövõimetuse lõppemisest (vt II kd, tl 8-10). Seega on hageja kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et kostja ei ole talle ülesütlemisavaldust esitanud.
Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et töölepingu ülesütlemise avalduseks on kostja 22. detsembril 2009 hagejale saadetud e-kiri ja tööleping lõppes 1. novembril 2009. Kolleegium leiab, et maakohus ei põhjendanud seda seisukohta kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Ringkonnakohus ei ole maakohtu menetlusõiguse normi olulist rikkumist kõrvaldanud, rikkudes sellega ise nii TsMS § 442 lg-t 8 kui ka TsMS § 654 lg-t 4 ja lg 5 esimest lauset.
Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks tuleb kostja 22. detsembri 2009. a e-kirja käsitada ülesütlemisavaldusena. Asjaoludest, et hageja võis kostja e-kirjast järeldada, et kostja on töölepingu lõpetanud, ning et hageja ei ole nõudnud alates 1. oktoobrist 2009 tööd ega saamata jäänud töötasu, ei saa järeldada, et tööleping lõppes kummagi poole nõudmisteta 1. oktoobrist 2009. Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4).
Kolleegium leiab, et töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. VÕS § 195 lg 2 järgi, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See säte kohaldub VÕS § 1 alusel ka töölepingule. Eeltoodust tuleneb, et töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus on valesti järeldanud, et kostja ütles töölepingu üles 22. detsembri 2009. a e-kirjaga.
Võlaõigusseadusest ega töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võib töölepingu üles öelda tagasiulatuvalt. TLS § 85 lg-st 5 järeldub, et tööandja võib tähtajalise töölepingu üles öelda üksnes erakorraliselt. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab tööandja järgima TLS 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu (TLS § 97 lg 1). Etteteatamistähtaegu järgimata võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Sellisel juhul muutub ülesütlemine kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kolleegium märgib, et TLS § 97 lg-s 3 sätestatu ei anna tööandjale õigust öelda tööleping üles tagasiulatuvalt. Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Isegi juhul, kui kostja oleks 22. detsembril 2009 esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, ei oleks kohtutel olnud alust lugeda tööleping lõppenuks 1. oktoobrist 2009.
Kostja ei ole väitnud, et ta esitas ülesütlemisavalduse muus dokumendis, kui 22. detsembri 2009. a e-kirjas. Kuna kolleegium leidis, et kostja ei ole nimetatud e-kirjaga töölepingut üles öelnud, ei kohaldu asjas ka TLS § 105 lg 1 ega ITLS § 6 lg 2. Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise, rikutud õiguste kaitse ja töötasu nõude esitamise tähtajad on ette nähtud ITLS § 6 lg-tes 1 ja 3.
Kolleegium leiab, et TLS § 107 alusel lõpetab kohus töölepingu ka juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude lahendamisel, et tööandja ei ole ülesütlemisavaldust esitanud, st leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 lahendama hageja taotluse lõpetada tööleping kohtu määratud ajast või ajast, mil lõppes hageja ajutine töövõimetus, ning kooskõlas TLS § 109 lg-ga 1 hageja nõude mõista kostjalt välja hüvitis.
Kolleegium märgib lisaks, et 1. juulist 2009 kehtivast TLS-ist ei tulene tööandjale keeldu öelda tööleping üles ajal, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu.
18. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja 1. jaanuarist 2008 kuni 30. septembrini 2009 saamata jäänud töötasu. Kostja esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale osas, millega ringkonnakohus mõistis temalt lisaks maakohtule välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ning varalise ja mittevaralise kahju tekitamise eest 36 948 krooni hüvitist.
Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole hageja töötasunõuet osaliselt rahuldades kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Samuti on ringkonnakohus kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste tuvastamisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kooskõlas TsMS § 689 lg-s 5 sätestatuga järgib kolleegium hageja ja kostja nende kassatsiooninõuete põhjendatuse hindamisel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
19. Vastuseks kassatsioonkaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Samal ajal kehtinud PalS § 18 lg 1 esimese lause järgi, kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Kui töötaja ei saa täita tööülesannet temast olenemata asjaoludel, maksab tööandja väljateenitud palgale PalS § 18 lg 2 kohaselt juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, v.a juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.
Ringkonnakohus on eeltoodud sätetest õigesti järeldanud, et töötajal ei olnud kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Sellist seisukohta on kolleegium väljendanud nt 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 tehtud otsuses (p 12). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et TLS § 35 sarnaneb varem kehtinud PalS § 18 lg-ga 2. Seega ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud.
Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et kostjal oli vaidlusalusel ajal hagejale tööd anda, pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt andis kostja hagejale tööd siis, kui hageja seda soovis, ning hageja ei ole vaidlustatud ajal kostjalt tööd nõudnud. Tuvastades, et kostjal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööd küsinud, on ringkonnakohus õigesti arvestanud kostja esitatud tööajatabelite ja tegevusaruandega. Ekslik on hageja väide, et ringkonnakohus tuvastas poolte kokkuleppe töö küsimise kohta ainuüksi kostja esindaja paljasõnaliste ütluste alusel. Ringkonnakohus märkis, et kostja väidet kinnitavad tööajatabelid ja tegevusaruanne. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et töö küsimise tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Töö küsimist oleks hageja saanud tõendada e-kirja, lühisõnumi või kostjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks hageja pöördumise sisu.
Kolleegium märgib, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Seetõttu võib poolte kokkulepe, mille kohaselt tööandja annab töötajale tööd juhul, kui viimane seda küsib, olla ka suuline.
20. Toimikust nähtub, et töölepingu p 8.5 alusel kehtis hagejale Soomes töölähetuses viibides Soome lähetatud töötajate seadus ja talle tuli maksta Soome Ehitusliidu kehtestatud tunnipalka, millele lisandus isiklik tasu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi 2008 ja 2009 tööd välislähetuses ja kostja maksis talle päevaraha. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja maksis hagejale lähetuses vähem töötasu ja töölepingus ei leppinud pooled kokku, et hagejale makstud päevarahast arvestatakse osa töötasu hulka.
Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18).
Ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 5 lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning korrast järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.
Kostja viidatud direktiivist nr 96/71/EÜ ei tulene samuti, et hagejale makstud päevaraha tuleb arvata töötasu alammäära hulka. Nimetatud direktiivi art 3 p 7 järgi loetakse lähetusega seotud toetused palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 § 4 lg-test 1 ja 4 saab järeldada, et päevaraha makstakse eelkõige teel ja lähetuses tekkinud söögi- jm kulude hüvitamiseks.
21. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja tekitas hagejale varalist ja mittevaralist kahju. Maakohus leidis, et hagejaga juhtunud tööõnnetuses olid süüdi nii hageja kui ka kostja. Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 654 lg 5 teise lausega põhjendanud oma seisukohta, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et hagejaga juhtunud tööõnnetuses on 100% süüdi kostja. Kostja ei nõustu kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu järeldusega, kuid ei ole kassatsioonkaebuses esitanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks hageja (osaline) süü kahju tekkimises või see, et kostja ei ole süüdi.
22. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus kohaldas valesti RLS § 22 lg 1 p 1.
RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist. Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et RLS § 22 lg 1 p 1 alusel on riigilõivuvabad mh töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse (vt Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11, p 11). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas.
Hageja leidis, et kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda, ning palus muu hulgas tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja kostjalt välja mõista hüvitised töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja (TLS § 100 lg 5) ja töölepingu kohtus lõpetamise eest (TLS § 109 lg 1). Kuna töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja ja töölepingu kohtus lõpetamise hüvitise nõuete rahuldamise eeldusena tuleb kohtul tuvastada, et töölepingu ülesütlemine on tühine, ei pidanud hageja nende nõuete osas hagiavalduselt ega apellatsioonkaebuselt riigilõivu maksma.
RLS § 22 lg 1 p 11 järgi ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel. Seega ei pidanud hageja ka kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasuma.
Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse RLS § 57 lg 22 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse ulatuses, milles läbivaadatud hageja nõuded olid riigilõivuvabad, ei pidanud hageja maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust jätta apellatsioonkaebust TsMS § 643 lg 1 järgi läbi vaatamata, nagu leiab kostja.
23. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti TsMS § 163 lg-t 1, mis sätestab menetluskulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral. Pooled kannavad menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Apellatsioonkaebusest tingitud menetluskulud kannab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.
Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ja jättis menetluskuludest 20,2% kostja ja 79,8% hageja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hagi võrreldes maakohtuga suuremas osas, oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel muutma ka maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel on ringkonnakohus iseenesest õigesti lähtunud TsMS § 163 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1, arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust.
Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
24. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Osaühingu Advokaadibüroo In Jure pangakontole.
Kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi