Riigikohtu 23. mai 2011 otsus kohtuasjas 3-2-1-39-11.
RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
|
3-2-1-39-11
|
Otsuse kuupäev
|
Tartu, 23. mai 2011. a
|
Kohtukoosseis
|
Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
|
Kohtuasi
|
Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House hagi Mihkel Niinemäe vastu töölepingust tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise eest eritasu ja leppetrahvi väljamõistmiseks
|
Vaidlustatud kohtulahend
|
Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-23930
|
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
|
Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House kassatsioonkaebus
|
Tsiviilasja hind Riigikohtus
|
14 699 eurot 68 senti (230 000 krooni)
|
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
|
Hageja Osaühing Mazeikiu Nafta Trading House (registrikood 10960209), esindajad vandeadvokaat Kersti Kägi ja vandeadvokaat Sille Allikmets
Kostja Mihkel Niinemäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Jüri Leppik ja vandeadvokaat Üllar Aedna
|
Asja läbivaatamise kuupäev
|
25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus
|
RESOLUTSIOON
1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-23930) põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Osaühingu Mazeikiu Nafta Trading House kanda.
4. Arvata kassatsioonkaebuselt 14. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 147 (ükssada nelikümmend seitse) eurot riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Osaühing Mazeikiu Nafta Trading House (hageja) esitas Harju Maakohtule 13. juunil 2008 Mihkel Niinemäe (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista eritasu ja leppetrahvi konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu hoidmise kohustuse rikkumise eest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. oktoobril 2003 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle müügijuhina (2003. a tööleping). Selle töölepingu p 3.2 järgi on kostjal keelatud osutada hagejale ebaausat konkurentsi, sh tegutseda tööandja konkurendi, klientide ja nendega seotud isikute juures. Töölepingu p 3.3 järgi on kostjal kohustus hoida nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle lõppemist hageja ja tema koostööpartnerite äri- ja tegutsemissaladust ning muud informatsiooni, mille kostja on saanud või mis on talle usaldatud lepingu täitmise tõttu. Töölepingu p 7.1 kohaselt on kostjal nii töölepingu kehtivusajal kui ka kaks aastat pärast lepingu lõppemist keelatud asuda töö- või teenistussuhtesse isikutega, kes tegutsevad hagejaga samal või sarnasel tegevusalal, sh konkureerivad hagejaga. Konfidentsiaalsuskokkuleppe ja konkurentsikeelu täitmise eest kohustus hageja töölepingu p 7.2 alusel maksma kostjale eritasu 3000 krooni kuus.
1. jaanuaril 2007 allkirjastasid pooled töölepingu uue redaktsiooni, milles täpsustati nii konfidentsiaalsuskohustuse kui ka konkurentsikeelu tingimusi (2007. a tööleping). Selle töölepingu p-de 2.1 ja 2.2 kohaselt on kostja kuupalk 52 200 krooni, mis sisaldab kostjale töölepingu kehtivuse ajal iga kuu makstavat eritasu 5000 krooni konfidentsiaalsuskohustuse ning 7000 krooni konkurentsikeelu järgimise eest kaks aastat pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu p 6.1 kohaselt on kostja kohustatud hoidma töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist hageja äri- ja tootmissaladust. Töölepingu p 6.4 järgi on kostja konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale konfidentsiaalsuskohustuse täitmise eest makstud eritasu ja maksma leppetrahviks kolmekordse eritasu. Lisaks kohustus kostja hüvitama hagejale konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju eritasu ja leppetrahvi ületavas osas. Töölepingu p 7.1 järgi ei tohi kostja töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul arvates töölepingu lõppemisest osutada hagejale konkurentsi. Töölepingu p-de 7.2 ja 7.3 järgi on hagejaga konkureerivaks tegevuseks vedelkütuse import, müük, ladustamine ja müügi vahendamine. Lepingu p 7.5 kohaselt on kostjal konkurentsikeelu rikkumise korral kohustus tagastada hagejale konkurentsikeelu eest saadud eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu. Lisaks kohustus kostja hüvitama hagejale konkurentsikeelu rikkumisega tekitatud kahju eritasu ja leppetrahvi ületavas osas.
Kostja edastas 12. veebruaril 2008 hageja konkurendile hageja ärisaladusi, milleks olid hageja ja tema lepingupartneri sõlmitud naftasaaduste müügilepingu tingimused. Sellega rikkus kostja konfidentsiaalsuskohustust. Pärast hagejaga töölepingu lõpetamist 20. märtsil 2008 asus kostja 27. märtsil 2008 hulgimüügijuhina tööle hageja konkurendi juures. Seega rikkus kostja nii 2003. a töölepingut kui ka 2007. a töölepingut. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest on kostjal kohustus tagastada hagejale ajavahemikul 1. oktoobrist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 kostjale makstud eritasu 40 500 krooni ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 20. märtsini 2008 makstud eritasu 75 000 krooni. Samuti on kostja kohustatud tagastama hagejale konkurentsikeelu rikkumise eest kostjale ajavahemikul 1. oktoobrist 2003 kuni 31. detsembrini 2006 makstud eritasu 40 500 krooni ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 20. märtsini 2008 makstud eritasu 105 000 krooni. Lisaks on kostjal kohustus maksta hagejale leppetrahvi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise tõttu 15 000 krooni ja konkurentsikeelu rikkumise tõttu 35 000 krooni.
2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.
2007. a töölepingust tekkinud õigused ja kohustused ei kehti varem tekkinud asjaoludele või tehtud toimingutele. Kuna 2003. a tööleping ei sätestanud leppetrahvi tasumise ega eritasude tagastamise kohustust, ei saa hageja enne 2007. aastat kostjale makstud raha tagasi nõuda leppetrahvi ega eritasu tagastamise korras.
2007. a töölepingu tingimused on hageja tüüptingimused, millele kohaldub võlaõigusseaduse (VÕS) tüüptingimuste regulatsioon. Töölepingu tingimused, mis vabastavad hageja kahju tekkimise ja ulatuse tõendamise kohustusest ning piiravad oluliselt kostja vastuväiteid hageja nõudele, kallutavad ilmselt poolte kohustuste vahekorda hageja kasuks ning kostja kahjuks ja on tüüptingimusena VÕS § 43 lg 2 ja lg 3 p 5 järgi kehtetud. Hageja ei ole tõendanud kostja töökohavaliku piirangu väidetavast rikkumisest tekkinud kahju suurust.
Konkurentsikeelu kokkulepe lõppes töölepingu lõpetamisega 20. märtsil 2008. Kostja kinnitas töölepingu lõpetamisel, et tal ei ole hageja vastu nõudeid ega pretensioone. Seega ei saa hagejal olla nõudeid kostja vastu, vastasel juhul ei oleks kostja nõuete puudumist kinnitanud.
Töökohavaliku piirang ei kohaldu kostja tegevuse suhtes, mis ei põhjusta hagejale kahju või muid kahjulikke mõjutusi. Hagejal ei ole õigustatud huvi piirata kostja töötamist tema uue tööandja juures, mistõttu on hageja rahaline nõue hea usu põhimõtte vastane. Kostja uus tööandja ja hageja oleksid konkurendid juhul, kui mõlemad tegutseksid samal kaubaturul. Hageja on aga naftatoodete maaletooja, samas kui kostja uus tööandja on hageja maaletoodud naftatoodete edasimüüja. Toote edasimüüja tegutseb maaletooja huvides. Kuivõrd kostja uus tööandja ja hageja ei ole konkureerivad ettevõtjad, ei kahjusta kostja ja tema uue tööandja sõlmitud tööleping hageja huve. Hageja ei ole kompenseerinud kostja töökohavaliku piirangut sellise töö tegemise eest tavapärasest kõrgema palgaga. Kostja palga maksmisel ei ole eritasu tähistatud ega eristatud.
Kostja ei rikkunud konfidentsiaalsuskohustust. Kostja tööülesandeks oli korraldada hageja klientidega tarnelepingute sõlmimist, sh edastada klientidele lepingukavandeid. Kostja saatis hageja kliendile uue lepingukavandi, mis põhines teise kliendiga sõlmitud lepingul. Hageja need kliendid pidasid vaidlusalusel ajal omavahel ühinemisläbirääkimisi, millest tulenevalt nad soovisid, et neid varustataks ühtse lepingu alusel. Lepingukavandi saatmine oli hageja huvides. Kostja edastatud dokument oli lepingukavand, mitte kehtiv leping. Seejuures ei sisaldanud see teistele ostjatele kehtestatust erinevaid tingimusi. Lepingutingimused olid kõikidele hageja kauba ostjatele samad ja selliselt teada kõigile ostjatele. Kostja edastatud lepingukavand ei sisaldanud andmeid, mille kohta võiks eeldada hageja huvi hoida selliseid andmeid teiste isikute eest saladuses. Hageja kohaldas kooskõlas konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 p-ga 3 lepingupartneritega sõlmitud võrdväärsetele kokkulepetele samaväärseid tingimusi. Lepingupartneritele eritingimuste kohaldamine olnuks õigusvastane. Samuti ei ole hageja müüdavate kütuste hind saladus, vaid on teada kõikidele isikutele.
Leppetrahve tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada ning jätta need välja mõistmata. 2007. a töölepingu p-des 6.4 ja 7.5 märgitud eritasu tagastamise nõude eeldused kattuvad leppetrahvinõude eeldustega. Seetõttu tuleb ka eritasu tagastamise nõuet käsitada kahjuhüvitusliku iseloomuga leppetrahvina.
3. Harju Maakohus jättis 8. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsuse järgi kohaldub asjas enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus (TLS), sest pooled vaidlevad töölepinguga seotud asjaolude või toimingute üle, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2009. Lisaks kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted.
Kõik hageja nõuded on kvalifitseeritavad leppetrahvi nõuetena. 2007. a töölepingu p-d 6.4 ja 7.5 sätestavad konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumise korral kostja kohustuse talle makstud eritasud hagejale tagastada ning tasuda lisaks leppetrahvi kolme- või viiekordses eritasu suuruses. Seega on eritasuks nimetatu tagastamise ainsaks eelduseks töölepingust tulenevate kohustuste rikkumine. Hageja ei pea tõendama lepingu rikkumisega tekitatud kahju olemasolu ega kahju suurust.
Hageja tugineb oma väidetes nii 2003 kui ka 2007 sõlmitud töölepingule. Samas on nendes lepingutes sätestatud konkurentsikeelu ja konfidentsiaalsuskohustuse kokkulepped erinevad. 2003. a töölepingu tingimused ei näe konkurentsikeelu või konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral ette kohustust tasuda leppetrahvi ega tagastada eritasu. Leppetrahvi maksmise ja eritasu tagastamise kohustuses on pooled kokku leppinud alles 2007. a töölepingu p-des 6.4 ja 7.5. Senisest kohtupraktikast lähtuvalt saab tööandja konkurentsikeelu rikkumise korral töötajale makstud eritasu tagasi nõuda üksnes juhul, kui töölepingu pooled on selles eraldi kokku leppinud või selline õigus tuleneb seadusest. Ka leppetrahvi tasumise kohustus peab VÕS § 158 lg 1 järgi olema lepingus ette nähtud.
2007. a töölepinguga soovisid pooled eelduslikult muuta 2003. a töölepingut (TLS § 59 lg 1). Asjaolu, et lepingu muudatused vormistati tervikuna uue lepingutekstina ei anna alust laiendada 2007. a töölepingu tingimusi tagasiulatuvalt. Uute tingimuste tagasiulatuv kohaldamine eeldaks poolte sõnaselget kokkulepet, kuid sellist kokkulepet 2007. a tööleping ei sisalda. Seega ei saa hageja enne 2007. aastat tasutud raha kostjalt tagasi nõuda leppetrahvina ega eritasu tagastamise korras.
Asjas esitatud tõendite alusel on 2007. a töölepingu konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu tingimused (p-d 6 ja 7) vaadeldavad tüüptingimustena. Hageja esitatud töölepingutest nähtub, et identseid lepingutingimusi on ta samal ajavahemikul kasutanud veel vähemalt viie töötajaga sõlmitud töölepingutes. VÕS § 35 lg-st 2 lähtudes tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Seega ei ole hageja tõendanud, et need tingimused olid läbiräägitavad ning kostjal oli võimalus mõjutada nende sisu. Asjakohane ei ole hageja väide, et kostja oli lepingutingimustest teadlik, sest ta on töölepingule alla kirjutanud. Kui kostjal ei oleks olnud mõistlikku võimalust tingimuste sisust teada saada, ei saaks neid tingimusi üldse lepingu osaks lugeda (VÕS § 37 lg 1).
Töölepingu tingimuste läbiräägitavuse ainsaks võimalikuks tõendiks ei oleks praegusel juhul hageja juhatuse liikme vande all antud seletus, mille võtmiseks ei andnud kostja nõusolekut. Hagejal olnuks võimalus esitada kohtule töölepinguid, mis sõlmiti samal ajavahemikul, kuid kostja töölepingus sisalduvatest tüüptingimustest teistsugustel tingimustel. Samuti võinuks hageja taotleda teiste oma töötajate tunnistajana ülekuulamist. Lisaks oleks hageja saanud oma tõendamiskoormust täita kostjalt vande all võetava seletusega.
2007. a töölepingu p 7.5 tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Lähtudes VÕS §-st 44, tuleb VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuse kasutamise korral töölepingus eeldada, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kostja on 2007. a töölepingu p 7.5 järgi konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale kogu talle konkurentsikeelu järgimise eest makstud eritasu ning tasuma lisaks leppetrahvi viiekordses eritasu suuruses summas. Lisaks eelnenule võib töötaja olla kohustatud hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju, mis ületab eritasu ja leppetrahvi summa. Selliselt on kostjalt võetud võimalus tõendada konkurentsikeelu rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Lisaks kahju hüvitamise lihtsustamisele oli töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks tõenäoliselt ka sundida kostjat järgima konkurentsikeeldu, kuid see ei muuda nimetatud tingimust kehtivaks.
Ainuüksi eeltoodu välistab hageja õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi konkurentsikeelu väidetava rikkumise eest. Selle nõude alus puuduks ka juhul, kui 2007. a töölepingu p 7.5 oleks kehtiv. TLS § 50 p 6 järgi pidi töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sh mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused olid ette nähtud töölepinguga. Nimetatud kohustused lasusid töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid sellise kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale nende kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitist. 2007. a töölepingu p 4.2 kohaselt sisaldab kostja töötasu (põhipalga bruto 52 200 krooni) kostjale töölepingu kehtivuse ajal iga kuu makstavat eritasu 5000 krooni konfidentsiaalsuskohustuse ning 7000 krooni konkurentsikeelu järgimise eest kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist.
Kuivõrd TLS § 50 p 6 teine lause võimaldab konkurentsikeelus kokku leppida ka muu hüvitise andmisega, on iseenesest lubatav ja kehtiv kokkulepe, mille kohaselt makstakse hüvitist töötaja põhipalga koosseisus. Selliselt antav hüvitis ei ole eritasuks. Samas peab keelu järgimise eest antav hüvitis olema igal juhul õiglane ning kompenseerima mõistlikult töötaja töökohavaliku piirangut. 2007. a töölepingu p-des 7.2 ja 7.3 on hagejale konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ja hageja konkurentideks peetavate isikute ring määratud laialt. Hageja käsitluse kohaselt välistab töölepingus sätestatud konkurentsikeeld kostja mis tahes vormis töötamise vedelkütuse impordi, müügi, ladustamise ja müügi vahendamise valdkonnas kahe aasta vältel töölepingu lõpetamisest arvates. Arvestades vedelkütuse kui kauba spetsiifilisust, eeldaks selline piirang pärast hagejaga töölepingu lõpetamist kostja ümberspetsialiseerumist või uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks hageja juures töötades oli 2007. a töölepingu p 4.1 ja 4.2 arvestades 40 200 krooni kuus (52 200 - 5000 - 7000). Kostjale konkurentsikeelu järgimise eest väidetavalt makstud eritasu (7000 krooni kuus) ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut. Kuivõrd kostjale makstud hüvitis ei olnud piisav, ei tekkinud kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ja hageja leppetrahvinõue tuleb jätta rahuldamata.
Eespool käsitletud 2007. a töölepingu p-ga 7.5 on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi tühine ka töölepingu p-s 6.4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral. Töölepingu p-ga 6.4 on kostjalt võetud võimalus tõendada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Kuigi tõenäoliselt oli töölepingu p-s 7.5 sisalduva leppetrahvi eesmärgiks kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval sundida hagejat järgima konfidentsiaalsuskohustust, ei muuda see nimetatud tingimust kehtivaks. Seega on välistatud hageja õigus nõuda kostjalt leppetrahvi konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral.
Juhul kui 2007. a töölepingu p 6.4 oleks kehtiv, tuleks konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise leppetrahvinõue osaliselt rahuldada. Asja materjalidest nähtub, et 12. veebruaril 2008 kell 21.06 edastas kostja hageja kliendi töötajale e-kirja pealkirjaga "Sibula leping", millele oli lisatud hageja ja tema teise kliendi sõlmitud naftasaaduste müügilepingu kavand koos lisadega. Kostja ei ole selle e-kirja saatmist eitanud. Kuna 2007. a töölepingu p-de 6.2.1 ja 6.2.3 järgi on hageja ärisaladuseks andmed sõlmitud ja sõlmitavate lepingute poolte, sisu ja tingimuste ning klientide ja äripartnerite kohta, saab kostjale ette heita 2007. a töölepingu p-s 6.1 sätestatud kohustuse rikkumist.
Kohustuse rikkumist ei välista asjaolu, et kostja töökohustuseks oli mh korraldada hageja klientidega tarnelepingute sõlmimist, sh saata klientidele lepingukavandeid. See aga ei õigusta iseenesest ühe kliendiga sõlmitud või sõlmimisel oleva lepingu edastamist teisele kliendile. Sellist tegevust saaks pidada lubatavaks üksnes hageja korralduse olemasolul. Hageja korralduse kohta ei ole andmeid. 2007. a töölepingu p 6.2.1 sisu arvestades ei ole kohustuse rikkumise tuvastamiseks oluline, kas kostja edastas lepingukavandi või lepingu. Kohustuse rikkumist ei välista ka asjaolu, et hageja müüdavate kütuste hinnad on avalik teave. Hageja sõlmitavad lepingud ei sisalda üksnes hinnakokkuleppeid, vaid ka muid tarnetingimusi. Selle üle, kas mingi teave on vaadeldav ärisaladusena või mitte, saab otsustada andmete kogumi alusel. Lisaks on tööandjal õigus iseseisvalt määrata, milline teave on ärisaladuseks, eeldusel et ta piiritleb selle mõistlikult ja teeb töötajale äratuntavaks. Arvestades 2007. a töölepingu p-des 6.2.1 ja 6.2.3 sätestatut, pidi andmete konfidentsiaalsus olema kostjale piisavalt äratuntav. Tõendatud ei ole kostja väited, et tema edastatud lepingukavandi põhitingimused olid hageja kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele ostjatele. Samuti pidi kostja oma töökohustuste täitmisel lähtuma töölepingust.
Kui 2007. a töölepingu p 6.4 oleks kehtiv, tuleks kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest nõutavat leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel oluliselt vähendada, arvestades hageja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastu. Kostja kolmandale isikule edastatud andmetel ei olnud hageja jaoks olulist väärtust, kuna hageja oli 2007 ja 2008 vedelkütuste hulgimüügi turul Eestis turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, kellel oli seetõttu KonkS § 16 p-st 3 tulenevalt keelatud võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või kehtestamine erinevatele äripartneritele. Seega oli hagejal keelatud kehtestada võrdväärsetele klientidele erinevaid müügitingimusi. See ei muuda aga kostja töölepingust tulenevaid kohustusi ning seda, et kostjal ei olnud pädevust kehtestada hageja eest müügitingimusi. Leppetrahvi vähendamiseks ei annaks alust asjaolu, et hageja kliendil ei ole pretensioone selle kohta, et kostja edastas temaga sõlmitud lepingu hageja teisele kliendile. Kostjal ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kohustust olla lojaalne hageja lepingupartneritele.
Erinevalt alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 24 lg-st 3 ei kohustanud varem kehtinud TLS § 50 p 6 tööandjat maksma töötajale konkurentsikeelu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitist pärast töölepingu lõppemist, seda võis tööandja teha ka töölepingu kehtivuse ajal. Ka poolte 2007. a tööleping ei näinud ette hageja kohustust maksta eritasu või muud hüvitist pärast töölepingu lõpetamist. Seetõttu ei saa eeldada, et hageja soovis töölepingu lõpetamisel lõpetada ka konkurentsipiirangu kokkuleppe.
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi 2007. a töölepingu alusel konfidentsiaalsuskokkuleppe ja konkurentsikeelu rikkumise eest makstud eritasu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks. Hageja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjale makstud eritasu temalt välja.
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et nii eritasu tagastamine kui ka leppetrahvi maksmine on oma eelduste tõttu sarnase kahjuhüvitusliku iseloomuga, mistõttu tuleb ka eritasu tagastamist käsitada leppetrahvina. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et 2007. a töölepinguga muutsid pooled 2003. a töölepingu tingimusi ning et töölepingu konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu tingimused on tüüptingimused, mille korral tuleb VÕS § 35 lg 2 järgi eeldada, et need tingimused ei ole eraldi läbi räägitud. Seega peab hageja tõendama, et konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld olid läbi räägitud ja kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada.
Toimiku materjalist nähtuvalt allkirjastasid pooled 2007. a töölepingu olukorras, kus kostjal ei olnud tegelikku võimalust töölepingu sisu oluliselt mõjutada. Töölepingu kavandi töötas välja hageja, kes soovis paljude töötajate töötingimusi muuta samal ajal ja sarnaselt. Kuna vaidlusaluseid tingimusi ei lepitud kokku töölepingu sõlmimisel, vaid lepingutingimusi muudeti töölepingust tuleneva alluvussuhte (TLS § 1) kestuse ajal, ei olnud kostjal eelduslikult võimalik neid tingimusi oluliselt mõjutada.
Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 268 näeb ette võimaluse kuulata vaieldava asjaolu kohta üle ka tõendama kohustatud pool, tehakse seda siiski vaid juhul, kui teine pool sellega nõustub. Üksnes erandjuhul on antud kohtule võimalus kuulata menetlusosalist üle sõltumata vastaspoole nõusolekust (TsMS § 2681). Praegusel juhul ei olnud alust erandit teha. Töösuhtest tulenevas vaidluses oleks äriühingu kui tööandja seadusliku esindaja seletuse tõendina kasutamine kostja suhtes tema õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav. Maakohus jättis põhjendatult hageja vastava taotluse rahuldamata.
2007. a töölepingu redaktsiooni p-s 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Selle tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Maakohus ei jätnud tähelepanuta hageja põhjendusi selle kohta, et kostja ei saa tugineda VÕS §-le 42. Maakohus on põhjendanud, miks ta hindab lepingu p 7.5 kostjat ebamõistlikult kahjustavaks. Maakohus on õigesti märkinud, et töötaja töökohavaliku piirangu puhul on tegemist isiku põhiseadusliku õiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt hüvitatud.
TLS §-st 15 tuleneb, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ettenähtust, on kehtetud. Kuigi seadus ei keelanud tööandjal sõlmida töötajaga kokkulepet eritasu maksmise kohta, mille kohaselt võis töötaja kohustus äri- ja tootmissaladuse hoidmise ja ebaausa konkurentsi osutamise keelu kohta ulatuda ka töösuhte lõppemise järgsesse perioodi (TLS § 50 p 6), ei ole seaduses määratud, kui kaua ja milliste tingimuste korral võiks selline kohustus kehtida. Seadusest ei tulene, et töösuhte lõppemise järgne tööle asumise piirang võiks sõltumata eritasu suurusest ulatuda mitmele aastale. Seega ei ole kooskõlas kehtinud töölepingu seadusega 2007. a töölepingu tingimused konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse kohta kaks aastat pärast töölepingu lõppemist. See tingimus oleks jämedas vastuolus ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-ga 24, mis võimaldab pärast töölepingu lõppemist piirata töötaja tegutsemist üheks aastaks.
Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus leidis, et kuigi 2007. a töölepingu p 6.4 on tühine kostja ebamõistliku kahjustamise tõttu, on hageja nõue siiski põhjendatud. Kuna iga tööandja informatsioon ei ole hinnatav konfidentsiaalsena, pidi maakohus tuvastama kostja edastatud teabe olemuse. Maakohus jättis ärisaladuse sisu tuvastamata. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks on oluline, kas kostja edastatud dokument oli lepingukavand või sõlmitud leping ning et hageja müüdavate kütuste hinnad on avalik teave. Maakohtul ei olnud alust pidada paljasõnaliseks kostja väidet, et vaidlusalune teave oli hageja ostjatele teada tüüptingimustena. Hageja ei vaielnud vastu sellele, et kostja edastatud teabeks olid andmed, mis olid hageja kõigile ostjatele samad ja seega neile teada. Hageja ei ole menetluses esile toonud, et kostja edastatud lepingukavand oleks sisaldanud andmeid, mille suhtes võiks eeldada hageja huvi pidada neid andmeid lepingukavandi adressaadi eest saladuses. Tüüptingimustega leping ei ole oma olemuselt dokument, mis on tingimusi kasutavate lepingupartnerite jaoks saladus. Kohtule esitatud tõendi kohaselt ei näinud ka edastatud lepingukavandi aluseks olnud lepingu sõlminud hageja partner probleemi dokumendi edastamises. Kuna töölepingu p 6.4 kohaldamine eeldas p-s 6 sisaldunud tingimuste rikkumist, puudus alus hageja nõude rahuldamiseks. Eeltoodud põhjustel ei olnud maakohtul vajadust pidada lepingu p 6.4 tühiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 35 lg-t 1, kui leidis, et 2007. a töölepingu p 7.5 on kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Need sätted töölepingule ei kohaldu, sest tööleping ei ole tarbijaleping ja töölepingu sõlmimisel järgiti TLS § 26. Tüüptingimustel sõlmitud lepinguks ei ole leping, mis sarnaneb tööandja teiste töötajatega sõlmitud töölepingutele. Sarnasus ei tähenda, et hageja ja kostja ei oleks pidanud lepingueelseid läbirääkimisi või et kostjal ei olnud võimalust mõjutada lepingutingimusi, kui ta ei olnud talle tutvumiseks esitatud lepingukavandi tingimustega nõus. Töötaja kaitse on tagatud tööõigusega. 2007. a töölepingu vaidlusaluste sätete eesmärgiks ei olnud kostjat kahjustada, vaid näha ette lepingu rikkumise tagajärg. Ükski töösuhteid reguleeriv õigusnorm ei piira tööandja õigust nõuda lepingut rikkunud töötajalt tagasi talle makstud eritasu.
Ringkonnakohus ei tuvastanud tüüptingimuste eeldust ehk seda, et kostjal ei olnud võimalik töölepingu sisu mõjutada. Seejuures oleks kohus pidanud võtma hageja seaduslikult esindajalt vande all seletuse. Kostja ei esitanud töölepingule muudatus- ja täiendusettepanekuid ega avaldanud muul moel mittenõustumist. Kostja kinnitas töölepingut allkirjastades, et ta on lepingu tekstiga tutvunud, sellest aru saanud ja on tingimustega nõus. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas on 2007. a tööleping vastuolus TLS §-ga 15.
Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei või töösuhte lõppemise järgne konfidentsiaalsuskohustus ja tööle asumise piirang ulatuda üle ühe aasta. Ringkonnakohus tugines seejuures valesti pärast 2007. a töölepingu lõppemist jõustunud TLS §-le 24. Lisaks väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest, kui muutis maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
8. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud, ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
10. Pooled ei vaidle selle üle, et nad leppisid TLS § 50 p-ga 6 kooskõlas 2007. a töölepingu p-s 6.1 kokku, et kostja on kohustatud hoidma töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist hageja äri- ja tootmissaladust. Töölepingu p 6.4 järgi on kostja konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise korral kohustatud tagastama hagejale selle kohustuse täitmise eest makstud eritasu ja maksma leppetrahviks kolmekordse eritasu. Töölepingu p 7.1 järgi ei tohi kostja töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul arvates töölepingu lõppemisest osutada hagejale konkurentsi. Nimetatud rikkumise korral on kostjal töölepingu p 7.5 järgi kohustus tagastada hagejale konkurentsikeelu eest makstud eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu. Kohtud tuvastasid, et kostja edastas töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendile hageja ärisaladusi ja asus pärast hagejaga töölepingu lõpetamist tööle hageja konkurendi juurde, rikkudes sellega töölepingu p 6.1 ja 7.1.
Tuginedes konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumisele, palus hageja hagiavalduses kostjalt välja mõista leppetrahvi ja kostjale makstud eritasu. Riigikohus on varasemas praktikas tunnustanud töötajale makstud eritasu tagasinõudmist juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest (vt Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 12). Kuna töölepingu seadus ei näe ette konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise tagajärgi, tuleb Riigikohtu varasema seisukoha järgi vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03, p 13). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Kohtud on õigesti leidnud, et nii leppetrahvi- kui ka eritasunõue on käsitatav leppetrahvinõudena, mille lahendamisel kohaldub võlaõigusseaduse 8. ptk 3. jaos ettenähtud leppetrahvi regulatsioon.
11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas 2007. a töölepingu p-s 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on käsitatav tüüptingimusena, mis on kehtetu VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, kas ringkonnakohus tuvastas õigesti tüüptingimuse kehtivuse eeldused ning kas 2007. a töölepingu p-des 6.1 ja 7.1 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld võivad kehtida kaks aastat pärast töölepingu lõppemist.
Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on esitatud kassatsioonkaebus. TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei kogu ega uuri tõendeid.
12. Ekslik on hageja seisukoht, et asjas ei kohaldu võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatud tüüptingimuste regulatsioon. VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kõikidele võlaõigusseaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, mh töölepingule. Kuna võlaõigusseadus jõustus 1. juulil 2002, kohaldub selle seaduse üldosa ka enne 1. juulit 2009 sõlmitud töölepingutele.
Tüüptingimuste mõiste ning nende kasutamine ja tühisuse tingimused on reguleeritud võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati.
Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega mh nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
VÕS § 42 lg 3 sätestab tüüptingimuse tühisuse alused eelkõige tarbija kaitseks. Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kolleegium leiab, et tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat. VÕS § 36 lg 1, loetledes lepingud, millele võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatu ei kohaldu, ei välista samuti töölepinguid tüüptingimuste reguleerimisalast. TLS § 15 alusel kehtib töösuhetes üldpõhimõte, et töötaja jaoks seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused on kehtetud. Seadusena tuleb seejuures mõista nii töölepingu seadust kui ka võlaõigusseadust. Õigust kasutada töölepingus tüüptingimusi, mille kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi, on Riigikohus tunnustanud ka varasemas praktikas (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13).
Kolleegium märgib, et kuigi enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei näinud ette alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 1 lg-s 3 sätestatuga analoogset põhimõtet, et töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, tuleb ka enne 1. juulit 2009 sõlmitud töölepinguid pidada käsunduslepingu alaliigiks. Käsunduslepingule (VÕS § 619), mille on sõlminud isik oma majandus- või kutsetegevuses, kohaldatakse VÕS §-de 36 ja 44 alusel võlaõigusseaduse üldosa 2. ptk 2. jaos sätestatut. Seisukoht, et tüüptingimuste regulatsioon töölepingu korral ei kohaldu, ei ole kooskõlas ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS §-ga 2.
Eeltoodust tuleneb, et tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele. Seega on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et poolte 2007. a töölepingu p-s 7.5 sätestatud tingimus, mille kohaselt on kostjal kohustus tagastada konkurentsikeelu rikkumise korral hagejale eritasu ja maksta leppetrahvina viiekordne eritasu, on tüüptingimus VÕS § 35 tähenduses, mille kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
13. Kohtud kohaldasid õigesti VÕS § 35 lg-t 1, märkides, et hageja peab tõendama selle, et pooled rääkisid 2007. a töölepingu p-des 6.4 ja 7.5 sätestatud leppetrahvitingimused eraldi läbi ja kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Ringkonnakohus on seejuures õigesti leidnud, et töösuhte kui alluvussuhte kestuse ajal ei olnud kostjal eelduslikult võimalik muudetavaid lepingutingimusi oluliselt mõjutada. Asjaolu, et TLS § 26 võimaldab pooltel sõlmida kokkuleppe leppetrahvi maksmise kohta, ei tõenda, et kostjal oli võimalik lepingu sisu mõjutada.
Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et TsMS § 268 järgi kuulatakse tõendamata pool vande all üle üksnes teise poole nõusolekul või TsMS § 2681 alusel kohtu omal algatusel. Ringkonnakohus on selgitanud, et maakohus ei leidnud erandi tegemiseks alust, sest hagejal oli võimalik väidetud asjaolu tõendada ka muude tõenditega. Õige on kohtute põhjendus, et hageja oleks saanud esitada tõendina kostjaga samal ajavahemikul sõlmitud töölepinguid, mille tingimused erinevad kostjaga sõlmitud lepingu tingimustest. Hageja ei ole väitnud, et ta on kohtule sellised lepingud esitanud. Maakohus on kohtuistungil hagejale tõendamiskohustust selgitanud (II kd, lk 117 ja 172).
14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei sätestanud konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse ajalist piirangut, ei võinud see keeld ulatuda üle ühe aasta pärast töölepingu lõppemist. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendust muuta.
TLS § 50 p 6 järgi on töötajal kohustus hoida tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutada tööandjale konkurentsi nii töölepingu kehtivuse ajal kui ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid sellise kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale nende kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitist. Nimetatud säte ei näe ette konfidentsiaalsuskohustuse ega konkurentsikeelu ajalise kehtivuse ülempiiri. Selline ajaline piirang ei ole välja kujunenud ka kohtupraktikas. Järelikult on TLS § 50 p-s 6 sätestatud töölepingu lõppemise järgsete kohustuste kehtivuse eelduseks asjaolud, et pooled on nendes kokku leppinud ja tööandja on maksnud töötajale eritasu või muud hüvitist. Eeltoodust tulenevalt võisid pooled 2007. a töölepingus sõlmida kokkuleppe konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kehtivuse kohta kaks aastat pärast töölepingu lõppemist, kui nende kohustuste täitmise eest maksti kostjale eritasu või anti muud hüvitist.
Kuna konkurentsikeeld on töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku piiramine, peab selle eest makstava eritasu suurus olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (vt nt Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 13; Riigikohtu 16. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-05, p 23). Praegusel juhul on ringkonnakohus nõustunud maakohtu seisukohaga, et konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades ei saa kostjale makstud eritasu suurust pidada õiglaseks. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega.
15. Pooled ei vaidle selle üle, et nad lõpetasid töölepingu 20. märtsil 2008. Seega oleks töölepingu p-des 6.1 ja 7.1 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ja konkurentsikeeld lepingu järgi kehtinud 20. märtsini 2010. 1. juulil 2009, s.o vaidlusaluste kohustuste kehtivuse ajal jõustus uus töölepingu seadus. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 131 lg 1 alusel kohaldatakse enne 1. juulit 2009 sõlmitud töölepingule alates nimetatud kuupäevast kehtivas töölepingu seaduses sätestatut. TLS § 131 lg 3 kohaselt, kui töölepingu tingimus on pärast töölepingu seaduse jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 24 lg 1 p 4 järgi on pärast töölepingu lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks mh asjaolu, et see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Seega lõppes töölepingu lõppemise järgne konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe kehtivus 1. juulist 2009.
16. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 651 lg-s 1 ettenähtud apellatsioonkaebuse piiride ületamise keeldu. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles leiti, et 2007. a töölepingu p-d 6.4 ja 7.5 on tüüptingimustena tühised, võis ringkonnakohus apellatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel muuta maakohtu kõiki põhjendusi, mille alusel jäeti hagi vaidlustatud osas rahuldamata. Kohtuotsuse vaidlustatud resolutsiooni põhjendamiseks esitatud põhjenduste muutmist ei saa pidada apellatsiooni piiride ületamiseks vaatamata sellele, et hageja oli maakohtu nende põhjendustega nõus.
17. Kolleegium märgib täiendavalt, et hageja ei nõudnud kostjale väljamakstud eritasu tagastamist lepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisena ega ka alusetult makstuna. Väljamakstud eritasu ei saa käsitada ka hageja kahjuna (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03, p 18; Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 12). Hagejale tekkinud kahjuks saaks eelkõige olla kostja lepingu rikkumise tõttu hagejal saamata jäänud tulu ehk kasu, mida hageja oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud (VÕS § 128 lg 4). Kuna poolte sõlmitud töölepingu kehtivuse ajal kehtinud töökoodeksi § 125 lg 1 piiras tööandja nõude otsese varalise kahjuga, saaks hageja nõuda saamata jäänud tulu üksnes pärast töölepingu lõppemist tekkinud kahju eest. Hageja ei ole väitnud, et kostja konkurentsikeelu rikkumine oleks tekitanud talle kahju käibe vähenemisega nt põhjusel, et kostja tegevuse tõttu läksid hageja kliendid üle kostja uue tööandja juurde. Alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus oleks hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 kohaselt siis, kui eritasu maksmise kohustus oleks tühine. Hageja peaks sellisel juhul tõendama, et kostjale maksti eritasu alusetult. Kuna praeguses asjas ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida tema nõude tühise lepingu järgi antu alusetust rikastumisest tuleneva väljaandmise nõudena, ei saanud kohtud anda hinnangut hageja nõudele alusetu rikastumise sätete järgi.
18. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium märgib, et menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 kohaselt otsuse avalikult teatavakstegemise päeval.
19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi