Konsultatsioon

Riigikohtu 26.06.2025 otsus 2-23-6597

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

 

Kohtuasja number

2-23-6597

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. juuni 2025

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Vahur-Peeter Liin, Kalev Saare, Urmas Volens ja Margit Vutt

Kohtuasi

I.M. hagi Baltpile Osaühingu vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja ülesütlemishüvitise, puhkusehüvitise, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.M. kassatsioonkaebus
Baltpile Osaühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

I.M. kassatsioonkaebuse hind on 3786 eurot 36 senti
Baltpile Osaühingu kassatsioonkaebus hind on 6245 eurot 69 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja I.M., lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso
Kostja Baltpile Osaühing, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

 

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2024. a otsus tsiviilasjas 2-23-6597 muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.M. (hageja) esitas 12. jaanuaril 2023 töövaidluskomisjonile Baltpile Osaühingu (kostja) vastu avalduse, paludes tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping, mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis, ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitis ja ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 21. detsember 2022 eest puhkusehüvitis ning ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud haigushüvitis ja kahjuhüvitis ajutise töövõimetuse hüvitisest ilmajäämise eest.

Töövaidluskomisjon rahuldas 23. märtsi 2023. a otsusega hageja avalduse osaliselt, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 19. veebruarist 2023 ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hüvitise 2700 eurot, TLS § 71 alusel puhkusehüvitise 1253 eurot 94 senti ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 alusel haigushüvitise 126 eurot 11 senti. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitise (TLS § 100 lg 5) ja kahjuhüvitise (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 14 lg 1) nõuded.

Kostja esitas 3. mail 2023 Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja avaldus rahuldatud osas läbi hagimenetluses.

2. Hageja esitas 25. mail 2023 Harju Maakohtule kostja vastu hagi ja 26. jaanuaril 2024 nõude suurendamise avalduse, paludes tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2700 eurot, ajavahemiku 1. jaanuar 2022 kuni 19. veebruar 2023 eest puhkusehüvitis 1992 eurot, ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest haigushüvitis 126 eurot 11 senti ning ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest kahjuhüvitis 2196 eurot 96 senti ja ajavahemikus 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest kahjuhüvitis 5158 eurot 8 senti ja viivised.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled alates 9. juunist 2014 töösuhtes ning hageja ütles töölepingu 28. novembril 2022 korraliselt üles alates 28. detsembrist 2022, jätkates etteteatamistähtajal töötamist. Kostja ütles 21. detsembril 2022 töölepingu üles erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, heites hagejale ette, et ta tarvitas töölähetuses olles hotellis alkoholi, lõhkus mööblit ja rikkus korda ning ei ilmunud 21. detsembril 2022 tööle ega vastanud telefonile. Kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole kostja väidetud tegusid toime pannud. Ülesütlemise tühisuse tõttu tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023 ning mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitis. Hagejaga juhtus 20. detsembril 2022 tööobjektil kukkudes tööõnnetus, tal diagnoositi luumurrud ning ta oli alates 21. detsembrist 2022 töövõimetu. Kostja ei maksnud hagejale haigushüvitist, ei täitnud tööõnnetusest tingitud ajutise töövõimetuse lehti ega esitanud neid Tervisekassale (TTOS § 122 lg 1, RaKS § 53 lg-d 1 ja 5). Seetõttu jäi hagejal saamata ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest haigushüvitis 126 eurot 11 senti ja ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 24. mai 2023 eest ajutise töövõimetuse hüvitis 7355 eurot 4 senti. Lisaks peab kostja TLS § 71 alusel hüvitama hagejale kasutamata puhkuse.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja töövaidluskomisjonile esitamata nõuded läbi vaatamata.

Kostjal oli õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel erakorraliselt üles, sest hageja põhjustas oma käitumisega kostja usalduse kaotuse hageja vastu ning hotelli usalduse kaotuse kostja vastu. Kuna hageja ütles 28. novembril 2022 töölepingu üles korraliselt alates 28. detsembrist 2022, siis ei ole kohtul võimalik lõpetada töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel ega mõista välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Hageja puhkusehüvitise nõue on alusetu, kuna hageja oli puhkuse ära kasutanud. Kostja ei pea maksma hagejale haigushüvitist, sest 20. detsembril 2022 ei juhtunud hagejaga tööõnnetust. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ajutise töövõimetuse hüvitist, kuna tal endal oli õigus esitada haigushüvitise saamiseks vajalikud dokumendid (RaKS § 53 lg 53).

4. Harju Maakohus rahuldas 11. aprilli 2024. a otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas töölepingu alates 19. veebruarist 2023 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2700 eurot, puhkusehüvitise 1992 eurot, kahjuhüvitise 126 eurot 11 senti ja kahjuhüvitise 5158 eurot 8 senti ning viivised. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude mõista kostjalt ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest välja kahjuhüvitis 2196 eurot 96 senti ning kostja taotluse teha töötamise registrisse kanne. Hageja kanda jäi 5% tema enda menetluskuludest. Kostja kanda jäid 95% hageja menetluskuludest ning tema enda menetluskulud.

Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kostjal alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi üles öelda. Hageja tarvitas 20. detsembril 2022 alkoholi töövälisel ajal. Hotelli juhataja on kinnitanud, et hotellil ei ole kostja töötajate vastu pretensioone. Hageja ei saanud 21. detsembril 2022 tööle ilmuda ega telefonile vastata, sest ta viibis terviserikke tõttu erakorralise meditsiini osakonnas, millest kostja oli teadlik.

Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist. Kuna töölepingut saab lõpetada ühe korra ja kostja ütles töölepingu üles enne hageja ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole oluline hageja korraline töölepingu ülesütlemine alates 28. detsembrist 2022. Arvestades poolte üle keskmise pikka töösuhet ja töölepingu lõpetamise asjaolusid, peab kostja maksma hagejale TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist 2700 eurot.

Kostja peab hüvitama hagejale TLS § 71 järgi ajavahemikus 1. jaanuar 2022 kuni 19. veebruar 2023 kasutamata puhkuse, makstes talle 1992 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on puhkuse ära kasutanud. Hagejal oli õigus esitada puhkusehüvitise nõue kohtumenetluses.

Kostjalt tuleb mõista TTOS § 122 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahjuhüvitisena välja haigushüvitis 126 eurot 11 senti ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest. Samuti tuleb mõista kostjalt kooskõlas RaKS § 53 lg-s 5 sätestatuga kahjuhüvitisena välja ajutise töövõimetuse hüvitis 5158 eurot 8 senti ajavahemiku 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 eest, kuna kostja ei täitnud ega esitanud Tervisekassale hageja töövõimetuslehti. Seda nõuet töövaidluskomisjon ei lahendanud ja hageja võis esitada selle uue nõudena hagimenetluses.

Läbi vaatamata tuleb jätta hageja kahju hüvitamise nõue 2196 euro 96 sendi ulatuses ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Töövaidluskomisjon jättis selle nõude rahuldamata ja hageja ei taotlenud tähtaegselt selle lahendamist hagimenetluses. Samuti tuleb jätta läbi vaatamata nõue teha kanne töötamise registrisse. Sellist nõuet ei sa kohtule esitada, sest kanne tuleb teha registrisse pärast kohtulahendi jõustumist.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Maakohus oleks pidanud jätma töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamata ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise välja mõistmata, sest tööleping lõppes hageja 28. novembri 2022. a korralise ülesütlemisega alates 28. detsembrist 2022. Hagejal võib olla üksnes saamata jäänud töötasu nõue ajavahemiku 22. detsember 2022 kuni 28. detsember 2022 eest. Kuna hageja võis ise esitada Tervisekassale dokumendid ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks, ei olnud alust rahuldada ka 5158 euro 8 sendi suurust kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei oleks saanud haigushüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist, sest ta ei saanud vigastada tööõnnetuses ja ta oli õnnetuse ajal alkoholijoobes (RaKS § 60 lg 1 p 2). Hüvitist tuleks vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel nullini. Kahjuhüvitise nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei esitanud seda töövaidluskomisjonile. Puhkusehüvitise nõude rahuldamisel hindas maakohus tõendeid valesti, sest poolte praktika kohaselt lepiti puhkus kokku suuliselt. Kuna hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonis puhkusehüvitiselt ja kahjuhüvitiselt viivist, ei olnud alust neid nõudeid rahuldada. Menetluskulude jaotus on ebaproportsionaalne.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2024. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja töölepingu lõpetamise ja ülesütlemishüvitise nõuded. Lisaks vähendas ringkonnakohus maakohtu otsusega väljamõistetud puhkusehüvitist, täpsustas viivise väljamõistmist ja tühistas maakohtu otsuse kostja nõude osas teha kanne töötamise registrisse.

 

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja 2196 euro 96 sendi suuruse kahjuhüvitise nõude ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise, ülesütlemishüvitise väljamõistmise, puhkusehüvitise, kahjuhüvitiste ja viiviste väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas.

Maakohtu otsust ei ole alust tühistada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu järeldusi asjaolude ega tõendite hindamise kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.

Kuigi töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, ei ole alust töölepingut lõpetada TLS § 107 lg 2 kohaselt ega mõista kostjalt välja hüvitist TLS § 109 lg 1 järgi. Pooled ei ole väitnud, et hageja võttis oma korralise ülesütlemise avalduse tagasi, ega esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada selle avalduse tühisust. Seega on hageja esitatud ülesütlemisavaldus õiguslikult oluline. Kostja 21. detsembri 2022. a avaldus, mille tühisuse maakohus tuvastas, ei ole varasem hageja 28. novembri 2022. a avaldusest. Kostja tühise avalduse esitamine ei lõpetanud ega muutnud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. TLS § 107 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seega oli tööleping ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 28. detsember 2022 kehtiv ning lõppes hageja ülesütlemisavalduse õiguslike tagajärgede saabumise tõttu 28. detsembril 2022.

Kuna tööleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega alates 28. detsembrist 2022, ei ole hagejal õigust saada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Samal põhjusel tuleb muuta hagejale väljamõistetava puhkusehüvitise suurust. Maakohus tuvastas hageja puhkusejäägi õigesti ning töölepingu lõppemise aega arvestades peab kostja maksma hagejale puhkusehüvitise 1664 eurot 53 senti ja viivise.

Maakohus rahuldas põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõuded, mõistes kostjalt TTOS § 122 lg 1 alusel välja haigushüvitise 126 eurot 11 senti ja RaKS § 53 lg 5 alusel ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti. Ajutise töövõimetuse hüvitist oleks hageja saanud juhul, kui kostja oleks täitnud oma kohustuse täita töövõimetuslehed ja esitanud need Tervisekassale. On tõendatud, et hageja tervisekahju tekkis 20. detsembri 2022. a tööõnnetuse tulemusena. Maakohtu tuvastatut ei lükka ümber tööinspektsiooni uurimise lõpetamise otsus, kostja uurimistulemuste akt ega kostja halduskohtule esitatud kaebus. Tööinspektsioon tuvastas täiendaval uurimisel tööõnnetuse. Ei ole tõendatud, et tööõnnetus juhtus hageja alkoholijoobe tulemusena. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli tööobjektil joobes. Hagejal oli õigus esitada ajavahemikus 5. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise nõue ilma töövaidluskomisjoni menetlust läbimata. Ei ole põhjendatud vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel nullini.

Hagejal oli õigus esitada kohtumenetluses viivisenõuded, mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonis.

Kuna kostja ei esitanud töötamise registrisse kande tegemise nõuet, jättis maakohus selle nõude põhjendamatult läbi vaatamata. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

Muuta tuleb menetluskulude jaotust. Hageja rahalistest nõuetest tuleb rahuldada 57,08%, kuid kuna vaidluse keskne küsimus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse kohta lahenes hageja kasuks ja hagi osaline läbi vaatamata jätmine ei saanud mõjutada menetluskulusid, on õiglane jätta 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda.

 

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema hagi osaliselt rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ülesütlemine on tühine, pidanuks ringkonnakohus lõpetama töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023, mitte lähtuma hageja korralisest ülesütlemisest. Kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist ja hageja vaidlustas kostja ülesütlemise, pidi kohus kontrollima kostja ülesütlemise kehtivust ja kohaldama TLS § 107 lg-id 1 ja 2. Seetõttu tulnuks mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis ning puhkusehüvitis 1992 eurot, mitte üksnes 1664 eurot 53 senti. Lisaks olnuks õiglane jätta kostja kanda 95% hageja menetluskuludest ja kõik tema enda menetluskulud.

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada kahjuhüvitise, sellelt arvutatud viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus tuvastas valesti, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Hageja kukkus 21. detsembril 2022, olles alkoholijoobes, hotelli trepil, mitte 20. detsembril 2022 objektil tööd tehes. Ringkonnakohus pidanuks kohaldama RaKS § 53 lg-t 53, mille alusel võinuks hageja esitada talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. Hagejal võib olla kostja vastu kohustamisnõue, mitte kahju hüvitamise nõue.

10. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu.

11. Riigikohtus asja arutanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 12. märtsi 2025. a määrusega kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks, samuti kolleegiumi senise seisukoha muutmiseks TLS § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

13. TsMS § 688 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja kahjuhüvitise nõude 2196 eurot 96 senti ajavahemikus 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise eest. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles tuvastati, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja haigushüvitis 126 eurot 11 senti ajavahemiku 21. detsember 2022 kuni 5. veebruar 2023 eest. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, millega tühistati maakohtu otsus jätta läbi vaatamata kostja nõue teha kanne töötamise registrisse. Eeltoodud osas on otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teine lause, § 655 lg 2 p 1).

14. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 1 järgi või tuleb see lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise hüvitis ning TLS §-de 70 ja 71 kohaselt puhkusehüvitis kuni töölepingu lõppemiseni. Samuti vaidlevad pooled ajavahemikus 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise, viivise ja menetluskulude jaotuse üle.

15. Riigikohus kontrollib esmalt hageja töölepingu kohtus lõpetamist ja hüvitisenõuete lahendamist (I) ning selgitab töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral kohalduvaid sätteid (II). Seejärel võtab Riigikohus seisukoha hageja saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise väljamõistmise (III) ja menetluskulude jaotuse kohta (IV).

 

I

16. TLS § 85 lg 1 järgi võib töötaja öelda tähtajatu töölepingu korraliselt üles igal ajal, teatades sellest tööandjale TLS § 98 lg 1 kohaselt ette 30 kalendripäeva. Tööandjal ei ole TLS § 85 lg 5 järgi lubatud töölepingut korraliselt üles öelda. Erakorraliselt võivad mõlemad pooled TLS § 87 järgi öelda töölepingu üles üksnes TLS-is ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides TLS §-s 97 või § 98 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Olukorras, kus töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellisel juhul on pooled kuni etteteatamistähtaja möödumiseni töösuhtes. Kui töövaidluskomisjon või kohus tuvastab tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul on töötajal TLS § 108 järgi õigus nõuda tööandjalt kahju hüvitamist. Kui vähemalt üks pool seda taotleb, lõpetab töövaidlusorgan TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel töövaidlusorganis lõpetamise korral maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg-tes 1 või 2 ettenähtud hüvitist.

17. Kohtud tuvastasid, et hageja töötas kostja juures alates 9. juunist 2014 tähtajatu töölepingu alusel, hageja ütles 28. novembril 2022 töölepingu üles korraliselt alates 28. detsembrist 2022 ning kostja ütles töölepingu üles 21. detsembril 2022 samast kuupäevast erakorraliselt, kuid kostja erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv. Maakohus leidis, et kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud pärast TLS § 97 lg 2 p-s 3 sätestatud ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab töölepingut lõpetada ühe korra ning kuna kostja ütles töölepingu üles enne hageja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist, ei ole hageja ülesütlemine oluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et asjas ei kohaldu TLS § 107 lg 2. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine, mille tühisuse maakohus tuvastas, varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja kehtiva avalduse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohtu järeldus on põhjendatud.

18. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei kohaldu TLS § 107 lg-d 1 ja 2 olukorras, kus töötajal ei olnud erakorraliseks ülesütlemiseks alust ja tööleping loetakse lõppenuks TLS § 85 lg 4 järgi. Selles asjas vaidlesid pooled üksnes töötaja erakorralise ülesütlemise tühisuse üle, tööandja ei olnud töölepingut üles öelnud. Kuna töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, lõppes tööleping töötaja korralise ülesütlemisega ja seda ei olnud alust lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel (RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 11).

19. Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et eeltoodud seisukoht ei pruugi olla asjakohane olukorras, kus pärast töötaja töölepingu alusetut erakorralist ülesütlemist on töölepingu erakorraliselt üles öelnud ka tööandja. Sellisel juhul tuleb teha kindlaks, millal tööandja töölepingu üles ütles. Kui tööandja ütles töölepingu üles enne TLS § 85 lg-s 4 sätestatud tähtaja möödumist ja töötaja on tööandja ülesütlemise vaidlustanud, tuleb kontrollida ka tööandja ülesütlemise kehtivust. Sellisel juhul kohalduvad mh TLS § 107 lg-d 1 ja 2 (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 17).

20. Praeguses asjas ei öelnud töötaja töölepingut üles erakorraliselt, vaid soovis lõpetada töösuhte korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 1 järgi, teatades sellest tööandjale TLS § 98 lg 1 järgi 30 kalendripäeva ette. Tööandja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse enne töötaja korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist.

21. Hageja ülesütlemisavaldus on kindlale isikule (kostjale) suunatud tahteavaldus, mis muutus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. Pooled ei ole väitnud, et kostja ei saanud hageja ülesütlemisavaldust kätte või hageja võttis selle kooskõlas TsÜS §-s 72 sätestatuga tagasi või hageja korraline ülesütlemine on ühepoolse tehinguna kehtetu TsÜS 5. ptk järgi. Seega muutus hageja ülesütlemisavaldus kehtivaks enne kostja erakorralist ülesütlemist, mille tühisuse kohtud tuvastasid. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja tühine erakorraline ülesütlemine ei olnud varasem hageja korralise ülesütlemise avaldusest ning see ei muutnud ega lõpetanud hageja korralise ülesütlemise õiguslikke tagajärgi. Kuna hageja ütles töölepingu kehtivalt üles korraliselt TLS § 85 lg 1 järgi ning töövaidlusorgan tuvastas kostja hilisema töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, ei ole alust kohaldada TLS § 107, mh lõpetada töölepingut sama paragrahvi lg 2 alusel. Vastasel korral tuleks tööleping lõpetada alates 19. veebruarist 2023, s.o ajast, mil töösuhe oli hageja ülesütlemiseavalduse tagajärjel juba lõppenud.

22. Kuna töölepingut ei olnud alust lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel, ei ole hagejal õigust saada ka TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist ega TLS §-de 70 ja 71 alusel puhkusehüvitist ajavahemiku eest 28. detsember 2022 kuni 19. veebruar 2023. Hageja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on tuvastanud valesti kuni 28. detsembrini 2022 saadava puhkusetasu või eksinud väljamõistetud puhkusehüvitise ja sellelt väljamõistetud viivise arvutamisel.

23. Eespool väljendatud seisukohtade järgi kohalduksid TLS § 107 lg-d 1 ja 2 juhul, kui enne tööandja tühist töölepingu erakorralist ülesütlemist ütles töötaja töölepingu alusetult üles erakorraliselt (otsuse p 19), kuid mitte siis, kui tööandja tühisele erakorralisele ülesütlemisele eelnes töötaja kehtiv korraline ülesütlemine (otsuse p-d 20-21). Nendest seisukohtadest tulenevalt võib tekkida olukord, kus töötaja alusetu ja tööandja tühise töölepingu erakorralise ülesütlemise korral tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel hilisemast ajast, kui see lõppeks töötaja korralise ülesütlemisega. Lisaks on töötajal sellises olukorras TLS § 107 lg-te 1 või 2 kohaldumise korral õigus saada §-s 108 või § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

24. Riigikohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjendust kohaldada tööandja erakorralise ülesütlemise tühisusest tulenevaid tagajärgi erinevalt sõltuvalt sellest, kas töötaja on varem öelnud töölepingu üles korraliselt või tema alusetu erakorraline ülesütlemine tuleb lugeda korraliseks. Seaduse mõttega kooskõlas ei ole soodustada töötaja alusetut töölepingu erakorralist ülesütlemist eesmärgiga lükata töösuhte lõppemise aeg edasi ja saada hüvitist. Seetõttu muudab Riigikohus oma varasemat seisukohta, et töötaja alusetule erakorralisele ülesütlemisele järgnenud tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral kohalduvad mh TLS § 107 lg-d 1 ja 2 (vt otsuse p 19). Riigikohus asub seisukohale, et sõltumata sellest, kas enne tööandja töölepingu tühist erakorralist ülesütlemist on töötaja öelnud tähtajatu töölepingu üles korraliselt TLS § 85 lg 1 järgi või tema alusetu erakorraline ülesütlemine tuleb lugeda korraliseks TLS § 85 lg 4 alusel, ei kohaldu tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral TLS § 107 lg-d 1 ja 2. Sellest tulenevalt ei kohaldu nendes olukordades ka nt TLS § 108 ja § 109 lg 1.

II

25. Kuigi praeguses asjas ei kohaldu TLS § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 ega ka TLS § 100 lg 5, peab Riigikohus vajalikuks selgitada nende sätete kohaldamist töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse korral, arvestades 17. märtsil 2023 jõustunud seadusemuudatusi.

26. TLS § 107 lg 1 järgi loetakse, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine või tühistatud. Sellisel juhul lõpetab töövaidlusorgan TLS § 107 lg 2 alusel tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. TLS § 107 lg-s 2 sätestatud taotlus ei ole haginõue TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ja seda ei tule märkida otsuse sissejuhatuses (TsMS § 442 lg 2 p 5) ega arvestada hagihinna arvutamisel (TsMS § 134 lg 1 esimene lause). Tegemist on poole menetlusliku toiminguga TsMS § 329 lg 1 mõttes, mis tuleb kohtumenetluses üldjuhul teha eelmenetluses (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 35). Taotlus märgitakse kohtuotsuse kirjeldavas osas ning lahendatakse resolutsioonis, põhjendades seda otsuse põhjendavas osas (TsMS § 442 lg-d 5, 7 ja 8).

27. Enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg 1 nägi ette, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidlusorgan võis hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Samad põhimõtted kehtisid ka TLS § 109 lg-s 2 nimetatud töötajatele 12 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmise korral. Lisaks sätestas enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 100 lg 5 töötaja õiguse saada tööandjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada, kui tööandja oleks järginud etteteatamistähtaega (TLS § 97).

28. Riigikohus on tõlgendanud enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 107 lg-t 2 selliselt, et selle sätte järgi tuleb tööleping lõpetada ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 16). Sellest seisukohast lähtus Riigikohtu üldkogu, hinnates TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust osas, mille järgi tuleb tööleping poole taotluse korral igal juhul lõpetada. TLS § 107 lg 2 riivab küll põhiseaduse § 29 lg 1 esimest ja teist lauset, kuid on nimetatud sätetega kooskõlas, kuna TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt oli enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitis kahjuhüvitis, mis sisaldab mh töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud tasu, aga ka mittevaralise kahju hüvitist (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p-d 32.1-33). Samuti on Riigikohus TLS § 109 lg 1 kohaldamisel leidnud, et selle sätte alusel on töötajal mh õigus saada hüvitist töölepingu ülesütlemisel diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest, kui töötaja sellised asjaolud esitab (RKTKm 22.03.2017, 3-2-1-167-16, p-d 13-15). Lisaks on Riigikohus enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-t 1 kohaldades leidnud, et tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse korral ei ole töötajal õigust saada TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitist töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatamise eest, sest see säte kohaldub üksnes siis, kui tööandjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369/44, p 15.4).

29. Eelnevast tulenevalt peab töövaidlusorgan töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral mõistma enne 17. märtsi 2023 kohaldunud TLS § 109 lg 1 või 2 alusel tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitise, mis sisaldab mh töötasu, mida töötaja oleks saanud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumiseni, kuid mitte ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitist sama aja eest. See on kooskõlas mh töösuhtes kehtiva kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 1 lg 1 ja § 127 lg 1) ja sellest lähtuva TLS § 109 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt ei ole töötajal TLS § 109 lg-s 1 või 2 sätestatud hüvitise saamise korral õigust nõuda töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada töösuhte jätkumisel töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni.

30. Alates 17. märtsist 2023 kehtiva TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitisele ei kohaldata VÕS 7. peatükis sätestatut. Töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Hüvitise suurust ei ole lubatud vähendada riigi makstavate hüvitiste ja toetuste võrra. Samad põhimõtted kehtivad ka TLS § 109 lg-s 2 nimetatud töötajatele 12 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmise korral. Samast ajast kehtiv TLS § 100 lg 5 annab töötajale õiguse saada keskmist tööpäevatasu iga tööpäeva eest, mille võrra tööandja talle töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatas.

31. Seega ei ole TLS § 109 lg-te 1 ja 2 alates 17. märtsist 2023 kehtiva redaktsiooni kohaselt tegemist kahjuhüvitisega, mille raames tuleb tööandjalt mõista töötaja kasuks mh välja töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni saamata jäänud töötasu. Järelikult ei ole nende sätete alusel väljamõistetava hüvitise määramiseks oluline töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise aeg. Samuti ei ole TLS § 109 lg-te 1 ja 2 muudatuse tõttu põhjendatud piirata TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud tasu saamist sõltuvalt sellest, kas tööandja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv või mitte. Seetõttu kohaldub alates 17. märtsist 2023 kehtiva TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud keskmise tööpäevatasu nõudmise õigus ka juhul, kui töövaidlusorgan tuvastab tööandja erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel ja mõistab tööandjalt välja TLS § 109 lg-s 1 või 2 sätestatud hüvitise. Seejuures ei ole oluline, et töötaja on enda nõuet esitades viidanud TLS § 100 lg-le 5 või nimetanud enda nõuet hüvitisenõudeks. Oluline on see, et töötaja on esitanud nõude kindlaksmääratud rahasummas ning toonud välja nõude aluseks olevad asjaolud, st selle, et töölepingu ülesütlemisel ei järgitud etteteatamistähtaega, ning enda töötasu suuruse selle aja eest. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seejuures TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.2). Kuna nõude kvalifitseerimine ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus juhtima nende tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja andma neile võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836/63, p 13.3).

32. Eelneva tõttu leiab Riigikohus, et varasem seisukoht, et tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 16), kohaldub üksnes koostoimes enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg-tega 1 ja 2. Kuivõrd töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus ei sõltu sellest, kas tööandja järgis töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 15) ning alates 17. märtsist 2023 kehtiva TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud hüvitis ei ole käsitatav mh töötaja saamata jäänud töötasu sisaldava kahjuhüvitisena, tuleb alates 17. märtsist 2023 kohalduva TLS § 109 lg-te 1 ja 2 korral lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemisavalduse järgi, või poole taotlusel muust ajast (vt ka RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-52-14, p 15).

33. Seega ei mõisteta alates 17. märtsist 2023 kehtiva TLS § 109 lg-te 1 ja 2 järgi tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitist VÕS 7. ptk mõttes ning TLS § 109 lg 3 välistab töötaja töötasunõude, kui talle on määratud TLS § 109 lg-s 1 või 2 ettenähtud hüvitis. See aga ei tähenda, et töötajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist lisaks TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitisele. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse üldosas sätestatut, sh 7. ptk kahju hüvitamise regulatsiooni muu hulgas töölepingule. Sama tuleneb käsunduslepingu sätete kohaldumise kaudu TLS § 1 lg-st 3. Seega võib töötaja nõuda töölepingu tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse korral tööandjalt ka temale tekkinud kahju hüvitamist kooskõlas VÕS 7. ptk-s sätestatuga.

34. TLS § 107 lg 2, § 109 lg 1 või 2 ning § 100 lg 5 kohaldamine sõltub sellest, kas asjakohased on enne 17. märtsi 2023 või alates sellest kuupäevast kehtivad sätted. Nimetatud sätete muutmise aluseks olev tööturumeetmete seadus ega ka töölepingu seadus ei reguleeri, millistes vaidlustes kohalduvad alates 17. märtsist 2023 kehtivad TLS § 109 lg-d 1 ja 2. Samuti ei ole rakendus- või üleminekupõhimõtteid selgitatud tööturumeetmete seaduse eelnõu seletuskirjades (Riigikogu XIV koosseis. Tööturumeetmete seaduse eelnõu 735 SE II seletuskiri, lk 3). Kuna TLS § 109 lg-d 1 ja 2 reguleerivad töötaja nõude ulatust, on tegemist materiaalõiguse normidega. Seetõttu tuleb nende sätete kohaldamisel lähtuda töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonist (vt ka RKTKm 12.01.2007, 3-2-1-126-06, p 15). Järelikult on enne 17. märtsi 2023 erakorraliselt üles öeldud töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral asjakohased enne 17. märtsi 2023 kehtinud sätted ja nende kohta avaldatud seisukohad (vt otsuse p-d 27-29 ja 32). Alates 17. märtsist 2023 kehtivate TLS § 109 lg-d 1 ja 2 kohta väljendatud seisukohti (vt otsuse p-d 30-32) tuleb arvestada olukorras, kus tööandja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud pärast seda kuupäeva.

35. Riigikohtu enne 17. märtsi 2023 kehtinud TLS § 109 lg 1 kohta avaldatud seisukoha järgi peab töövaidlusorgan mõistma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 32.4). See seisukoht on asjakohane ka alates 17. märtsist 2023 kehtivate TLS § 109 lg-te 1 ja 2 kohaldamise korral.

III

36. Maa- ja ringkonnakohus leidsid tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult, et kostja peab hüvitama hagejale ajavahemikus 6. veebruar 2023 kuni 24. mai 2023 saamata jäänud ajutise töövõimetuse hüvitise 5158 eurot 8 senti (RaKS § 53 lg 5) ja viivise. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele märgib Riigikohus järgmist.

37. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jättis täitmata ja Tervisekassale esitamata hageja töövõimetuse lehed (RaKS § 53 lg 5). Kuna hageja jäi kostja tegevusetuse tõttu ilma ajutise töövõimetuse hüvitisest, oli tal õigus esitada kostja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõue. Töötaja õigus esitada kohustamishagi tööandja vastu olukorras, kus ta leiab erinevalt tööandjast, et tegu oli tööõnnetusega (RKTKo 02.10.2019, 2-17-11858/48, p 14), ei välista töötaja kahju hüvitamise nõuet tööandja vastu.

38. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja hüvitisenõude rahuldamise välistab RaKS § 53 lg-s 53 sätestatud töötaja võimalus esitada hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. RaKS §-st 53 saab järeldada, et töövõimetuslehtede esitamise kohustus on tööandjal. RaKS § 53 lg 53 annab töötajale üksnes õiguse esitada töövõimetuslehed ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud muud dokumendid. Ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise korrast ei tulene, et hüvitist ei maksta, kui töötaja ei esita selleks vajalikke hüvitise dokumente ise.

39. Ringkonnakohus märkis õigesti, et saamata jäänud hüvitise suuruse määramiseks on oluline, kas hagejale tekkis tervisekahju tööõnnetuse tagajärjel. Riigikohus lähtub TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel maa- ja ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest.

40. Kohtud leidsid tõendeid hinnates, et hagejaga juhtus 20. detsembril 2022 tööõnnetus, mh et ta kukkus objektil tööd tehes, ja kostja ei ole väitnud, et hageja oli sel ajal alkoholijoobes. Maakohtu otsuses märgitud võimalus, et hageja vigastas ennast pärast tööõnnetust alkoholijoobes olles uuesti, ei välista temaga juhtunud tööõnnetust. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et kohtud jätsid tähelepanuta tema väite või tõendi, mille kohaselt oli hageja tööõnnetuse ajal alkoholijoobes. Kohtud hindasid hagejaga juhtunud sündmuste kohta esitatud tõendeid ning põhjendasid otsust piisavalt (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5). Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte ja muud kogutud materjalid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 tähenduses (RKTKo 25.11.2020, 2-18-10961/41, p 11.3).

41. Ringkonnakohus on hinnanud kostja apellatsioonkaebuse alusel võimalust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Kohus kohaldab VÕS § 139 omal algatusel, ilma kohustatud isiku taotluseta, kuid hüvitise vähendamise asjaolud peavad olema menetluses esitatud (RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-64-15, p 13). Ainuüksi RaKS § 53 lg-s 53 sätestatud töötaja õigus esitada hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise, ei anna selleks alust.

IV

42. Ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust osaliselt, jättis TsMS § 163 lg 1 alusel 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 20% kostja menetluskuludest hageja kanda. Ringkonnakohus järgis kaalutlusõiguse teostamisel eesmärki tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane jaotamine (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 12; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31).

43. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

44. Pooltele hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

 

(allkirjastatud digitaalselt)