Riigikohtu 27. november 2014 otsus kohtuasjas 3-4-1-53-14.
R I I G I K O H U S
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number | 3-4-1-53-14 |
Otsuse kuupäev | 27. november 2014 |
Kohtukooseis | Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris |
Kohtuasi | M K kaebus Vabariigi valimiskomisjoni 12. november 2014 otsuse nr 67 peale |
Asja läbivaatamine | Kirjalik menetlus |
RESOLUTSIOON
Jätta M K kaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
V L 2013. a valimistel valiti M K „S E" nimekirjas V L liikmeks.
VL sõlmis 18. novembril 2013 M. K käsunduslepingu nr 1121, mille kohaselt osutab käsundisaaja (M. K) käsundiandjale (V L) projektide ja kindlaksmääratud valdkondade koordineerimise teenust.
17. septembril 2014 esitasid V L liikmed T P ja J K V L Valimiskomisjonile taotluse määrata M. K asendusliige. Taotlejad leidsid, et M. K sõlmitud käsundusleping on näilik, sõlmitud poolte vahel töölepingu või ametnikuna teenistuskohustuste täitmise varjamiseks ja seetõttu on M. K volikogu liikme volitused kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 18 lõike 1 punkti 6 alusel ennetähtaegselt lõppenud.
V L Valimiskomisjon jättis 1. oktoobri 2014. a otsusega nr 5 T. Piirmanni ja J. Kaveri taotluse rahuldamata ning asus seisukohale, et M. K sõlmitud leping ei ole tööleping KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 mõttes, samuti ei ole teda nimetatud ametnikuks.
3. oktoobril 2014 esitasid T. P ja J. K V M Valimiskomisjonile taotluse algatada V L Valimiskomisjoni 1. oktoobri 2014. a otsuse nr 5 üle järelevalve, tunnistada otsus kehtetuks, tuvastada M. Kitsiku volikogu liikme volituste lõppemine ja teha V L Valimiskomisjonile ettekirjutus asendusliikme määramiseks. Taotlejad leidsid, et V L Valimiskomisjon on ekslikult tuvastanud, et M. K sõlmitud leping ei ole tööleping või teda ei ole nimetatud ametnikuks.
8. oktoobri 2014. a otsusega nr 1-3/8 algatas Võru Maakonna Valimiskomisjon kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 18 lõike 1 alusel järelevalve V L Valimiskomisjoni 1. oktoobri 2014. a otsuse nr 5 üle, selgitamaks otsuse kooskõla KOKS § 18 lõike 1 punktiga 6.
Maakonna valimiskomisjon leidis, et V L Valimiskomisjon ei ole välja selgitanud asja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid, hindamata on jäetud taotlejate esitatud seisukohad, arvestamata asjas olemasolevad tõendid, kõrvaldamata vasturääkivused ning aluseks on võetud üksnes huvitatud poolte ütlused. Maakonna valimiskomisjon pöördus täiendavate selgituste saamiseks kirjalikult V L Valimiskomisjoni, V L ja M. K poole.
M. K ja V linnapea A A rõhutasid selgitustes, et poolte tahteks oli käsunduslepingu, mitte töölepingu sõlmimine. M. K kinnitas, et ta ei oleks olnud nõus alustama töö- või teenistussuhet V Linnavalitsusega, ning märkis, et linnavalitsuses on teisigi isikuid, kellega on sõlmitud käsundusleping. Käsunduslepingu kavandi koostanud V Linnavalitsuse juriidilise osakonna juhataja E H kinnitas samuti, et temale anti ülesandeks koostada käsunduslepingu kavand ning teatati, et M. K elukorraldus ei võimalda tal täita töölepingust või teenistuslepingust tulenevaid kohustusi. V L Valimiskomisjoni esimees Ü M märkis oma vastuses, et käsunduslepinguga osutatud nõustamisteenuse praktikat on linnavalitsus kasutanud ka varem. V Linnavalitsuse struktuur ja teenistujate koosseis ei näe ette koosseisulist ega koosseisuvälist nõuniku ameti- ega töökohta linnapeale või linnavalitsusele nõustamisteenuse osutamiseks.
Järelevalve tulemusel leidis V M Valimiskomisjon 4. novembri 2014. a otsuses nr 1-3/9, et on välistatud M. K töötamine ametnikuna, kuna teda ei ole ametisse nimetatud ja ei ole ka tuvastatud, et M. K oleks teostanud avalikku võimu ATS § 7 lõike 3 tähenduses. Maakonna valimiskomisjon luges aga tuvastatuks, et M. K töötamine V L 18. novembril 2013 sõlmitud käsunduslepingu nr 1121 alusel on tegelikult töötamine töölepingu alusel KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 mõttes.
Võru Linnavalitsuse ja M. K vahel sõlmitud lepingu punkti 1.4 kohaselt on lepingu objektiks projektide ja kindlaksmääratud valdkondade koordineerimise teenuse osutamine lepingu lisas nr 1 loetletud projektide ja valdkondade osas. Käsunduslepingu lisas 1 esitatud käsundi kirjelduse kohaselt on M. K ülesanneteks linnavara auditeerimine, järelmite esitamine ja tutvustamine linnapeale edasiste otsuste tegemiseks (p 1); linnapea nõustamine finantsküsimustes (p 2); V linna ettevõtluskeskkonna analüüsimine, järelmite ja võimaluste esitamine ning tutvustamine linnapeale otsuste tegemiseks (p 3).
Maakonna valimiskomisjon leidis 4. novembri 2014. a otsuses nr 1-3/9, et lepingu lisas 1 kirjeldatud ülesandeid ei ole võimalik käsitada „projektide ja määratletud valdkondade koordineerimise teenusena". Arvestades kirjeldatud ülesannete eripära ja sisu ning asjaolu, et kirjeldatud ülesanded ei ole kõrvalseisjale seostatavad „koordineerimise teenusena", järeldas maakonnakomisjon, et lepingu sõlmimisel on tegelikult kokku lepitud mitte teenuse osutamises, vaid eeldatakse regulaarset tööd ja alalist kohalolekut. Seega on M. K tegevus V L juures tegelikult töölepingulisele suhtele omase iseloomuga.
Käsunduslepingu punktides 3.1.7, 3.1.8 ja 3.1.9 on sätestatud käsundisaaja kohustus juhinduda käsundiandja kehtestatud töökorraldusreeglitest ja muudest kordadest, kohustus mitte kasutada käsundiandja vara ja informatsiooni eesmärkidel, mis ei ole kooskõlas käsundiandja tegevuse või eesmärkidega, kohustus tagastada lepingu lõppemisel käsundisaaja käsutusse antud töövahendid ning saladuse hoidmise kohustus. M. K ja linnavalitsus selgitasid, et M. K käsutusse ei ole antud V L vara. Siiski leidis maakonna valimiskomisjon, et lepingu punktide sõnastuste kohaselt kasutab M. K käsundiandja vara ja töövahendeid ning ta ei ole ülesannete täitmisel käsunduslepingule omaselt iseseisev, vaid peab arvestama käsundiandja kehtestatud reeglite ja kordadega.
Lepingu punktide 5.1 ja 5.3 järgi tasub V L M. K lepingu alusel osutatavate teenuste eest iga kuu 2000 eurot hiljemalt kuu viimasel tööpäeval jooksval kuul osutatud teenuse eest. Tasu on pooltele siduv ega ole seatud sõltuvusse inflatsioonist või muudest teguritest ning seda võib muuta üksnes poolte kirjaliku kokkuleppega. Lepingu punkti 6.1 kohaselt on leping sõlmitud tähtajatuna. Maakonna valimiskomisjoni hinnangul saab lepingu punktidest 5.1, 5.3 ja 6.1 tulenevalt teha järelduse, et praegusel juhul on tegemist töölepingulise suhtega, sest M. K makstakse kindlat tasu kindlal ajal, sõltumata väidetava käsundi täitmisest või selle täitmise tulemustest. Kindla tasu maksmine, sõltumata töö tulemusest, on eelkõige töölepingulise suhte tunnuseks.
Pooltevahelise sõltuvussuhte olemasolu hindamisel viitas maakonna valimiskomisjon lepingu punktidele 3.1.5, 3.2.3, 4.1.4, 4.1.5, 4.2.1 ja 4.2.3, kus nähakse ette käsundisaaja aruandluskohustus ja kohustus võimaldada igal ajal kontrollida osutatavat teenust; kohustus vajadusel esitada lisainformatsiooni, andmeid või dokumente; käsundisaaja õigus nõuda käsundiandjalt teenuse osutamisega seotud oluliste põhimõtteliste küsimuste otsustamist; käsundiandja kohustus tagada teenuse osutamise käigus üleskerkivate küsimuste ja probleemide lahendamine viie tööpäeva jooksul; käsundiandja õigus kontrollida teenuse osutamise käiku ja kvaliteeti igal ajal lepingu täitmise tähtaja jooksul. Maakonna valimiskomisjoni hinnangul annab nendes punktides sätestatu tunnistust sellest, et käsundisaaja on igakülgselt allutatud käsundiandja juhtimisele ja kontrollile. Nimetatud asjaolud tõendavad, et poolte vahel on tegelikult alluvussuhe, mis on aga omane ainult töölepingule.
Maakonna valimiskomisjon märkis 4. novembri 2014. a otsuses nr 1-3/9, et kuigi lepingus puudus puhkuseregulatsioon, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et isegi töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine (näiteks töö- ja puhkeaega ning puhkust käsitlevate sätete puudumine lepingu tekstis) ei tarvitse välistada töölepingu olemasolu. Lisaks sisaldub puhkuseregulatsioon V L töökorralduse reeglites, mille järgimine on M. K kohustuslik käsunduslepingu punkti 3.1.8 järgi. Lepingu sõlminud M. K ja A. A seevastu kinnitasid oma seletustes, et lepingu sõlmimisel ei lepitud kokku aega ega ka kohta, kus ja millal tuleb käsundit täita. M. K rõhutas, et on tööd teinud valdavalt oma elukohas. Maakonnakomisjon asus seisukohale, et tulenevalt töökorralduse reeglites sätestatu kohaldumisest M. K suhtes, ei olnud mingit vajadust temaga sõlmitud lepingus kokku leppida töö- ega puhkeajas, mistõttu nende tingimuste lepingus reguleerimata jätmine ei ole töölepingut välistav tõend.
V M Valimiskomisjon tunnistas 4. novembri 2014. a otsusega nr 1-3/9 V L Valimiskomisjoni 1. oktoobri 2014. a otsuse nr 5 kehtetuks, luges tuvastatuks, et M. K töötamine V L on töötamine töölepingu alusel KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 mõttes ja tegi V L Valimiskomisjonile ettekirjutuse määrata M. K asendusliige viie tööpäeva jooksul maakonnakomisjoni otsuse kättesaamisest arvates.
M. K esitas 7. novembril 2014 Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK) kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks V M Valimiskomisjoni 4. novembri 2014. a otsus nr 1-3/9.
M. K leidis kaebuses, et maakonna valimiskomisjon on esitanud järelevalve algatamise asjaoludes valeväiteid kaebaja tegevuse kohta ja alustanud järelevalvemenetlust kindla seisukohaga, et kaebajaga on sõlmitud tööleping.
VVK jättis 12. novembri 2014. a otsusega nr 67 M. K kaebuse rahuldamata, nõustudes maakonna valimiskomisjoni seisukohtadega, lepingu sisu analüüsiga ja järeldusega, et M. K töötamine V L oli töötamine töölepingu alusel KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 mõttes.
VVK hinnangul ei lähtunud maakonna valimiskomisjon otsuse tegemisel T. P ja J. K taotluses sisaldunud valedest faktiväidetest. Maakonnakomisjon üksnes refereeris oma otsuses taotluse esitajate väiteid, mis ei tähenda, et komisjon oleks nende väidete tõesust vaikimisi aktsepteerinud. Samuti ei olnud kaebaja osutatud faktilised asjaolud (V L ei ole andnud kaebaja käsutusse käsundiandjale kuuluvat vara, kaebaja on valdavalt teinud tööd oma elukohas, kaebajaga ei ole kokku lepitud tööaega, kaebaja soov ja tahe oli sõlmida käsundusleping) asja lahendamisel määrava tähtsusega. Maakonna valimiskomisjon leidis õigesti, et tööaja kindlaks määramata jätmine, töötamine elukohas ja tööandja vara mittekasutamine ei välista töölepingu olemasolu. V M Valimiskomisjon ei saanud järelevalve tegemisel lähtuda üksnes kaebaja väidetavast soovist ja tahtest lepingu sõlmimisel, vaid pidi hindama lepingu sisu.
16. novembril 2014 esitas M. K VVK 12. novembri 2014. a otsuse nr 67 peale kaebuse Riigikohtule.
VVK edastas kaebuse Riigikohtule 17. novembril 2014. Kaebuse kaaskirjas jäi VVK 12. novembri 2014. a otsuses nr 67 esitatud seisukohtade juurde. Kaebus saabus Riigikohtusse 17. novembril 2014.
KAEBAJA SEISUKOHAD
M. Ki leiab kaebuses, et VVK jättis tema kaebuse sisuliselt läbi vaatamata.
Kaebaja möönab, et töölepingu ja käsunduslepingu kohatine kattuvus ei anna alust lepingut ümber kvalifitseerida. Käsundusleping nr 1121 sõlmiti kindla soovi ja tahtega sõlmida käsundusleping. Maakonna valimiskomisjon ja VVK on jätnud kõrvale poolte tegeliku tahte, nende antud selgitused ja käitumise lepingu täitmisel ning on jõudnud seisukohale, et poolte tegelik tahe oli varjata töösuhet.
VVK on nõustunud maakonna valimiskomisjoni mitme ebaõige väitega. Maakonna valimiskomisjon on märkinud, et M. Kitsik kasutab käsundiandja vara ja töövahendeid ning ei ole ülesannete täitmisel käsunduslepingule omaselt iseseisev, vaatamata poolte kinnitustele, et käsundiandja ei ole andnud käsundisaajale lepingu täitmise kestel mitte mingisugust käsundiandjale kuuluvat vara ja töövahendeid. Maakonna valimiskomisjoni viidatud mitu lepingu sätet ei ole jõustunud edasilükkava tingimuse tõttu. Samuti on VVK ekslikult nõustunud väitega, et käsunduslepingu üheks tunnusjooneks on käsundi kui kindla eesmärgi olemasolu.
Lepingu punktide tõlgendamisel ei ole lähtutud lepinguvabaduse põhimõttest, poolte ütlustest ja sisust, mida lepingupooled ise sisule omistavad, ja on mindud vastuollu hea usu põhimõttega. VVK on eksinud lepingu tõlgendamisel ja andnud sellele sisu, mis ei vasta lepingupoolte tegelikule tahtele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Kolleegium märgib kõigepealt, et Riigikohtu praktika kohaselt lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega automaatselt KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel. Seetõttu ei ole volikogu liikme volituste lõpetamiseks vaja valimiskomisjoni otsust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-17-10, p 18; 12. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-13, p 25). Küll aga tuleb valimiskomisjonil kindlaks teha, kas esineb asjaolu, mis tingib volikogu liikme volituste lõppemise enne tähtaega.
KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 kohaselt lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega seoses nimetamisega sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks või töötamisega sama valla või linna ametiasutuses töölepingu alusel. Nimetatud sätet muudeti 1. aprillil 2013 jõustunud uue avaliku teenistuse seadusega. Kuni 31. märtsini 2013 kehtis KOKS § 18 lõike 1 punkt 6 sõnastuses, mis nägi ette volikogu liikme volituste enne tähtaega lõppemise seoses nimetamisega sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks.
1. aprillil 2013 jõustunud uue avaliku teenistuse seadusega kitsendati ametnike ringi ning avalik teenistus jagati töötamiseks ametiasutuses ametnikuna või töölepingu alusel. Ametnik on isik, kes on riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes ja nimetatakse ametiasutuses ametikohale, millel teostatakse avalikku võimu (ATS § 7 lõiked 1 ja 2). Töötaja võetakse ametiasutuses töökohale, millel ei teostata avalikku võimu, vaid tehakse üksnes avaliku võimu teostamist toetavat tööd. Töötaja töötab töölepingu alusel (ATS § 7 lõige 4). Töötajate töösuhteid ametiasutuses reguleerivad töölepingu seadus ja teised töösuhteid reguleerivad seadused (ATS § 3 lõige 2). Tulenevalt avaliku teenistuse seaduse muutmisest muudeti ka KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 ja piirati volikogu liikme õigust töötada sama valla või linna ametiasutuses nii ametnikuna kui ka töölepingu alusel.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärki määratlenud järgmiselt: „KOKS § 18 lg 1 p 6 [---] sätestavad ametikohtade ühitamise keelu. See keeld teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus. [---] Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi" (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-17-10, punkt 27).
Lisades avaliku teenistuse seaduse muutmisega KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 volikogu liikme keelu töötada sama valla või linna ametiasutuses ka töölepingu alusel, pidas seadusandja kolleegiumi hinnangul silmas ka eesmärki tagada omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahusus. Justiitsminister on selgitanud, et KOKS § 18 lõige 1 punkti 6 täiendati huvide konflikti vältimiseks. Vältida tuli olukorda, kus sama tööd tegev isik ühes vallas on ametnik ja volikogu liikmena tegutseda ei saa ning teises vallas töötaja, kes saab tegutseda ka vallavolikogu liikmena (vt Justiitsministri seisukoht VVK 17. aprilli 2014. a otsuses nr 48).
Praktikas on KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 muutmine toonud kaasa selle, et valimiskomisjonid peavad andma hinnangu tsiviilõiguslikele lepingutele. KOKS § 20 lõike 1 kohaselt on valimiskomisjoni ülesandeks määrata volikogu asendusliige volikogu liikme asemele, kelle volitused on KOKS § 18 alusel enne tähtaega lõppenud, mistõttu peab valimiskomisjon volikogu asendusliikme määramisel kindlaks tegema, kas esineb asjaolu, mis tingib volikogu liikme volituste lõppemise enne tähtaega. Seega tuleb valimiskomisjonil hinnata, kas volikogu liikme volitused on enne tähtaega lõppenud töötamise tõttu sama valla või linna ametiasutuses töölepingu alusel. Vajaduse korral tuleb valimiskomisjonil tõlgendada volikogu liikmega sõlmitud lepingut (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-15-14, punktid 33–35).
Pidades silmas KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärki, ei pruugi normi sõnastus olla kõige õnnestunum. Tsiviilõiguslikke lepinguid, mille sõlmimise tagajärjel võib tekkida huvide konflikt, mida on soovitud vältida, võib olla oluliselt rohkem kui üksnes tööleping. Justiitsminister on selgitanud, et kuna KOKS § 54 lõike 1 kohaselt reguleerib omavalitsusteenistust valla ja linna ametiasutustes avaliku teenistuse seadus, töölepingu seadus ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, jäeti seaduse muutmisel KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 sõnastusest välja võlaõigusseadusest tulenevad teenuste osutamise lepingud nagu nt käsundusleping ja töövõtuleping (vt Justiitsministri seisukoht VVK 17. aprilli 2014. a otsuses nr 48). Tagajärjeks on aga see, et vältimaks KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud keelu rakendumist, sõlmitakse kohalikes omavalitsustes töölepingute asemel käsundus-, töövõtu- või muid lepinguid. Selline praktika ei ole kooskõlas KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärgiga, kuna ka käsundus- või töövõtulepingu alusel töötades võib volikogu liikmel tekkida huvide konflikt.
Kolleegium märgib, et KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 sõnastus võib olla aga ka liiga lai, sest mitte kõigil juhtudel, kui valla- või linnavalitsus sõlmib töölepingu (või mõne muu tsiviilõigusliku teenuse osutamise lepingu) volikogu liikmega, ei pruugi selle tagajärjel huvide konflikti tekkida. Sellisel juhul võib volikogu liikme volituste lõppemine KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 alusel riivata volikogu liikme õigusi põhjendamatult intensiivselt.
Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et lisaks üldistele tsiviilõiguslike lepingute tõlgendamise reeglitele ja põhimõtetele on volikogu liikme ja linna- või valla ametiasutuse vahel sõlmitud lepingute tõlgendamisel oluline arvestada KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärki vältida huvide konflikti ning tagada kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahusus.
Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha praeguses asjas esitatud kaebuse väidete kohta. Kolleegium märgib, et vaatab kaebuse läbi üksnes ulatuses, milles vaidlustatakse VVK 12. novembri 2014. a otsust nr 67.
Kaebaja märgib kõigepealt üldiselt, et VVK ei ole tema kaebust Võru Maakonna Valimiskomisjoni 4. novembri 2014. a otsuse peale sisuliselt läbi vaadanud. Kolleegium kaebaja sellise üldise väitega ei nõustu.
Kaebaja leidis kaebuses VVK-le, et maakonna valimiskomisjon on otsuses esitanud valeväiteid ja lähtunud järelevalvemenetlust alustades kallutatud lähtepunktist. Neid kaebuse väiteid on VVK käsitlenud oma 12. novembri 2014. a otsuse punktis 4.
Samuti oli kaebaja seisukohal, et maakonna valimiskomisjon on jätnud hindamata kaebeõiguse olemasolu ja väljunud KOVVS-s sisalduva pädevusnormi piiridest. Neid kaebuse väiteid on VVK käsitlenud oma otsuse punktides 1-3.
Kaebaja leidis kaebuses VVK-le, et maakonna valimiskomisjon on 4. novembri 2014. a otsuse punktides 6 ja 7 esitanud ekslikke seisukohti lepingute tõlgendamise kohta. Neile väidetele vastas VVK oma otsuse punktis 5, märkides, et maakonna valimiskomisjon on oma otsuse punktides 6 ja 7 käsitlenud asjakohaseid seadusi ja kohtupraktikat, andmata hinnangut kaebajaga sõlmitud lepingule.
Lisaks sellele leidis kaeabaja kaebuses VVK-le, et maakonnakomisjon on (otsuse punktis 9) vääralt norme tõlgendanud; kasutanud (punktis 10) valesid lähtealuseid (lähtunud eriseadusest, mitte üldseadusest); jätnud kõrvale lepingu poolte tegeliku tahte ja käitumise lepingulises suhtes; unustanud, et tööõiguslik regulatsioon on kehtestatud töötaja kaitseks tööandja vastu, mitte vastupidi; juurutab valet seisukohta, et kõik käsunduslepingud on töölepingud, kui tööandja ei tõenda vastupidist; valesti sisustanud käsunduslepingu eesmärki. Nende kaebuse väidete osas on VVK oma otsuse punktis 6 kokkuvõtlikult leidnud, et nõustub maakonnakomisjoni seisukohtadega, lepingu sisu analüüsiga, samuti järeldusega, et kaebajaga sõlmitud leping on tööleping KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 mõttes.
Lisaks sellele leidis kaebaja kaebuses VVK-le, et maakonnakomisjon ei ole oma seisukohti tõenditega kinnitanud. Lepingus on kirjas üksnes võimalus, et käsunditäitja võib kasutada käsundisaaja vara ja töövahendeid, tegelikkuses seda ei ole toimunud. Selles küsimuses leidis VVK otsuse punktist 7, et VVK-l ei ole kaebemenetluse käigus võimalik viidatud asjaolusid täiendavalt kontrollida, kuid kaebaja kirjeldatud lepingu täitmise asjaolud ei ole sellised, mis oleksid asja lahendamisel määrava tähendusega. VVK oli seisukohal, et maakonna valimiskomisjon on õigesti leidnud, et tööaja määratlemata jätmine, töötamine elukohas ega tööandja vara mittekasutamine ei välista töölepingu olemasolu.
Kaebuses Riigikohtule on kaebaja lisaks eeltoodud üldistele väidetele leidnud, et maakonna valimiskomisjon ja VVK on lepingut tõlgendades jätnud kõrvale poolte tegeliku tahte, nende antud selgitused ja käitumise lepingu täitmisel; tähelepanuta on jäetud asjaolu, et kaebaja ei kasutada käsundisaaja vara ja töövahendeid, mistõttu ei kehti talle lepingu punktid 3.1.7., 3.1.8. ja 3.1.9., mis kohustavad arvestama käsundisaaja reeglite ja kordadega; VVK on ekslikult nõustunud maakonnakomisjoniga, et käenduslepingu mõte on saavutada mingi kindel eesmärk, milles saab kokku leppida ja mida on võimalik saavutada, kui käsundusleping vastab VÕS § 619 sätestatud tunnustele ka juhul, kui lepingu sisuks on protsess kui selline, mitte tulemuse saavutamine; VVK seisukoht, et asjas mittekontrollitud asjaoludele on võimalik omistada asjas mittemäärav tähendus, on vastuolus hea usu põhimõttega.
Kuna VVK 12. novembri 2014. a otsuses nr 67 kaebaja ja V L vahel sõlmitud lepingut ise ei hinnanud, vaid nõustus (otsuse punktis 6) V M Valimiskomisjoni järeldustega ja hinnanguga lepingule, tuleb kolleegiumil kohtuasja lahendamisel lähtuda maakonnakomisjoni 4. novembri 2014. a otsuses nr 1-3/9 lepingu kohta sedastatust.
Kolleegiumi hinnangul viitas maakonna valimiskomisjon otsuses (II ja III osa) õigesti lepingu tõlgendamise kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud reeglitele, samuti asjakohasele Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale. Kolleegium möönab, et käsundusleping ja tööleping võivad olla raskesti eristatavad, eriti arvestades, et ka töölepingu seadus (TLS) § 1 lõige 3 ütleb, et töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui töölepingu seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kolleegium märgib, et töölepingu seaduse regulatsioon ja Riigikohtu sellekohane praktika ei pruugi lepingu tõlgendamisel KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 valguses olla üksüheselt kohaldatav. TLS § 1 lõige 2, ütleb, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi järjekindel praktika, vt nt 15. juuni 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-41-11, punkt 14). Töölepingu seaduse sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta töövõtjat kui nõrgemat poolt suhtes tööandjaga, mis lepingu tõlgendamisel selleks, et hinnata volikogu liikme volituste lõppemist või mittelõppemist, ei ole iseenesest asjakohane. Seetõttu on volikogu liikme volituste lõppemise hindamisel oluline arvestada KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärki, mida kolleegium käsitles eespool (vt otsuse punktid 30-35). Kolleegium nõustub ka kaebaja seisukohaga, et võlaõigusseadus ei välista, et käsunduslepingu objektiks võib olla protsess ja käsundusleping ei pea olema suunatud tulemuse saavutamisele.
Hinnates kaebaja ja V L vahel 18. novembril 2013 sõlmitud lepingut tervikuna, leiab kolleegium siiski, et lepingul on piisavas ulatuses töölepingu tunnused. Kolleegium nõustub VVK seisukohaga, et töölepingu olemasolu ei välista tööaja määratlemata jätmine, töötamine töötaja elukohas või asjaolu, et ei kasutata tööandja vara ja vahendeid.
Vaidlusaluse lepingu objektiks on sisuliselt linnavara auditeerimine, järelmite esitamine ja tutvustamine linnapeale edasiste otsuste tegemiseks, linnapea nõustamine finantsküsimustes ning ettevõtluskeskkonna analüüsi teostamine V l kohta, järelmite ja võimaluste esitamine ja tutvustamine linnapeale otsuste tegemiseks. Selline tegevus võib kolleegiumi arvates tekitada huvide konflikti volikogu liikme ja vallavalitsuse töötaja tegevuses, minnes seega vastuollu KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 eesmärgiga. Eeltoodust lähtudes nõustub kolleegium maakonna valimiskomisjoni ja VVK hinnanguga, leides, et M. K ja V L vahel 18. novembril 2013 sõlmitud käsundusleping tuleb lugeda töölepinguks KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 tähenduses.
Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 46 lõike 1 punktist 2, jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium M. K kaebuse VVK 12. novembri 2014. a otsuse nr 67 peale rahuldamata.
Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris
Hea külastaja!
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi
Tasuta materjalide printimine meie kodulehelt ei ole lubatud. Materjali tellimiseks sisesta oma e-kirja aadress ja valitud materjalid saadetakse e-kirjaga. Sisestatud e-kirja aadress säilitatakse meie andmebaasis ja sellele saadetakse tulevikus kord kuus uudiskiri. E-kirja aadress on kaitstud ja me ei levita seda.
heade soovidega Heli Raidve Tööõigusabi