Konsultatsioon

Riigikohtu üldkogu 24.04.2026 otsus 2-21-12706

RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
 
Kohtuasja number  2-21-12706
Otsuse kuupäev Tartu, 24. aprill 2026
Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Oliver Kask, Hannes Kiris, Kai Kullerkupp, Julia Laffranque, Saale Laos, Vahur-Peeter Liin, Heiki Loot, Kaupo Paal, Ivo Pilving, Paavo Randma, Kalev Saare, Juhan Sarv, Heili Sepp, Nele Siitam ja Margit Vutt

Kohtuasi
A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N hagid Tallinna linna vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik: Tallinna linna kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
  
Asja läbivaatamine
Hagejad:
A
B
C
D
E
F
G
H
I
J
K
L
M
N
Hagejate esindajad vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff ja vandeadvokaat Kristina Sööt
Kostja Tallinna linn (Tallinna Kiirabi kaudu (registrikood 75019371))
Kostja esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaat Hanna Pahk
Kirjalik menetlus
 
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2023. a otsus ja Harju Maakohtu 23. septembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-12706 osas, millega hagid rahuldati ja jaotati menetluskulud.
2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N hagid rahuldamata ning menetluskulud kõigis kohtuastmetes solidaarselt hagejate kanda.
3. Rahuldada Tallinna linna kassatsioonkaebus.
 
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagid

1. A, B, C, D, E, F (vastavalt hagejad I-VI) ning G, H, I, J, K, L, M ja N (hagejad VIII-XV) esitasid 12. augustil 2021 ja 30. augustil 2021 Tallinna linna (Tallinna Kiirabi kaudu) (kostja) vastu hagid, milles palusid tuvastada nendega sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, jätkata töösuhet ja mõista kostjalt välja kahjuhüvitis ja viivis või töölepingu lõpetada ja mõista kostjalt iga hageja kasuks välja hüvitis ja viivis. Alternatiivselt, kui ülesütlemised ei ole tühised, palusid hagejad mõista endi diskrimineerimise tõttu kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel.

2. Hagiavalduste kohaselt töötasid hagejad kostja juures õde-brigaadijuhi, kiirabitehniku, õe või parameedikuna (operatiivtöötajad). Maailma Terviseorganisatsioon teavitas 30. jaanuaril 2020 rahvusvahelisest terviseala hädaolukorrast, millega algas ametlikult SARS-CoV-2 viiruse (koroonaviirus) levikust põhjustatud COVID-19 (koroonahaiguse) pandeemia. Kostja kinnitas 4. märtsil 2021 töökeskkonna riskianalüüsi, mille tegevuskavas nähti ohtlikku nakkushaigusesse, nt koroonaviirusesse nakatumise ohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks mh ette töötajate vaktsineerimine. Kostja muutis 16. aprillil 2021 kiirabitöötajate ametijuhendeid, sätestades töötamise eelduseks vaktsineerituse ohtliku nakkushaiguse vastu. Kostja andis hagejatele tähtaja koroonaviiruse immuniseerimispassi esitamiseks, hoiatades, et selle esitamata jätmise korral võidakse töölepingud üles öelda. Kostja ütles hagejatega sõlmitud töölepingud juulis 2021 erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 2 ja hagejaga II lisaks ka p 3 alusel. Kostja põhjendas töölepingute ülesütlemist sellega, et kiirabitöö eripära tõttu on oluline ja põhjendatud töötajaid vaktsineerida ning muud meetmed ei ole patsientide, teiste töötajate ja hagejate endi tervise kaitsmiseks piisavad.

3. Kostjal ei olnud alust töölepinguid üles öelda, sest viiruse leviku tõkestamiseks on lisaks vaktsineerimisele ka muid meetmeid. Kuna vaktsineerimine ei ole tööülesanne ega näita tööoskusi, ei saa vaktsineerimisest keeldumine anda alust öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 2 järgi. Samuti ei ole tegemist tööandja mõistliku korralduse eiramise või töökohustuse rikkumisega TLS § 88 lg 1 p 3 tähenduses. Kuna seadusandja ei ole kehtestanud vaktsineerimiskohustust, oli see hagejatele vabatahtlik. Kostja ei konsulteerinud töötervishoiuarstiga hagejate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle, ei hoiatanud hagejaid, et tõendi esitamata jätmine toob kaasa töölepingute ülesütlemise, ega öelnud töölepinguid üles mõistliku aja jooksul. Kuna töölepingute ülesütlemine on tühine, peab kostja tööd jätkata soovivate hagejatega töösuhet jätkama ja maksma neile hüvitist TLS § 108 alusel või tuleb hagejate töölepingud lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hagejate kasuks välja 6-12 kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Kui töölepingute ülesütlemine on kehtiv, peab kostja maksma hagejatele õiglase hüvitise diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kostja kohtles hagejaid võrreldes vaktsineeritud töötajatega ebavõrdselt, sest otsustas, et vaktsineeritud töötajad ei pea kandma vabal ajal isikukaitsevahendeid, nad võivad osaleda kontaktkoolitustel ning neil on õigus saada rohkem lisapuhkust. Samuti võttis kostja hagejatelt võimaluse saada lisasissetulekut erinevatel üritustel ja meditsiinitranspordi korraldamisel osalemise kaudu. Hagejad soovisid oodata uue vaktsiini süstimisega enda kehasse, kuni saabuvad lõplikud teadusuuringud vaktsiinide ohutuse kohta.

Kostja vastus

4. Kostja vaidles hagidele vastu ja palus jätta hagejate nõuded rahuldamata. Kostjal oli õigus öelda hagejate töölepingud erakorraliselt üles. Hagejad töötasid ametikohtadel, kus ei saa 4. märtsil 2021 kinnitatud riskianalüüsi kohaselt ilma koroonaviiruse vastu vaktsineerimata või koroonahaigust läbi põdemata tööd jätkata ilma ennast ja teisi ohustamata. Kiirabi peaarst kinnitas 16. aprilli 2021. a käskkirjaga uued ametijuhendid, mille kohaselt peab töötaja olema tööle asudes vaktsineeritud eriti ohtliku nakkushaiguse vastu ning esitama tööandjale immuniseerimispassi või nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi. Töötamise ajal peab töötaja vaktsineerima ennast uudse ohtliku nakkushaiguse vastu. Kostja andis hagejatele tähtaja viia ennast muutunud nõuetega vastavusse ning palus neil esitada immuniseerimispassi (vaktsineerimiskuuri täieliku läbimise või haiguse läbipõdemise kohta), mis tõendaks hagejate sobivust nende ametikohtadel töötamiseks. Ühtlasi hoiatas kostja hagejaid, et vaktsineerimisest keeldumise korral võib kostja nendega sõlmitud töölepingud erakorraliselt üles öelda. Ükski hageja ei esitanud immuniseerimispassi ega tõendit, millest nähtuks, et vaktsineerimine on talle tervise tõttu vastunäidustatud. Samuti ei pöördunud ükski hageja kostja poole muu teabega, mille kohaselt ei ole tal võimalik ennast vaktsineerida. Hagejate töölepingute lõpetamine oli vältimatult vajalik, et tagada patsientide ohutus, vähendada kiirabitöötajate haigestumisi ja tagada kiirabi toimepidevus jätkuva pandeemia tingimustes. Kuigi hagejatelt nõuti ka hügieeninõuete täitmist ja isikukaitsevahendite kasutamist, on ainuke tõenduspõhine nakatumise ja haigestumise vältimise viis vaktsineerimine. Kostjal ei olnud hagejatele teist tööd pakkuda ja ta ütles töölepingud üles mõistliku aja jooksul. Kui ülesütlemised on tühised, tuleb hagejatele väljamõistetava hüvitise suurust vähendada. Kostja ei diskrimineerinud ega alavääristanud hagejaid ega kohelnud neid võrreldes teiste tervishoiutöötajatega ebavõrdselt.

Maakohtu lahend

5. Harju Maakohus rahuldas 23. septembri 2022. a otsusega hagid osaliselt ning tuvastas, et töölepingute ülesütlemised on tühised, lõpetas töölepingud TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hagejate kasuks välja hüvitised ja viivised hagejate taotletust väiksemas ulatuses. Maakohus jaotas poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

6. Maakohus tuvastas, et kostja kinnitas 4. märtsil 2021 töökeskkonna riskianalüüsi, mille kohaselt on kõiki kostja töötajaid ohustav bioloogiline ohutegur infektsioonioht kokkupuutel nakkusekandjaga. Riskianalüüsi kokkuvõtte järgi on koroonaviiruse levitamine ja sellesse haigestumine operatiivtöötajatele üks peamisi riske. Tegemist on lubamatult suure või talumatu 5. taseme riskiga, mis esineb pidevalt, selle realiseerumise tõenäosus on peaaegu kindel ning realiseerumise tagajärjed on väga rasked, nt püsiv puue või surm. See riskitase tähendab, et riski vähendamine on vältimatult vajalik. Riskianalüüsi kohaselt peavad operatiivtööd tegevad töötajad olema koroonaviiruse vastu vaktsineeritud. Riskianalüüsi tegevuskava kohaselt pidi enamik töötajatest olema koroonaviiruse vastu vaktsineeritud hiljemalt 31. märtsiks 2021. Peaarst kinnitas 16. aprilli 2021. a käskkirjaga uued ametijuhendid, mille kohaselt peab töötaja olema tööle asudes vaktsineeritud eriti ohtliku nakkushaiguse vastu ja esitama tööandjale immuniseerimispassi või nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi ning töötamise ajal peab töötaja vaktsineerima ennast uudse ohtliku nakkushaiguse vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse mõttes. Kostja saatis hagejatele uued ametijuhendid ning määras osale hagejatele 17. maini 2021 ning osale hagejatele 12. juulini 2021 tähtaja esitada immuniseerimispass (s.o vaktsineerimiskuuri täieliku läbimise või haiguse läbipõdemise tõend), mis tõendaks hagejate sobivust nende ametikohtadel töötamiseks. Ühtlasi hoiatas kostja hagejaid, et kui nad keelduvad ennast vaktsineerimast, võib kostja nendega sõlmitud töölepingud erakorraliselt üles öelda töökohale sobimatuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel (TLS § 88 lg 3). Ülesütlemisavaldused vastavad TLS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ning hagejad said avaldused kätte. Kostja ütles töölepingud üles mõistliku aja jooksul (TLS § 88 lg 4). Töölepingute ülesütlemised on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühised, kuna ülesütlemiseks ei olnud alust.

7. Kostja võib olla hinnanud üle töökeskkonna riskitegureid. Kuna hagejad olid kiirabi operatiivtöötajad, võib eeldada, et nad puutusid koroonaviiruse leviku ajal väga tõenäoliselt või lausa vältimatult kokku koroonahaigust põdevate inimestega. Samas saab eeldada, et ohuteguri tagajärjed ei vastanud 4. ja 5. riskitasemele ning riskianalüüsi koostamise ajal oli põhjendatud 3. või 4. riskitase. Kostja asutus oli tegev koroonaviiruse puhangu eesrindel, tegeles viiruse raskemate tagajärgedega ja nägi, mida võib viirus harvadel juhtudel kaasa tuua. Siiski on üldteada, et koroonaviiruse kulg on enamikul juhtudel kerge ja tüsistusteta. Kuna riskianalüüs nägi riskide maandamise alternatiivsete võimalustena ette ka hügieeninõuete täitmise, isikukaitsevahendite kasutamise ja testimise ning lisaks aitavad viiruse levikut peatada nt vahemaa hoidmine, siseruumide ventileerimine ja kaitsemaski kandmine, ei ole vaktsineerimisnõue esmase abinõuna proportsionaalne. On üldteada, et vaktsiinikuuri läbimine ei välista koroonaviirusesse nakatumist, haigestumist ja haiguse levitamist. Viiruse levikut pärssiv abinõu saab olla regulaarne testimine ja nõuetekohane isikukaitsevahendite kasutamine. Vaktsineerimise eesmärk on üksnes töötaja enda tervise kaitse. Kostja ei ole kohustanud töötajaid vaktsineerima end teiste viiruste vastu.

8. Ühestki õigusaktist ega hagejatega sõlmitud töölepingutest ei tulene kostja õigust kohustada hagejaid ennast vaktsineerima. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 ja TLS § 28 lg 2 p 6 annavad tööandjale õiguse muuta tööohutuse nõudeid üksikute töövõtete või töökaitsevahendite kasutamisel, kui see ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust töökohale. Töölepingut saab muuta üksnes poolte kokkuleppel (TLS § 12). Pooled ei olnud vaktsineerimiskohustust töölepingus kokku leppinud, mh ei sisaldanud töölepingud sellist kõrvalkohustust. Vaktsineerimisnõue ei ole tööülesannete täitmisega seotud korraldus TLS § 15 lg 2 p 3 järgi, seda ei saa pidada hagejate töövõimet vähendavaks teguriks ja sellest ei saa järeldada töökohale sobimatust, kohanematust või ebapiisavaid tööoskusi. Samuti ei ole vaktsineerimata jätmine käsitatav kostja mõistlike korralduste eiramise või töökohustuste rikkumisena. Kuna vaktsineerimisnõude kehtestamine ei olnud seaduslik, ei pidanud hagejad seda täitma. Seega on töölepingute erakorralised ülesütlemised TLS § 104 lg 1 järgi tühised.

9. Kostja ei soovi töösuhteid jätkata ja osa hagejaid on palunud töölepingud lõpetada. Seetõttu tuleb hagejate töölepingud TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada poolte taotlusel alates 1. augustist 2021 ning mõista TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hagejate kasuks välja töölepingute õigusvastase lõpetamisega tekitatud kahju hüvitised. Hüvitiste suuruse määramisel tuleb arvestada iga hageja tööstaaži, vanust ja võimalust leida uus töö, samuti tervist, koroonaviiruse antikehade olemasolu ja vaktsineerimiskuuriga alustamist ning ühe hageja puhul töötervishoiu arstiga konsulteerimata jätmist. Nende asjaolude tõttu tuleb kostjalt mõista hagejale I välja tema üheksa kuu keskmise töötasu, hagejale XIV kaheksa kuu keskmise töötasu, hagejatele IV, V ja XIII nelja kuu keskmise töötasu, hagejatele VIII, IX, XI ja XV kolme kuu keskmise töötasu, hagejatele II, VI, X ja XII kahe kuu keskmise töötasu ning hagejale III ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis sisaldab mh hüvitist mittevaralise kahju eest. Hagejatele väljamõistetud hüvitised kompenseerivad üksnes töölepingute õigusvastase lõpetamisega tekkinud kahju.

10. Mõlemad pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisnõuete rahuldamata jätmise osas. Hagejad leidsid mh, et hagi osaliselt rahuldamata jätmise korral tuleb kostja menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel tervikuna tema enda kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse töölepingute ülesütlemiste tühisuse ja hüvitiste väljamõistmise osas.

Ringkonnakohtu lahend

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2023. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, muutes kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud hüvitiste ja viiviste suurust ning menetluskulude jaotust.

12. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaktsineerimisnõue riivab intensiivselt inimese põhiõigusi, sekkudes tema kehalisse puutumatusse, peab sellise kohustuse seadmise alus tulenema seadusest. Õigusaktid, mh TTOS § 13 lg 2 ei anna kostjale alust kohustada hagejaid ennast vaktsineerima. Kuna kostjal ei olnud õigust nõuda hagejatelt vaktsineerimist, ei võinud ta nende töölepinguid üles öelda.

13. Kostjalt ei saanud nõuda, et ta näeks täielikult ette koroonaviiruse nakkavuse ja vaktsineerimise mõju seose muutumist olukorras, kus levima hakkasid viiruse erinevad tüved. Küll aga tulnuks kostjal arvestada, et vaktsiinid olid alles äsja turule tulnud ning vahetult pärast riskihinnangu koostamist avaldati vaktsineerimise mõju kohta ettevaatlikke seisukohti. Seetõttu oleks kostja pidanud kaaluma riskihinnangu ajakohastamist. Pärast vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta Ameerika Ühendriikide Terviseameti 8. märtsi 2021. a teadusraportis, Maailma Terviseorganisatsiooni 13. aprilli 2021. a arvamuses ja Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse 21. aprilli 2021. a artiklis avaldatud ametlike sisukohtade saamist pidanuks kostja kaaluma, kas vaktsineerimine oli kahtlusteta ainuvõimalik töötajate ja patsientide kaitsmise meede. Nendest tõenditest nähtub, et vaktsineerimist peeti efektiivseks abinõuks, et hoida ära koroonaviirusesse nakatumise järel rasket haigestumist. Samas on nendes tõendites viidatud ka sellele, et on ebaselge, kas vaktsiinid on efektiivsed kõigi viirustüvede puhul. Ka ei tulene nendest tõenditest, et vaktsineeritud isikud ei nakata vaktsineerimata isikuid. Selle teabe tõttu ei oleks vaktsineerima kohustamine olnud proportsionaalne meede ka siis, kui vaktsineerimiskohustuse seadmiseks oleks olnud seaduslik alus. Samuti ei ole tõendatud, et kostja täitis iga hageja puhul kohustuse konsulteerida töötervishoiuarstiga vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle (Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (bioloogiliste ohutegurite määrus) § 6 lg 3).

14. Kuna kostjal ei olnud seaduslikku alust nõuda hagejatelt vaktsineerimist, ei saanud ta hagejate töölepinguid TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üles öelda. Lisaks ei ole kostja tõendanud hageja II rikkumisi, mis oleksid andnud aluse öelda temaga sõlmitud tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt. Seega on töölepingute ülesütlemised tühised. Maakohus lõpetas töölepingud TLS § 107 lg 2 alusel õigesti alates 1. augustist 2021.

15. Maakohus eksis TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiste väljamõistmisel, kuna arvutas hagejate keskmised töötasud valesti ega põhjendanud hüvitiste suurust. Ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja kolme kuu keskmisest töötasust väiksemat ega nelja kuu keskmisest töötasust suuremat hüvitist. Hüvitise määramisel tuleb mh arvestada, et töölepingud öeldi üles ülemaailmse koroonapandeemia ajal. Pandeemia arengut ei olnud võimalik ette näha, kuid kostja pidi tagama nii töötajate kui ka patsientide turvalisuse. Võib mõista kostja seisukohta, et hagejad peaksid ennast vaktsineerima, kuid samas oleks kostja pidanud arvestama vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta avaldatud ettevaatlikke seisukohti. Asjaolud, millele hagejad tuginevad mittevaralise kahju hüvitist nõudes, ei anna alust hüvitist suurendada. Hagejatele III-VI, VIII-XIII ja XV on põhjendatud mõista välja nende kolme kuu keskmise töötasu ning hagejatele I, II ja XIV nelja kuu keskmise töötasu suurune hüvitis.
 
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles ta palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassatsioonkaebuse peamise seisukoha järgi eksisid kohtud materiaalõiguse kohaldamisel. Kostjal oli õigus kehtestada vaktsineerimiskohustus TTOS § 13 lg 2 alusel. Vaktsineerimisnõue oli proportsionaalne. Kostjal oli õigus öelda töölepingud üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, kuid vastupidist leides oleksid kohtud pidanud analüüsima, kas ülesütlemiseks võis olla muu alus. Kohtute põhjendused on vastuolulised ja asjaolud on tuvastatud valesti või ebapiisavalt. Ühelt poolt on ringkonnakohus kostjaga nõustudes möönnud, et oluline on võtta arvesse töölepingute ülesütlemise aega ning kostja taotletud eesmärki ja olukorda, mis põhjusel ta otsustas vaktsineerimisnõude kehtestada ja töölepingud üles öelda. Teisalt on ringkonnakohus jõudnud vastupidise tulemuseni ja leidnud, et vaktsineerimine ei olnud ainuvõimalik ega proportsionaalne abinõu. Kostja on menetluses korduvalt selgitanud, et tõhusa kaitse saavutamiseks pidid töötajad kasutama kõiki abinõusid (mh isikukaitsevahendeid). Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et töölepingute ülesütlemise ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 tõlgenduse kohaselt oli tegemist kahjuhüvitisega. Samuti arvutas ringkonnakohus hagejate keskmise töötasu valesti ja eksis menetluskulude jaotamisel.

17. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kostjal ei olnud õigust vaktsineerimisnõuet kehtestada. Lisaks ei olnud vaktsineerimisnõue proportsionaalne, kuna vaktsiinide ohutuse kohta ei olnud piisavaid uuringuid ning vaktsineerimine ei peata nakkuse levikut. Kuna töölepingute ülesütlemise ajaks oli suurem osa kostja töötajatest vaktsineeritud, oli saavutatud tegevuskavas seatud eesmärk, et 31. märtsiks 2021 oleks enamik töötajaid vaktsineeritud. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis ei ole kahjuhüvitis ja sellele ei kohaldu võlaõigusseaduse (VÕS) 7. ptk. Ringkonnakohus ei eksinud hagejate keskmise töötasu arvutamisel ega menetluskulude jaotamisel.
 
MENETLUS RIIGIKOHTUS

18. Riigikohtu tsiviilkolleegium taotles 12. märtsi 2024. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust Nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõlgendamiseks. Euroopa Kohtu 12. juuni 2025. a eelotsuse kohaselt kohtuasjas C-219/24 ei ole eeltoodud direktiivide sätetega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja kohustada töötajaid, kellega ta on sõlminud töölepingu, laskma end vaktsineerida, kui nad on bioloogilisest ohutegurist ohustatud.

19. Pooled jäid varasemate seisukohtade juurde. Hagejate arvates ei saa vaktsineerimisnõude kehtestamine olla tööandaja pädevuses, sest sellise kohustuse saab kehtestada üksnes riik. Hagejad palusid tunnistada TTOS § 13 lg 2 põhiseadusvastaseks. Eesti õigus ei näinud ette selget sätet, millest tulenes kostja õigus nõuda hagejatelt vaktsineerimist, ning vastupidine järeldus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Seetõttu paluvad hagejad jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata või küsida Euroopa Inimõiguste Kohtult TsMS § 6811 alusel arvamust ja peatada seniks menetlus. Kostja leidis, et tal oli õigus nõuda hagejatelt koroonaviiruse vastu vaktsineerimist TTOS § 13 lg 2 alusel ning selle kohustuse täitmata jätmise korral töölepingud erakorraliselt üles öelda.

20. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 5. septembri 2025. a määrusega tsiviilasja TsMS § 18 lg 2 esimese lause alusel lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule, kes omakorda andis 29. oktoobri 2025. a määrusega asja lahendamise TsMS § 19 lg 4 p 2 ja § 690 lg 1 esimese lause alusel üle Riigikohtu üldkogule.
 
ÜLDKOGU SEISUKOHT

21. Riigikohtu üldkogu leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu hagide rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Üldkogu teeb TsMS § 691 p 5 järgi tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagid rahuldamata ja menetluskulud kõigis kohtuastmetes hagejate kanda. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

22. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
· hagejad töötasid koroonapandeemia ajal kostja juures kiirabi operatiivtöötajatena;
· kostja kinnitas töökeskkonna riskianalüüsi, mille tegevuskavas sätestati koroonaviirusesse nakatumise ohu vähendamiseks ja riskide maandamiseks hügieeninõuete täitmise, isikukaitsevahendite kasutamise, koroonaviiruse testi tegemise ja töötajate vaktsineerimise kohustus;
· kostja muutis hagejate ametijuhendeid, sätestades, et tööle asudes peab töötaja olema vaktsineeritud eriti ohtliku nakkushaiguse vastu ja esitama tööandjale immuniseerimispassi või nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi ning töötamise ajal peab töötaja vaktsineerima ennast uudse ohtliku nakkushaiguse vastu;
· kostja saatis hagejatele uued ametijuhendid ning andis neile tähtaja esitada koroonaviiruse immuniseerimispass, tõendamaks sobivust oma ametikohal töötamiseks, ja hoiatas, et vastasel korral võidakse töölepingud üles öelda;
· hagejad ei esitanud kostjale tõendit vaktsineerimise või selle vastunäidustuse või haiguse läbipõdemise kohta.
Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingute erakorralised ülesütlemised kehtivad.

23. Esmalt lahendab üldkogu küsimuse, kas kostja võis temaga töösuhtes olnud hagejatele kehtestada vaktsineerimisnõude ühepoolselt või eeldas selline kohustus hagejate nõusolekut (I). Seejärel käsitleb üldkogu kostja kehtestatud vaktsineerimisnõude põhjendatust ning õigust öelda tööleping erakorraliselt üles põhjusel, et hagejad keeldusid ennast vaktsineerimast (II). Järgnevalt tegeleb üldkogu vaktsineerimisnõude põhiseaduspärasuse ja Euroopa Inimõiguste Kohtult nõuandva arvamuse taotlemise küsimustega (III) ning lahendab hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude (IV). Viimasena jaotab üldkogu menetluskulud (V).

I

24. Üldkogu ei nõustu maa- ega ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja ei võinud nõuda hagejatelt vaktsineerimist. Kostjal oli õigus kehtestada vaktsineerimisnõue TTOS § 13 lg 2 alusel töötervishoiu ja tööohutuse nõudena ühepoolselt.

25. Ainuüksi asjaolu, et seadusandja ega Vabariigi Valitsus ei ole kehtestanud meditsiinitöötajate vaktsineerimiskohustust, ei tähenda, et kostjal ei olnud õigust kohustada hagejaid ennast vaktsineerima. Euroopa Kohus on 12. juunil 2025 kohtuasjas C-219/24 kuulutatud eelotsuses väljendanud seisukohta, et direktiivi 89/391/EMÜ art 6 lg-id 1 ja 2 ning art 9 lg-t 1 ja direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg-t 3 koostoimes direktiivi 2000/54 lisa VII p-dega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja kohustada töötajaid, kellega ta on sõlminud töölepingu, laskma end vaktsineerida, kui nad on bioloogilisest ohutegurist ohustatud. Viidatud direktiivides on sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse parandamise üldised põhimõtted, mis ei piira töötajate tervist ja ohutust paremini kaitsvate riigisiseste ja ühenduse sätete kohaldamist. Nendest sätetest tuleneb, et tööandja võtab oma vastutuse piires tarvitusele kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud abinõud, otsustades mh bioloogilistest ohuteguritest tingitud kaitsemeetmete ja -vahendite kasutamise, sh vaktsineerimise vajaduse (vt täpsemalt RKTKm 12.03.2024, 2-21-12706/92, p-d 12-12.3).

26. Tööle ja töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel on kehtestatud seadusega. TTOS § 3 lg 2 ja § 8 lg 1 kohaselt ei või töökeskkonnas toimivad bioloogilised ohutegurid, mh viirused, ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. TTOS § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse selle seaduse tähenduses töötervishoiuna mh meditsiiniabinõude rakendamist töötaja tervisekahjustuse vältimiseks. Tööohutusena mõistetakse TTOS § 2 lg 2 järgi töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks peab tööandja selgitama välja töökeskkonna ohutegurid, hindama riske töötajate tervisele ja ohutusele ning rakendama abinõusid töötajate terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks (TTOS § 13 lg 1 p 3 ning § 134 lg-d 1 ja 2). Ühtlasi on tööandjal kohustus kavandada ja rakendada bioloogiliste ohutegurite kaitse abinõusid (TTOS § 8 lg 2, § 121 lg 1, bioloogiliste ohutegurite määruse § 6 lg 2).

27. Töölepingu pooltel on kohustus teha ohutu töökeskkonna nimel koostööd (TTOS § 12 lg 3, TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1). Seejuures on tööandjal mh kohustus anda ja töötajal õigus saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ja tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest (TTOS § 134 lg 5, § 14 lg 5 p 2). Eeltoodut arvestades kehtestab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Lisaks TTOS § 13 lg-s 1 sätestatud kohustustele on tööandjal TTOS § 13 lg-st 2 tulenevalt õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Töötaja on kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, ning täitma tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalaseid juhiseid (TTOS § 14 lg 1 p-d 1 ja 7).

28. Riigikohtu seisukoha järgi võib avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes kehtestada vaktsineerimisnõude TTOS § 13 lg 2 alusel, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. TTOS § 13 lg 2 lubab töötajate tervisekahjustuse vältimiseks kehtestada mh rangemad meditsiiniabinõud bioloogilisest ohutegurist ohustatuse, nt koroonaviiruse leviku korral (vt ka RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 24; RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p-d 14.5-14.6 ja 10.01.2025, 3-21-2712/28, p 18). Seega on tööandja vaktsineerimisnõue käsitatav töötervishoiu ja tööohutuse abinõuna TTOS-i mõttes. Kuigi Riigikohtu viidatud seisukohad on kujundatud avalik-õiguslikes teenistussuhetes peetud vaidlustes, on need asjakohased ka praeguses asjas. Üldkogu hinnangul lubab TTOS § 13 lg 2 tööandjal kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ka kiirabi operatiivtöötajatele, kes on tööandjaga eraõiguslikus töösuhtes. Selle kasuks räägib esmalt osutatud sätte sõnastus ja teiseks kiirabi kui elutähtsa teenuse osutaja olemus. Ka ükski teine tõlgendusargument ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

29. Töötajal on kohustus täita töölepingus kokkulepitud ülesandeid (TLS § 15 lg 2 ning TLS § 1 lg 3 ja VÕS § 1 lg 1 alusel ka VÕS § 8). Samas ei pea lepingupoolte kokkulepe sisaldama kõiki kohustusi, mis on vajalikud lepingu eesmärgi saavutamiseks, vaid need võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast, lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest või hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 23 lg 1; vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 23 komm. 4.3.1). Lisaks peab töötaja tegema tööandjaga koostööd, mis on viimasele vajalik oma kohustuste täitmiseks (TLS § 15 lg 1 koostoimes VÕS § 23 lg-ga 2 ja TTOS § 12 lg-ga 3).

30. Tööõiguse esmane eesmärk ei ole reguleerida avalike ülesannete täitmist. Samas täidavad mõned töölepingu alusel töötavad inimesed ka avaliku halduse ülesandeid. Kiirabiteenuse osutamine on haldusülesande täitmine halduslepingu alusel (vt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 17 lg 4 ja halduskoostöö seaduse §-d 1 ja 3). Sõltumata kiirabiteenuse osutaja õiguslikust vormist on tegemist elutähtsa teenusega hädaolukorra seaduse (HOS) tähenduses (vt nt TTKS § 17 lg 11 ja § 18 lg 1, HOS § 2 lg 4 ja § 36 lg 2). Lisaks on kiirabi riigikaitseülesannete täitja TTKS § 581 ning selle lg 3 ja § 59 lg 1 alusel sotsiaalministri 10. novembril 2020 jõustunud määruse nr 46 järgi.

31. Eeltoodut arvestades on kiirabi operatiivtöötajatel töölepingust tulenev kõrvalkohustus kaitsta inimeste tervist. TTOS-i peamine eesmärk on tagada ohutud töötingimused. Samas aitab TTOS-i alusel kiirabi operatiivtöötajatele kehtestatud vaktsineerimisnõue kaitsta nende tervist ja selle kaudu ka kiirabi patsientide ja teiste ühiskonnaliikmete tervist. Lisaks toetab vaidlusalune vaktsineerimisnõue elutähtsa teenuse toimepidevust ja pandeemia ajal ühiskonna avatuna hoidmist. Sarnaseid eesmärke on Riigikohus tööandja vaktsineerimisnõude kehtestamist käsitledes silmas pidanud ka varem (nt RKHKm 25.11.2021, 3-21-2241/11, p 26). Meditsiinitöötajatele vaktsineerimisnõude kehtestamise on õigustatuks lugenud ka teiste riikide kohtud, samuti Euroopa Inimõiguste Kohus (vt selle kohta nt RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p 17 jj; EIK otsus asjas Pasquinelli jt vs. San Marino, nr 24622/22, p 91 jj).

II

32. Töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral tuleb poolte väidetest lähtudes kontrollida, kas ülesütlemiseks oli alust ja seda tehes järgiti ettenähtud korda. Töötaja võib töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist nõudes tugineda mh sellele, et tööandja kehtestatud vaktsineerimisnõue ei olnud põhjendatud (nt seetõttu, et vaktsineerimine ei olnud vajalik või ei olnud sobivat vaktsiini). Niisugusel juhul peab töövaidlust lahendav organ seda väidet hindama.

33. Üldkogu ei nõustu ringkonnakohtu põhjendamata ja vastuolulise järeldusega, et hagejaid vaktsineerima kohustamine oli ebaproportsionaalne meede. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidanuks kostja 8. märtsi 2021. a teadusraportis, 13. aprilli 2021. a arvamuses ja 21. aprilli 2021. a artiklis vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta avaldatud seisukohtade alusel kaaluma, kas vaktsineerimine oli kahtlusteta ainuvõimalik kaitseabinõu. Samas on ringkonnakohus otsuses märkinud ka seda, et viidatud allikates peeti vaktsineerimist efektiivseks abinõuks hoidmaks ära koroonaviirusesse nakatumise järel rasket haigestumist.

34. Riigikohus on koroonaviirust puudutavates asjades järjekindlalt viidanud vajadusele arvestada meetmete rakendamise ajal saadaval olnud teabega (RKPJKo 23.12.2021, 5-21-32/8, p-d 48 ja 51; RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241/11, p 27; RKHKo 12.09.2023, 3-21-884/45, p 25 ja 21.06.2024, 3-22-157/25, p 23). Vaktsineerimisnõude põhjendatuse hindamisel tuleb silmas pidada nii nõude kehtestamise aegset epidemioloogilist olukorda kui ka vaktsiinide mõju kohta teada olnud teadusandmeid. Lisaks on Riigikohus varasemas praktikas hinnanud ja jaatanud vaktsineerimisnõude sobivust ja vajalikkust ning Eestis kasutatavate koroonaviiruse vastaste vaktsiinide ohutuse ja tõhususe piisavat tõendatust (RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p 29 ja 10.01.2025, 3-21-2712/28, p 20). Üldkogul ei ole alust asuda praeguses asjas teistsugusele seisukohale.

35. Riigikohus on varem leidnud, et TTOS-i alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimise nõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise (RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p 40). Ka see seisukoht on praeguses tsiviilasjas asjakohane. Ringkonnakohtu tuvastatust ilmneb, et kostja kehtestas vaktsineerimisnõude sel ajal teada olnud teabele tuginedes. Hagejad ei ole esitanud asjaolusid, millest järelduks, et vaktsineerimisnõue oli nende suhtes põhjendamatu. Seejuures ei ole hagejad väitnud nt seda, et nad olid koroonahaiguse läbi põdenud või et vaktsineerimine oli neile meditsiiniliselt vastunäidustatud ja nad esitasid kostjale sellekohase arstitõendi. Kuna vaktsineerimisnõue oli põhjendatud ja hagejad jätsid selle täitmata, oli kostjal õigus töölepingud erakorraliselt üles öelda. Lähtudes kohtute tuvastatud asjaoludest (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4), on üldkogul võimalik hinnata, millisel õiguslikul alusel võis kostja töölepingud erakorraliselt üles öelda.

36. TLS ega TTOS ei anna tööandjale õigust saata töötaja tema nõusolekuta tasustamata puhkusele või kõrvaldada töötaja muul viisil ajutiselt töölt seetõttu, et töötaja ei täida vaktsineerimisnõuet. TLS-is ettenähtud mõjuval põhjusel võib tööandja öelda töölepingu TLS § 87 kohaselt erakorraliselt üles. Seejuures on tööandjal õigus öelda tööleping üles üksnes TLS § 88 alusel töötaja isikust tulenevatel või TLS § 89 järgi tööandja majanduslikel põhjustel. TLS § 88 lg 1 p-des 1-8 on sätestatud näitlik loetelu asjaoludest, mis võivad anda aluse öelda tööleping üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel. Tööandja õigus öelda tööleping erakorraliselt üles ei välista vähemalt üldjuhul poolte õigust leppida töösuhte lõpetamise asemel kokku töölepingu muutmises (TLS § 12).

37. Kohtute tuvastatu kohaselt ütles kostja hagejatega sõlmitud töölepingud üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, leides, et hagejad ei sobi vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu oma töökohale. Kuigi hagejaga II sõlmitud töölepingu ütles kostja lisaks üles ka TLS § 88 lg 1 p-le 3 viidates, ei ole kohtud tuvastanud, et kostja põhjendas hageja II töölepingu ülesütlemist muu kui vaktsineerimata jätmisega. Seetõttu lähtub üldkogu TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel asjaolust, et kostja ütles kõigi hagejate töölepingud üles üksnes vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu.

38. Vaktsineerimisnõude täitmata jätmine andis kostjale aluse öelda tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 2 kohaselt hagejate töökohale sobimatuse tõttu. Selle sätte alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eeldus on see, et töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega nt töökohale sobimatuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata. Kuna seaduses ei ole TLS § 88 lg 1 p-s 2 nimetatud pika aja kriteeriumi täpsustatud, hindab kohus seda konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 12). Juhul, kui tööandja kehtestab töösuhte ajal põhjendatult vaktsineerimiskohustuse ning töötaja keeldub ennast vaktsineerimast ega esita vaktsineerimist välistavaid asjaolusid või neid kinnitavaid tõendeid (nt haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise vastunäidustuse kohta), ei sobi töötaja oma töökohale TLS § 88 lg 1 p 2 tähenduses. Sellises olukorras ei ole vaja tuvastada, kas ja kuidas on töötaja tulnud toime tööülesannete täitmisega või kas tema töövõime on vähenenud. Eeltooduga sarnaselt on Riigikohus tõlgendanud ka enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS-i analoogseid sätteid (vt nt RKTKo 14.12.2011, 3-2-1-137-11, p 12 ja 27.10.1998, 3-2-1-100-98).

39. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga lähtub üldkogu kohtute tuvastatust, et kostja ülesütlemisavaldused vastasid TLS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele, kostja hoiatas hagejaid vaktsineerimisest keeldumise tagajärje eest, ütles töölepingud üles mõistliku aja jooksul (TLS § 88 lg-d 3 ja 4) ning hagejad said ülesütlemisavaldused kätte. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et kostja ei pakkunud neile teist tööd (TLS § 88 lg 2). Töölepingute ülesütlemise kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas kostja konsulteeris hagejatelt vaktsineerimist nõudes töötervishoiuarstiga (bioloogiliste ohutegurite määruse § 6 lg 3). Seega on kostja hagejatega sõlmitud töölepingute erakorralised ülesütlemised kehtivad.

40. Töölepingute erakorralise ülesütlemise kehtivuse tõttu ei ole alust lõpetada töölepinguid TLS § 107 lg 2 alusel, rahuldada hagejate TLS § 108 või TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitisnõudeid ega VÕS § 113 lg 1 järgi esitatud viivisenõudeid.

III

41. TTOS § 13 lg 2 ei ole põhiseadusvastane osas, mis võimaldab tööandjal kehtestada kiirabi operatiivtöötajatele vaktsineerimiskohustuse. TTOS § 13 lg-t 2 ei muuda kõnesolevas osas põhiseadusvastaseks see, et säte ei nõua vaktsineerimiskohustuse kehtestamist õigustloova aktiga. Vaidlusalune säte on piisavalt selge. Seaduse põhiseaduslikult nõutav täpsus sõltub reguleeritavast valdkonnast, põhiõiguste võimalike riivete intensiivsusest, haldusotsuste kontekstist jms (RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p 97). TTOS § 13 lg 2 koostoimes sama seaduse § 13 lg 1 p-ga 3 ning § 134 lg-tega 1 ja 2 määravad piisavalt täpselt, millest peab tööandja rangemate töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kehtestamisel lähtuma. Arvestades tööelu mitmekesisust ja selle valdkondade paljusust, ei ole võimalik kõiki töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks vajalikke abinõusid seaduse või seaduse alusel antava määrusega ette näha. TTOS § 13 lg 2 võimaldab tööandjal reageerida kiiresti ja paindlikult töökeskkonna mitmesugustele ettenägematutele ohtudele. Abinõude valikul peab tööandja austama ja arvestama töötaja põhjendatud huve. Eeskätt ei luba TTOS § 13 lg 2 tööandjal kehtestada selliseid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, mida ei tohiks ette näha isegi vahetult seadusega põhjusel, et need riivaksid ebaproportsionaalselt töötaja põhiõigusi. Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest kohustab TTOS § 8 lg 2 tööandjat võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Vaktsineerimisnõude hindamisel on asjakohane lähtuda selle kehtestamise ajal kättesaadavatest andmetest ja teadmistest, mis ei pruukinud olla lõplikud (vt ka RKHKo 21.06.2024, 3-22-157/25, p 21). Hagejatele oli tagatud õigus vaidlustada töölepingu ülesütlemine kohtuväliselt või kohtus.

42. Üldkogul ei tekkinud asja lahendades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamisega seotud küsimusi, mis annaks aluse taotleda Euroopa Inimõiguste Kohtult TsMS § 6811 alusel nõuandvat arvamust.

IV

43. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid hagejad kostja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuginedes sellele, et kostja kohtles neid töösuhte ajal võrreldes vaktsineeritud töötajatega ebavõrdselt nende veendumuste tõttu. Hagejate väitel otsustas kostja, et vaktsineeritud töötajad ei pea kandma kiirabi ruumides (mh vabal ajal) isikukaitsevahendeid, võivad osaleda kontaktkoolitustel ja lisasissetulekut võimaldavatel üritustel ning saada rohkem puhkust. Sellest tulenevalt palusid hagejad juhul, kui maakohus leiab, et töölepingute erakorralised ülesütlemised ei ole tühised, mõista kostjalt välja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Hagejate nõue on käsitatav alternatiivse nõudena TsMS § 370 lg 2 tähenduses. Üldkogu selgitab, et juhul, kui tööandja on töösuhte ajal rikkunud töötaja õigusi teda diskrimineerides, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel koostoimes võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) §-ga 24 sõltumata sellest, kas töölepingu ülesütlemine on kehtiv või tühine. Kuna hagejad esitasid kõnealuse nõude alternatiivsena ja maakohus rahuldas hagejate esmase nõude, ei pidanud maakohus võtma seisukohta alternatiivse nõude kohta (nt RKTKo 09.06.2021, 2-18-2243/179, p 25).

44. Üldkogu leiab, et hagejad ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks eeldada, et kostja on neid töösuhte ajal diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). VõrdKS § 9 lg 1 järgi ei ole piiratud niisuguste seadusega kooskõlas olevate meetmete rakendamine, mis on vajalikud avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise, teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks. Selliselt rakendatavad meetmed peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Hagejate väidetest ei nähtu, et kostja kohtles vaktsineerimata hagejaid ja vaktsineeritud töötajaid meelevaldselt erinevalt. Kuna kostjal oli õigus nõuda hagejatelt vaktsineerimist, ei saa vaktsineerimata töötajatele kehtestatud piiranguid või vaktsineeritud töötajatele ettenähtud õigusi pidada diskrimineerimiseks hagejate veendumuste tõttu VõrdKS § 2 lg 2 p 2 järgi või muul alusel. Kostja vaktsineerimisnõue aitas kaitsta kiirabitöötajate, kiirabi patsientide ja teiste ühiskonnaliikmete tervist, tagada elutähtsa teenuse toimepidevust ning hoida pandeemia ajal ühiskonda avatuna (vt ka otsuse p 31). Üldkogu hinnangul on kostja rakendatud meetmed proportsionaalsed taotletava eesmärgiga VõrdKS § 9 lg 1 teise lause tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata hagejate nõue mõista kostjalt välja töösuhte ajal diskrimineerimise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitis.

V

45. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab üldkogu TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka menetluskulud. Kassatsioonkaebuse rahuldamise ja hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb poolte kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda. Hagejad ei ole esitanud ja asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks jätta kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel tema enda kanda (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20). Kuna hagejad esitasid kostja vastu ühise hagi ja osalesid kohtumenetluses ühiselt, jäävad kostja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast Riigikohtu otsuse avalikult teatavakstegemist (TsMS § 177 lg 2 ja § 694 lg 2).
 
(allkirjastatud digitaalselt)
Eriarvamus 2-21-12706/109
Eriarvamus 2-21-12706/110